Kevad Mine, mine lumekene, kao kiiresti, tule, tule, kevadekene, tule rutusti! Nii kevade põgeneb talve eest, nii tali läheb kevade eest. Üle laane lootus huikab, üle oru ootus huikab. Siis kõik väljad valendavad ja kose kohin tõstab häält. Soos puude all on hämarus ja märjad oksad ripuvad. Ma vaatan, ei sõna ma ütleda saa, mu süda on õnne täis ja lõpmata. Paistab päike üle nõmme, üle liivase, sätendab ta üle nõmme sinitiivase. Siis vaatan taeva põue, küll virvendab ja hiilgab päike ja liblikas lehvib puude vahel ja kõlab ööbiku hääl. Ja ühes hõiskab rõõmus linnukoor,
Kevade tunne Vesi kuldne Õhtu ood Midagi helendab, helgib ja tuikab Vesi kuldne, sinav vesi, Kui vaskjas ratas, voogude voodisse, kaugete kinkude takka, oled kõige elu esi, all, mere rüppe, päikene sukeldab, kaugete metsade takka oled elu, nagu valgus, kesk leegitsevat, loitvat kulda, midagi kutsub ja hüüab ja huikab. oled püha, kõige algus. lõkates viimsel helkjal ilul. Taevas sätendab, särab ja selgub Magad maa all, mühad meres, Ja pilveranku, veerengu leekides, õilmetes, aasade kohal, kohad laines, punad veres, kesk sära, hiilet, sammaste suuruseid, õitsval, lõhnaval luhal särad kuldse pilve süles, eel, tõuseb üles, eha tules, tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. aurudena tõustes üles
mööda! Kõik mu ihad ja armud on põrm, kui mu rinda riivab su sõrm. Iial ei võida sind ükski sõdur, kuigi su ihu on vermeis ja põdur, ning su vabadus jumalast neet. Usklik sind nähes kõik uksed suleb, aga su juurde kui koju tuleb igatsev ketser ja uhke askeet. Betti Alver Kevade tunne Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õlimets, aasade kohal, õitseval, lõhnaval luhal tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Südames midagi salaja tärkab, paisuvat, vallale püüdvat, midagi õrnasti hüüdvat hellana hinge helama ärkab. Villem Grünthal-Ridala Enne ja nüüd
teravad piirjooned, päeva-öö üleminekud on autorile meelepärasemad kui päevane täisvalgus.Ridala kiindumus kaugetesse asjadesse väljendus tema regivärsilises loomingus, samuti ulatuslikes kompositsioonides, mis ta algupäraste regivärsiliste laulude liitmisel lõi, näiteks eeposemahuline lugulaul "Toomas ja Mai" ning ballaadide kogu "Sinine kari". Kevade tunne Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õilmetes, aasade kohal, õitsval, lõhnaval luhal tundmatut puhmastes huljub ja pelgub. Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Südames midagi salaja tärkab, paisuvat, vallale püüdvat, midagi õrnasti hüüdvat hellana hinge helama ärkab. Luuletus ´´Kevade tunne´´ - iga kevad äratab hinges inimestel uue lootuse, armastuse ja annab jõudu edasi elada
Mis edasi elab vaid seks, „Eleegia“ Et vihata ennast ja teisi Mu süda meeltekoldes tuhastub „Ahastus“ Ning aju söestub nikotiini vingus Kui karidele paisat laevakere Mu maja täis on ahastust ja puudust Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere Ja vihma katkisest lööb sisse ruudust „Ikalduse aastail“ Öös huikab madrus. Rohket saaki haistes, Me külla parves murdnud hullud rotid. Neist kihisevad kambrid, voodikotid, Kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes c) „Vana sepp“ Hoost rautamast veel kuum ja higine, ta raskel sammul astub üle turu. Alt mütsi tolkneb juus tal pigine ja hambais ragiseb veel rauapuru. Ta huultel iial jutt ei sigine, söetolm on ammu matnud hingekuru;
Suus vere maik, mis virgutavalt mõrk, siin võitsid barbarit ja lõid helleeni. (,,Gladiaator") Erinevad kõlakujundid: Võrdlused - ,,Muda, must kui pigi. "; ,,Surnud puud on valgeks pleekinud kui koolnuluud. " Epiteedid - ,,Jääb kõledaks ja tühjaks põld ja paim. "; ,,Rong huikab kusagil. Ta hääl on kime. " Isikustamine - ,,Torm! Maru! Kuula hädakelli taob! "; ,,Taas sündis päev ja vanaks sai ja suri. " Autorit ma mõistsin hästi kogu aeg, aga mu lemmikluuletus oli ,,Võllanali", sest see oli parajalt humoorikas ja jäi hästi meelde. Ja see oli lihtsalt kõige parem.
