HIV-kandjad (0)

HIV- kandjad
HIV (inglise keelsest lühendist Human immunodeficiency virus) on inimese immuunsüsteemi kahjustav retroviirus , mis on nakatanud kokku 56 miljonit inimest ja tapnud neist peaaegu 22 miljonit. Lihtsamalt öeldes hävitab HIV inimese imuunsüsteemi, mis kaitseb inimesi haiguste eest. HIV tulemusena ei suuda aga organism enam nakkustega võidelda. Seetõttu surevadki HI-viirusesse nakatunud inimesed sageli mingi sellise haiguse tagajärjel, mille terved inimesed üle elaksid. Samuti muutub organism HIV tagajärjel vastuvõtlikumaks harvaesinevatele haigustele ja võivad areneda harvaesinevad kasvajad.
Eestis on HIV- kandjaid palju, avastatud on neid üle 5600, aga tegelikult võib neid ka poole rohkem olla. Lapsi on nakatunud 23. Arvestades meie rahvaarvu vähesust on need arvud suhteliselt hirmutavad. Ja ka HIV ise on suhteliselt hirmutav haigus ja nakatunuid tuleb aina juurde, eelkõige just noorte hulgast, kas siis süstivate narkomaanide või kaitsmata seksuaalvahekorrad olnute näol. Kuid see, et inimene on HIV-kandja, ei tähenda, et tal oleks AIDS. Kahjuks ei tehta neil kahel sageli vahet.
HIV-kandjaid ei tunne tänaval ära, nad ei pea kandma mingit märki või käepaela, nagu kunagi pidid juudis Saksamaal. Nakatunu võib olla olla igaüks, hoolimata soost, vanusest , rassist, sotsiaalsest kuuluvusest või elustiilist. Kunagi ei või teada, kas näiteks inimene sinu kõrval pole nakatunud. Oleks muidugi parem teada, sest kriisisitutatsioonides võib see teadmine olla eluliselt vajalik.
Kujutagem näiteks ette situatsiooni, kus tänaval lamab verine , teadvuse kaotanud mees, kellele on kallale tungitud. Normaalne inimene läheks appi ja üritaks teda aidata. Samas võib juhtuda, et kannatanu on HIV-positiivne ja appiminejal on näiteks käel lahtine haav . Tundub ebaloogiline, aga põhimõtteliselt oleks see võimalik. Ja siis võib juhtuda, et heasüdamlik inimene, kes tahtis teist lihtsalt aidata, saab vastutasuks HIV. Öeldakse ju, et ükski heategu ei jää karistuseta.
Enamik inimesi tunneb HIV- isse nakatunute ees teatavat õigustatud kartust. Kes näiteks tahaks, et tema laps käib haigusekandjaga ühes klassis? Väikestel lastel on ju tihti kergemaid vigastusi, mis näiteks mänguhoos saadud. Seega jääbki küsimus, kuidas nakatunutesse suhtuda tuleks. Ühelt poolt tuleks nendesse suhtuda kui tavalistesse inimestesse ja mõelda sellele, mida me ise tunneksime, kui meie nende asemel oleksime. Ent HIV ei levi näiteks suudeldes, kätt andes või lihtsalt nakatunuga samas ruumis viibides või samu töövaheneid kasutades. HIV- nakkus levib ainult siis, kui HIV-positiivse inimese kehavedelikud ( veri ja menstruatsiooniveri, sperma ja eelsperma, tupevedelikud, rinnapiim ) satuvad terve inimese vereringesse läbi suu või suguelundite limaskestade peal olevate haavandite või suurte lahtiste haavade kaudu. Seega ei tasu neid vältida või neisse halvustavalt suhtuda, sest nakatumine on ebatõenäoline.
Arvan, et oleks oluline teada, kas inimene on HIV-kandja või mitte. Aga ühtegi sobivat viisi selle teadasaamiseks ma ei näe. On ju igaühe sügavalt isiklik asi, kas ta räägib sulle oma haigusest või mitte. Muidugi juhul, kui te ei plaani seksuaalvahekorda astuda või sama süstalt jagada. Aga kui selliseid asju ei plaanita, siis pole inimesel põhjust sulle oma haigusest teada anda. Ilmselt enamik ei tahakski sellest teistele rääkida, ehk vaid oma lähedastele, sest keegi ei taha tunda mingit halvustavat suhtumist või seda, et teised neid seetõttu vältima hakkavad.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et minu meelest tuleks HIV-kandjaid kohelda nagu kõiki teisi. Ja kui sa juba tead, et inimene on HIV-kandja, siis sa ka tead, et kriisisituatsioonides tuleb olla ettevaatlik, et mitte ise nakatuda. Kui inimene kõiki ohte teab ja kõiksugu n.-ö. linnalegende a la „Suudeldes nakatunut võid sa ka ise HIV saada“ ei usu, siis ta temaga suhtlemisel ilmselt probleemi ei näe. Kui inimesel vähegi empaatiavõimet on, siis ei hakka ta teise inimesse seetõttu halvustavalt suhtuma . Tasub meeles pidada, et keegi ei ole seda haigust endale ise soovinud ja tuleks püüda ka teist mõista ning end tema olukorda panna. Põhimõtteliselt tuleks inimest kohelda inimesena ja lähtuda põhimõttest „Tee teistele seda, mida sa tahad , et sulle tehakse.“