Leidsid 18 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hunt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hunti, hundid, koera, kiskja, kutsikad, jälg, hundil, kari, isas, huntide, rekord, karv, kõrvad, konnad, murda, poegade, piimahambad, koerast, omaga, hambus, maailmarekord, välistunnused, kikkis, terav, haistmine, kuulmine, koerlased, ööloom, aastaajast, põhjapoolkeral, igilume, praeguseks, piire, taktika, kasutamisel, jälitaja, jänesed, kiskjadKlass: Imetajad Selts: Kiskjalised Sugukond: Koerlased Perekond: Koer Liik: Hunt Hunt ehk hallhunt ehk susi (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik. Leviala Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse. Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel. Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline
Ta elab peaaegu tervel põhjapoolkeral, väljaarvatud Aafrikas, Põhja-Ameerika lõuna osas ja igilume ning jääga kaetud aladel. Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad. Välimus Hunt on 110-160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30-50 kg ja saba pikkus on 35-50 cm. Hundil on terav haistmine ja kuulmine. Hundid näevad teistest koerlastest paremini. Toitumine Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 78 kg. Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igal hundil on oma ülesanne. Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi ning närilisi, ära ei põlata isegi putukaid ja linnumune.
Referaat Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2009 Välimus Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Hunt on koerlaste sugukonna suurim metsikult elav liik ja kodukoera eelane. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine
(Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10 liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi, võsavillem, kriimsilm, hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi. Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks sööb vahel ka taimset toitu. Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu jahimeestele hävitati nad pea kõikidelt läänepoolsematelt aladelt, taandades nende levila mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval on nende asuala siin aga tasapisi taas laienemas. Välimuselt on ta väga sarnane meie kodukoerale, kuid on suurema kehaehitusega. Kaalub keskmiselt 30-60 kilo, keha pikkus keskmiselt 150cm. Saavutab suguküpsuse 2-3 aastaselt, tiinus
aladel. Allar Kadai VÄLIMU S · Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. · Hunt kaalub 3050 kg · Saba on 35-50 cm pikk. · Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv kikkis kõrvad ,viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. · Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Allar Kadai ELUPAI K · Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna seal on paremad küttimistingimused · Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. · Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise.
3 Hundi välimus Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg[3], maailmarekord 78 kg). Saba on 3550 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased. Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. 4 Elupaik ja -viis Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eestis kohtab hunti enamasti rabades ja võsastikes, sest alad on kultuuristatud.
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
T a n i e l Skljar 6.B *HUNT Välimus 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge Kaalub 3050 kg Saba 3550 cm pikk Enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas Terav haistmine ning kuulmine Näevad paremini kui teised koerlased Peamiselt ööloom Eluviis Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad Eesti aladel võib hunti kohata võsastikes ja rabades Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat Looduses ei ela nad kunagi nii kaua Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära Hundid elavad eri eluperioodidel kas karjas või pasaridena Karjades liiguvad hundid sügisest kevadeni Kari moodustub vanast isas- ja emashundist ning
Hunt Liiginimi eesti keeles Hunt Liiginimi ladina keeles Canis lupus L. Rahvapraseid nimesid Susi, kriimsilm, vsavillem, hall hunt, hallivatimees, metsakutsa. Vlimus Tvepikkus on hundil 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja krgus 80...85 cm (harva le 100 cm). Hunti vib vlimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, juliste jalgade ja vimsate lugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia vsavillemi saba kunagi rngasse ja hundi jlg on koera omaga vrreldes kitsam ning pikem. Mistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele viks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Kehamass 32...50 kg (Eestis ktitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg). Levik Levinud kogu Eestis ning ldiselt peaaegu kogu phjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Grnimaal ning igilume ja -jga kaetud aladel. Praeguseks on arvukus kahanenud Phja-Ameerikas ja Lne-Euroopas. Meie looduslikes kooslustes on hunt loomulik lli
Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett. Hunt-Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas
Evelin Kaur Tep08 28.09.2010 Sinilill (Hepatica nobilis) keltsalill, külmaelane, lumelill, maksalehed, külmaölane, siniülane Ussilakk (Paris quadrifolia) ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse.