• 1905 novell ’’Hingemaa’’ • 1908 poeem ’’Meri’’ • Reaalsuse ja fantaasia põimumine • Korduvad värvid • Loodusdetailid ja esemed Villem Grünthal-Ridala Loodusluule • Pooltoonide kujutus, kus puuduvad valguse ja varju teravad piirjooned • Päeva-öö üleminekud • Saaremaastikud • Rannaloodus Grünthal-Ridala luulenäide Midagi helendab, helgib ja tuikab kaugete kinkude takka, kaugete metsade takka Midagi kutsub ja hüüab ja huikab. Taevas sätendab, särab ja selgub õilmetes, aasade kohal õitseval, lõhnaval luhal Tundmatut puhmastes huljub ja pelgub ,,Kevade tunne’’ • Aitäh tähelepanu eest!
03.11.2011 Mets 1. Tervitus, miks tuldi?, and-tõiv 2. Ei tohi karta. 3. Ei tohi vanduda (eriti mitte kuradit)- võib ropendada 4. Laula vaikselttuda, et mitte loomadega silmitsi sat- muidu ei liigutud metsas vaikselt 5. Kui inimene sööb metsas siis pidi sealt tüki metsale andma (soovitatavalt enne söömahakkamist) 6. Metsas magades pidi pea põhjapoole olema. Hundid hoiab eemale. 7. Kui teed tuld, kustuta lõke alati. 8. Kui kuuled, et metsas keegi huikab sind, - Ole vait. Ametid miks metsa mindi: 1. Küttimine (küttimisega elaks ära kui 11000 inimest elaks 3 km2) 2. Kalapüük 3. Tarbepuu 4. Küttepuu 5. Korilus- marjad, seened, tõrud 6. Mesi (mesilasi peeti metsas, tarupuid otsiti, perekond märgistas tarupuu metsas, eestlaste esimene eraomand) 7. Puukoor (kasetoht, pärnakoor)- nõud, kotid, viisud 8. Kaabakad- mõisamaalt ära põgenenud, kes metsas varjasid Küttimine: Taust: topeltmajandus 15
Siis kasvatab madrust: ,,No millal sinust, heeringast,meremees saab? Kas kojujäi nutma su mammi, kas kirja eiole veel talt? Tahad, kallan sull`viiskümmend grammi puhast piiritust kompassi alt? Tahad varastan! Hakkan või suliks -ära noruta ainult!" - Ning veel hõõgub jäine ja rahutu tuli. Valus Atlandi valgus on see. Selles valguses kallas on kauge. Junga lõpmatult viisikest veab: ,,Süda igatseb selliseid laule . . ." Kuid milliseid laule ei tea. Laev laeva sireeniga huikab. Siis on vaikus. Kuid und ma ei saa. Kord kui õnn, kord kui valu- nii tuikab mõte suvisest kodumaast. Kommentaar: Selle luuletuse pealkiri on pandud raamatu pealkirjaks, kuid tegelikult see luuletus ei ole huvitav ega parim. Mulle see luuletus ei meeldi, sest see on igav ja mitte köitev. Autoristist Juhan Smuul õppis 1930-1936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga Tartu
Heiti Talvik (1904-1947) Sündis Tartus Juba lapsepõlves huvitus kirjandusest Üks Arbujate juhtvaime Abielus Betti Alveriga Suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis Haud Looming Kuu sinivingus valge marmor ujub kui kiirgav lumi põhja taeva all. Küpresse tardunud ladvus öökull huikab, Esikkogu ,,Palavik" (1934) täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab. Teine luulekogu Fontäänest kihisedes keeb kristall; kül udu piki kivisambaid sujub. ,,Kohtupäev" (1937) Kes mäletab veel kahavat printsessi, öö vaikuses kes kaua valvand siin, pää kuumav kaleda kolonni najal?
