Hitleri elulugu (2)

Adolf Hitleri elulugu
Sissejuhatus
Adolf Hitler oli XX sajandi mõjuvõimsaim tegelane: teda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos. Esimesed kolmekümnendad eluaastat oli ta eikeegi . Järgneva kahekümne kuue aastaga jättis ta kustumatu jälje ajalukku kui Saksamaa diktaator ja genotsiidisõja õhutaja.
Lapsepõlv ning kooliiga
Adolf Hitler sündis 1889. aastal 30. aprillil väikeses Austria piirilinnas Braunaus auväärses alamkeskklassi perekonnas. Tema vanemad olid tolliametnik Alois Hitler ja tema abikaasa Klara. Adolf sündis kuuest lapsest neljandana. Lastest said täiskasvanuikka vaid tema ja ta õde Paula . Adolf oli kiindunud emasse, kuna isa oli väga karmi kasvatusega. Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal.
16- aastaselt hülgas ta oma keskkooli. Tema koolis veedetud aastad olid rõõmutud ning õppeedukus oli olnud viletsa ja rahuldava vahel. 1907. aastal ning ka järgmisel aastal ei õnnestunud tal pääseda sisse Viini Graafikaakadeemiasse. See oli tõsine hoop tema eneseuhkusele. Järgnevad viis aastat elas ta pealinnas ühiskonna heidikuna. Adolf oli üksildane mees, kes uskus kindlalt oma kunstiandesse ja oli kibestunud kodanlikust ühiskonnast. Tal oli vähe sõpru ning tuttavaid.
Karjäär sõjaväelasena
1913. aastal põgenes ta Münchenisse, et pääseda Austria sõjaväest. 1914. aastal Austria sõjavägi arreteeris ta ning talle tehti arstlik läbivaatus. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna. 2. augustil 1914 võis teda juba näha ühel hästi säilinud pildil erutatud näoga Münchenis. See oli päev pärast seda, kui Saksamaa oli kuulutanud Venemaale sõja.
Kohe pärast seda astus Hitler kärmelt vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. Ta saadeti läänerindele sidemeheks. See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Ta paistis sõjas kaks korda silma. Ta teenis ära II ja I klassi Raudristi. Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele.
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu. Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armeekaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani.
Tõus võimule
Peale sõja lõppu hakkas Hitler tegelema poliitikaga. Tema poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pole midagi rääkida. Peale sõda asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse. Seal oli tema ülesandeks nuhkida parteide ja ringikeste üritustel. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda nuhkimas Saksa Töölispartei koosolekut. Selle oli asustanud lukksepp Anton Drexleri. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler hakkas selle partei debattidest tihti osa võtma. Tal oli väga huvitav talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas Adolfi klubisse. Tema liikme numbriks sai 555 - see klubi alustas liikmete nummerdamist 501-st, kuna nad tahtsid näidata oma klubi võimsamana.
Kuna Hitler meelitas oma kõnedega klubisse aina uusi liikmeid, sai ta varsti partei jaoks asendamatuks. Algul oli Adolf propagandajuht ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema nõudmisel nimetati partei Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta ära elada juba kõnemehena. Ta oli parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Nüüd sai Hitlerist kohaliku tähtsusega poliitik.
Esialgu suhtuti natsionaalsotsialistidesse kui lärmakasse ja sõjakasse kampa . 1923. korraldasid nad Münchenis mässukatse. Pärast seda keelati nende partei mõneks ajaks. Hitlerile määrati aastane vanglakaristus.
Kui partei sai uuesti loa avalikult tegutseda, hakkasid nad kiiresti poolehoidu koguma. Nendega liitus ühe rohkem liikmeid ning ka valijate arv tõusis. 1932. aastal said hitlerlased parlamendivalimistel üle kolmandiku saadikukohtadest. Weimari vabariik muutus aegamööda natslikuks Saksamaaks.
Algul tegutsesid natsionaalsotsialistid põhiseaduse piires. Kui 1933. aastal toimus Riigipäevahoone põleng, mille süüdlasteks peeti kommuniste, sai valitsus parlamendilt erakorralised volitused kehtestada ühepartesüsteem. Saadeti laiali kõik erakonnad peale Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei. Parlament kaotas tähtsuse ning peale riigipea Hindenburgi surma võttis Hitler ka selle ameti endale.
Natsionaalsotsialistliku õpetuse tugisambaks sai rassilise puhtuse tagamine. Abiellumine võõra tõu esindajaga, eriti juudiga, keelati. Jälgiti ka seda, et kurjategijad ning vaimuhaiged ei tohi lapsi saada. Terved ning tublid pidid aga rohkem sünnitama. Noorte kasvatamine läbi noorsooliidu Hitlerjugend kaudu. Sellega võttis riik endale õiguse sekkuda eraellu.
Juutide kiusamine sai poliitika ametlikuks osaks. Natside propaganda väitis, et juutide käes on pangad, kaubandus ning muud tähtsad ühiskonna valdkonnad. Juute süüdistati, et nad sepitsesid kommunistidega vandenõu ning soovivad Saksamaa võõrriikidele maha müüa. 1935. aastal jõustus mitu seadust, millega piirati juutide poliitilisi ning kodanikuõigusi. Palju juute lahkus Saksamaalt. Need, kes ei jõudnud seda teha saadeti surmalaagrisse. Alamrassideks olid ka mustlased ja slaavlased .
Diktatuuri loomulikuks toeks olid julgeolekuametid ning relvastatud rühmitused. Need pidid näitama täieliku ustavust. Ebapiisav ustavus saigi saatuslikuks rünnakurühmituse juhtidele: nad tapeti . Kui pruunsärkidelt oli relvad ära võetud, muutus Saksamaa hirmuvalitsemise tugisambaks natside partei teine sõjaväestatud organisatsioon SS. Algselt oli SS Hitleri ihukaitsjad, mida juhtis H. Himmler .
1945. jaanuaris algab Punaarmee suurem ofensiiv Saksa vägede vastu. Punaarmee liikus jõudsalt Saksamaa poole. 19. märtsil andis Hitler käsu hävitada tööstusettevõtted, et vältida nende sattumist kommunistide kätte. 16. aprillil algab lahing Berliini pärast ning 29. aprillil saab Hitleri soovi kohaselt tema järglaseks Dönitz. 30. aprillil 1945. aastal tapab Hitler end Riigikantselei punkris Berliinis. 2. mail hõivab Punaarmee Berliini.
Hitler oli väga kindlameelne ja osav isik 20. sajandil. Hitleri võimu lahtimõtestamine tõstab mitmeid väga keerukaid probleeme. Küsimus „Kuidas Hitler üldse võimalik oli?“ kummitas temaaegseid natsismi vastaseid ja on andnud ajaloolastele peamurdmist siiani.
Kasutatud kirjandus:

Kershaw, I. 1999. Hitler. Olion, lk 234.

Värä, E., Tannberg , T., Pajur, A. 2004. Lähiajalugu. Avita , lk 135.

Wikipedia. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Adolf_Hitler#Elulugu ], 29.11.2008