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10
Pojad sünnivad märtsis-aprillis pimedate ja suletud kõrvaavadega. Silmad avanevad 10 kuni 12 päevaselt. Imetamine kestab kuni 2 kuud ning kuuvanuselt lisandub ka poolseeditud lihatoit. Noored iseseisvuvad aastaselt. Emased saavad suguküpseks kahe-, isased kolmeaastaselt. Elab maksimaalselt 15 kuni 20 aastat, aga vananemistunnused ilmnevad juba 10 kuni 12 aastaselt. Kasulik keskkonnale. Tasakaalustab haigete loomade ning sõraliste ja näriliste arvukust. Eestis võiks olla maksimum 80 hunti, kuid arv on üle 150ne. Kährik: Eestisse toodi 1950. aastal. Arvukus on üle 6000. Elab nii leht- ja segametsas kui ka taimestikurikastel veekogude kallastel. Tegutseb peamiselt öösiti. Tal esineb ainsa koerlasena taliuinak, mis soojade ilmade ajaks katkeb. Enne taliuinakut suureneb kährikute kaal üle kahe kilo. Urg on tal lihtne, sageli kasutab teiste liikide poolt kaevatud urge. Nad on monogaamsed loomad, kes kasvatavad poegi ja veedavad talveune koos. Kährik on segatoiduline
(oravasuurused, pimedad, karvadeta), kuid kevadeks, talikorterist väljumise ajaks on nad piisavalt hästi arenenud. Pesakonnas on 1-3 (mõnikord kuni viis) poega. Karud ei sigi igal aastal: pojad võõrduvad emapiimast alles 1,5 aastaselt ning jäävad ema hoole alla keskmiselt 3 aastaks. Koerlased: Hunt meenutab välimuselt saksa lambakoera, kuid on ,,massiivsem" laiema pea ja kaela ning madalama rinnaga. Hundi jälgi võib olla väga raske koera jälgedest eristada, kuid reeglina on hundi jäljerida nöörsirge ning käpajäljed on piklikumad kui koeral. Hundid on karjaloomad, milles on oma kindel hierarhia. Kari koosneb domineerivast paarist (alfa emane ja isane) ning nende järglastest; karjasisene positsioon pannakse paika juba kutsikaeas poegade omavaheliste mängudega ning täiskasvanuna kakeldes. Üksikud hundid on karjast mingil põhjusel välja heidetud või siis ise lahkunud, ka vanad või vigastada saanud loomad
elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele. Metsnugis Metsnugis on meie metsade tavaline kiskja. Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on kollakas kuni oranzikas laik, mis ulatub ka esikäppadeni. Keha alaosa on neil heledam kui ülapool Jalad on tumedamad. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune. Metsnugis on levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma.
ulukite jälitamiseks häälega, et kütt võiks õigel ajal ja õiges kohas uluki tabada. Jälgi ajavad aeglaselt. Ajamise kiirus oleneb lõhnatundmisest ja kogemustest. Hagijad on rahulikud, asjalikud, visad, vastupidavad ja varaküpsed koerad. Nad pole liiga tihedalt seotud peremehega, mis võimaldab neid vajadusel teistelegi laenata. Kasutatakse jänese, rebase, ilvese ja isegi hundijahil. Hundijahiks kõlbab kõrgekasvuliste hagijate kari (vene hagijas). Eesti hagijas on ainus koeratõug, mis on Eestimaal aretatud! Eesti hagijat võib kasutada jänese, rebase ja ilvese jahil. Välimus: keskmisekasvulised on soome ja eesti hagijas, suuremad vene ja vene laiguline hagijas. Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab kehaehitus vastama tõustandardile
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
lagundajate uurimine on raskendatud nende väikeste mõõtmete tõttu ja inimese silmale ei paista nad enamasti ka kuigi ilusad. Herbivoorid ja karnivoorid Taim- ja loomtoiduliste organismide eristamine ei tekita reeglina raskusi. Mõned ökoloogid jaotavad siiski need heterotroofid kaheks: kiskjateks ja parasiitideks. Teisiti öeldes, herbivoor, kes on oma toidutaimest suurem ja sööb selle ära tervenisti, on kiskja. Herbivoor, kes on toidutaimest väiksem ja toitub selle osadest, on parasiit. Selle definitsiooni järgi oleks suur osa imetajatest herbivoore kiskjad ja enamus putukatest herbivoore parasiidid. Üks oluline tegur, mis eristab taim- ja loomtoidulisi organisme on, et taimed ei saa liikuda, loomad aga saavad. Seega peavad kiskjad (sõna klassikalises tähenduses) oma toitu jälitama või varitsema. Taimtoidulisus ei nõua väledaid jalgu, miks on siis paljud rohusööjad lausa
annaabi.ee 