.."] 03.11.2011 Mets (ürgseim Eesti pärimus) 1. Tere!, miks tuldi, and - tõiv, lilleside 2. Ei tohi karta - kui hunti kardad, ära metsa mine 3. Ei tohi vanduda - võib ropendada (seks. asjad) (liialdamine) 4. Metsas ei liiguta vaikselt (loomad on õudsad) 5. Sööd - tükk metsale (soovitatavalt enne annad metsale) 6. Magad - pea põhja 7. Teed tuld - kustutad lahkudes 8. Keegi huikab - ole vait (keegi koputab - lähed avad ukse, mitte ei hüüa sisse) 1956 lõppes teedeorjus Ametid 1. Küttimine (Küttimisest saab ära elada Eesti alal ca 11 000 inimesega - 4 km2 näkku) 2. Kalapüük 3. Tarbepuu 4. Küttepuu 5. Marjad (ainuke, mis kuulus naistele), tõrud (Seened tulevad tsaaririigist 6. Mesi - esimene eestlaste eraomandus (Protestantlusega saab tagasilöögi/vaha) 7. Puukoor - niin, toht 8
`sisse kukkus, ära uppus'? Kui Mõniste mehka (Mõniste mehe hüüdnimi) küsib: Kon tan sann om? ja teine vastab: Hii kon hii, sann om tan san man, kon kakk ikk raan, siis jääb see vististi küll 6 enamikule meist arusaamatuks nagu hiina keel. Ometi küsiti siin sulaselges eesti keeles, kus siin saun on. Ja naabrimees vastas, et ennäe, saun on siinsamas lähedal, kus öökull huikab oksal. Või kui Vastseliina taat ütleb: Karga nu poig, tuu põhtjast kunguse otst huuhabak, siis palub ta sul tuua küünist varna otsast hobuse peakott. Setumaad iseloomustagu mõistatus kõvõra jalaga teedakene aja pääle verevit häräkeisi `kõvera jalaga vanamees ajab aina punaseid härjakesi', vastus kuuk kisk hütsi `ahjuroop kisub süsi'. 4.3 Mulgi murre Lõunaeesti murretest on kirjakeelele kõige lähem Mulgi murre, sest kooliõpetus on
1. ,,Eesti kunst - sa valulaps!" Eesti kunst - sa valulaps. 2. ,,...silm kaugele, käib üle vee..." Üle vee. 3. ,,...ja vastab niit ja karjamaa..." Hommik. 4. ,,...kõneles suine tuul pehmelt..." Suine tuul (1). 5. ,,...hällib ja kiigub metsa äär ...lainetab heinamaa käär..." Suine tuul (2). 6. ,,...kaugele käib metsa palistus ...kidur põõsas kurdab..." Üks märtsihommik udune. 7. ,,...lootus luikab ...ootus huikab ...kose kohin tõstab häält ...lahti iga lille silm ...nupud rõõmu-silmavees ...eluvaimud lehvitavad..." Kevade lähenemine. · Metafoorid: 1. ,,...lahti iga lille silm..." Kevade lähenemine. 2. ,,...must lagi on meie ajal..." Must lagi on meie toal. 3. ,,...kui maa sees kitsikus..." Vulkaan (1). 4. ,,...taevani tõusnud kirge..." Vulkaan (2). 5. ,,...läks elutähest mööda.." Üks mälestus. 6. ,,..
