"Ilus ja hirmus on inime" F. Tuglas (3)

„Ilus ja hirmus on inime...“
Elu on raske ,kui seda elada raskelt – tekitades tühjast intriige, jättes täitmata kohustused, mis oled ise enda õlule võtnud või isegi lihtsalt mitte midagi tehes. Fjodor Dostojevski on kord öelnud, et igas inimeses peitub nii hea kui kurja alge. Kuid keegi ei tea, millises situatsioonis kumbki neist välja võib lüüa.
Kui elatakse rutiinset elu, päevast-päeva korduvad samad tegevused ja paigad , kõik on tuttav ning tavaline, ei pruugi inimene isegi enda sees teada ja tunda neid algeid. Avastatakse need alles siis, kui äkitselt juhtub midagi ebatavalist või toimub mõni suuremat sorti muutus. Friidebert Tuglase novellis “Popi ja Huhhuu” tuleb see täpselt välja.
Kui peremeest enam ei tule ning häda käes, tuleb esile Huhhuu kurjem pool – ta hakkab laamendama, et puurist välja pääseda ning kui tal see õnnestub on ta justkui keegi teine. Ta pole enam puuriloom, tal on vabadus ja võimalus teha peaaegu kõike. Just nii ta teebki, osalt ka selleks, et ellu jääda, kuid peale sellist muutust ei oska ta enam tahtagi tagasi seda, mis varemalt oli.
Huhhuu muutus valitsejaks ja talle meeldis see. Kui seevastu Popi, oli täielik vastand . Ta oli arglik ja tal läks kaua aega , et harjuda uue peremehega , kelle käitumist ta üldse ei mõistnud. Kuid lõpuks ta kohanes kõige võõraga ning õppis elama uut moodi. Temas ei tekkinud kordagi trotsi, kuid mõni teine tema asemel oleks lihtsalt põgenenud. Popi alistus ja elas edasi.
Kui Huhhuu oli juba pikka aega oma uuel positsioonil, oli ta harjunud hea ja mugava eluga. Äkitselt aga saabus langus, kõik hakkas järjest halvemini minema. Ta vihastas elu peale ja viskas jõuga võõra kasti vastu maad – käis suur pauk ning alles polnud enam midagi.
Kõik see meenutab veidi Adolf Hitleri käekäiku. Ta oli uhke ja domineeriv, ta pürgis oma unistustega, olgugi et suurele osale maailma rahvast halbade mälestustega seotud, kõrgemale ning tähtsamatele positsioonidele. Tänapäevaks on leitud, et ta on olnud üks parimaid riigipäid maailma ajaloos. Pikka aega läks kõik plaani päraselt, kuni tuli allakäik. Kõik ei läinud täpselt nii, kui soovitud, ta kaotas enda tunnete üle kontrolli ja sooritas enesetapu.
Just emotsioonid ongi need , mis ajendavad inimesi käituma ja ütlema selliseid sõnu, mida nad ei pruugi hiljem, rahuliku pilgu läbi vaadatuna, üldsegi tõsiselt mõelda. Öeldakse küll, et esimene arvamus tavaliselt ei muutu, kuid otsused, mis võetakse vastu meeltesegaduses ja tunnete ajendil, võivad osutuda hiljem valedeks. Segaduses olles, ei mõelda mõlema vaatevinkli suhtes ratsionaalselt. Enamasti tunnete vallas olevad inimesed võtavad alateadlikult vastu otsuse, mis on neile kasulikum.
Tuleb välja, et inimeses on mitu erinevat “mina” tegelast. Alateadvus, tunded ja mõistus, mis räägivad alatihti erinevaid keeli. Nendest kõigist kokku tekib meeltesegadus ning edasi areneb rahulolematus , mis pidevalt inimesi piinab. Konfliktid inimeses eneses võivad välja jõuda psühholoogilise murdumise punktini. Selleks hetkeks usuvad inimesed peaaegu kõike, mis neile öeldakse, kui see sarnaneb sellega, mida nad kuulda soovivad. Nii ka Tuglase novellis “Inimese vari”.
Maret ootas pikka ega oma poega sõjast koju, kuid teda ei tulnud ega tulnud. Ühel päeval leidis ta jõe äärest kähiseva häälega noormehe , kes väliselt sarnanes vähesel määral kadunud Jakobiga. Nägu oli leitul nii põlenud,et võimatu oli aru saada, kes ta olla võiks. Kodu poole minnes ei tundnud Jakob midagi ära – ei maja, milles kasvanud ega koduteed, rääkimata oma emast. Kuid lootusrikas Maret uskus nii väga, et just see noormees ongi tema Jakob.
Öeldaks ju, et lootus sureb viimasena, kuid öeldakse ka, et lootus on lollide lohutus. Kergema elu nimel võiks ju aluseks võtta kindlad faktid ning tegutseda, mitte oodata ja loota kõige iseeneslikku lahenemist. Aeg läheb tahes-tahtmata edasi ning elu sellega kaasa. Et inimene ajale järgi jõuaks, tuleb selleks ka vaeva näha.
2