eriti kultuurialasele. Tarapitalasteks said mitmed endised siurulased, nende seas ka Under. Marie Underi ajaluule ta neljandas värsikogus ,,Verivalla", ta juurdlev mõte ,,Pärisosas" tähistavad pööret, mis on luuletaja edasise arengu suhtes tähenduslik. Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel: kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust, saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga. Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused
rääkimata igasugustest tõvedest, kes ainult seda ootasidki, et inimene suu lahti teeks. Siis on ju hea sealt august konnana sisse karata ning asuda inimeselast vaevama ja piinama, kuni temast luu ja nahk järel.“ (lk.83). „“Kunagi ei tohi ühelegi hüüdmisele vastata, sest niimoodi need tõved ju inimesi oma võrku püüavad! Kõnnivad ringi ja katsuvad kellegi kergemeelsust ära kasutada, huikavad ja karjuvad ja kui siis keegi vastu huikab, on sellel nagu puugid kallal ja ei lasegi enam lahti, enne kui õnnetu on otsaga hauas.“ (lk.50). Surnud hinged käisid hingedepäeval ikka kodudes söömas ja mõni kurjem hing tuli ka iga päevast oma koju süüa nõudma, nagu näiteks kilter. Kuid surnuaias olid hinged tavaline nähtus. „Mindi surnuaeda. Nagu alati, olid ka nüüd kõik varasemad surnud oma uut seltsilist tervitama tulnud ja saatsid matuselisi ratsa pisukese vahemaa taga
ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe. ! Lõppriim ehk lihtsalt riim hakkas Euroopa luules levima keskajal. See tähistab salmide piire, ning aitab kujundada teksti rütm. ! Riimi võib kohata ka värsside või salmide keskel SISERIIMINA: !! ! ! Mälestuste iilid on nagu siilid, millest keegi mööda ei hiili. Valdavalt kasutatakse täisriime, kus kehtib kooskõla alates pearõhulisest täishäälikust kuni riimsõna lõpuni (käes, väes; tuikab, huikab), mõnikord ka SAMARIIME (takka, takka; tule, tule). Täisriimi liigkasutust väldib IRDRIIM, kus sarnaste kõrval esineb ka erinevaid häälikuid (laulda, hauda; koormaga, rõõmuga; Kopli, kupli) Eristuvad PEARÕHURIIMID ja KAASRÕHURIIMID, esinev ka VÄLTE- (tule: tuule) ja RÕHURIIME (pearõhusilp riimitatakse kaasrõhusilbiga - pilvine: nõmmetee). LIHTRIIME täiendavad mitest sõnast koosnevad LIITRIIMID (vajame, aja me; too mind, roolind). Silbiarvult jagunevad riimid: Ühe- (vahel nim
sihi, sihi soo poole, rühi, rühi raba poole! Sulane sa, ma isanda! (Rästikule järele vaadates, siis nagu ärevusest vabanedes.) Pea muudkui püsti ja vastu hakkama valmis! Mine peale, mina sulle paha ei tee! Eks sa taha ka elada ja kevadest rõõmustada! (Paneb käed kukla taha kokku ja astub mõtlikult edasi.) MARI (huikamine eemalt). Uu-uu! TIINA (virgudes). Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu- uu! MARI (nagu enne). Uu-uu! TIINA (astub mõtetes edasi). ORAV (kuuse otsas). Tsuk-tsuk!Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.) TIINA (üles vaadates, rõõmsalt). Ah sina oled? Käbi-kuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule! ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk! TIINA. Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa,
annaabi.ee 
