Hiljutised- ja kõige tugevamad maavärinad (0)

ADMINISTRATSIOONI DESKREDITSIOON JA SELLE KOHTULIK KONTROLL 
(Kalle  Merusk  1997)
Kõige üldisemas plaanis tähendab diskreditsioon administratsiooni pädevust vabalt 
hinnata situatsiooni ning teha sellele vastav otsus. Diplomaatias tähendab seda 
õigust vabalt valida liitlasi, lepingupartneried jne. Diskreditsioon on iseloomulik ka 
haldusele , näiteks valib kohaliku omavalitsuseüksuse administratisoon oma 
äranägemise  järgi tänavatele nimesid.
Eesti õiguskorras pole legaanle  administratsioon  seadusest vaba diskretsioon. 
Määrav on siin PS § 3 lg 1 – riigivõimu teostattakse üksnes põhiseaduse ja sellega 
kooskõlas olevate seaduste alusel.
Õiguse rakendamine toimub nelja üksteisele järgneva toimingu kaudu:
1. faktiliset asjaolude uurimine ja  kindlakstegemine : mis on tegelikult juhtunud, 
millega on tegemist?
2. seaduse abstraktse teokoosseisu sisu tõlgendamine ja kindlakstegemine: mida
ütleb seaduse  abstraktne  teokoosseis?
3. subsumeerimine: kas  faktilised   asjaolud  vastavad seaduse abstraktsele 
teokoosseisule?
4. õiguslike tagajärgede kindlakstegemine: mis kehtib?
Õiguse  rakendaja , antud juhul administra´ tsioon , võib õiguse rakendamisel olla 
rangelt seotud seadusega. Siin on tegemist juhtumiga, kus reaalses elus esinevad 
faktilsied asjaolud langevad kokku seaduse abstraktsete koosseisuliste tunnustega 
ning õiguslik tagajärg on üheselt määratletud. Selline õigusnorm kirjutab 
pretseptiivselt ette, millal ja kuidas administratsioon midagi tegama või tegemata 
jätma peab. seda niemtatakse ka  määratletud õigusnormiga seotud 
(determineeritud) halduseks ehk „seotud determineeritud halduseks“
Diskreditsiooni liigid
1. Valikudiskreditsioon – kaks või enam õiguslikku tagajärge. Kui subsumeerimise 
tulemusena on selge, et normi tuleb rakendada, siis on ametnikul või 
ametiasutusel õigus oma otsuse alusel valida otstarbekam õiguslik tagajärg.
2. Otsustusdiskreditsioon – vastaval ametnikul või ametiasutusel on  õigsu  
otsustada, kas rakendada õiguslikku tagajärge või mitte. 
Administratsioon on diskreditsiooni teostamisel seotud õiguslike piiridega, ta ei tohi 
neist väljuda. Diskretsioon peab olema õiguspärane. Piirideks on:
1) teokoosseis
diskretsiooni rakendaj apeab kindlaks tegema selle, kas reaalses 
tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad abstraktse teokoosseisu 
tunnustele ja õigesti tõlgendama normi abstraktset teokoosseisu ning 
teostama õiguspärase subsumeerimise.
2) kogu seaduse eesmärk ja mõte
on seotud seaduse eesmärgi ja mõttega, ei tohi järgida seadusest 
mittetulenevaid eesmärke.
3) põhiseadusest tulenev õiguslik kontroll (võrdne kohtlemine, sobivus, vajalikkus,
proportsionaalsus)
põhiseaduslikud väärtused. Kui diskreditsiooni teostamisel tekkutakse 
isikute õigustesse ja vabadustesse, tuleb arvestda järgmisi põhiseaduslikke 
abinõusid :
a) põhiõiguse ulatus
b) konkreetselt  käsitletava  põhiõiguse piiratavus
c) vastandlike huvide ja õiguste  kaalumine
d) piiride ületamsie keeld
 Diskreditsiooni piiride kindlaksmääramisel on oluline teha vahet 
otsustusdiskreditsiooni (kas sekkuda) ja valikudiskreditsiooni (kuidas sekkuda) vahel. 
Tuleb lähtuda sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest. Piiride 
ületamise keeld kehtib valikudiskreditsiooni (õiguslike tagajärgede valik), mitte 
otsustusdiskreditsiooni (kas sekkuda) suhtes. Otsuse tegemisel, kas sekkuda isiku 
õigustesse ja vabadstesse, tuleb kõigepealt kindalks määrata, milline on käsitletava 
põhiõiguse ulatus. Tuleb kontrollida ka  põhiõigus  on piiratav või mitte.
Seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõigusteks on põhiseaduses sätestatud 
põhiõigused , millil on nn lihtne abstraktne teokoosseis. nt PS §-d 19, 8 lg 5, 28, 29 lg 
1 ja 5, 30 lg 1, 31 jne..... 
Kui seaduse reservatsiooniga piiratud põhiõiguse normi abstraktne teokoosseis 
sisaldab kitsendavaid tingimusi, siis on need  siduvad  nii  seadusandjale  kui ka 
diskreditsiooni rakendajale. Siin on tegemist juhtumiga, kui põhiõiguse normis endas 
on sätestatud piiramise raamid. nt PS §-d 20 lg 2, 26, 29 lg 2, 30 lg 2 jne...
Põhiseaduses on rida põhiõigusi millel puudub seaduse  reservatsioon . Kui 
admisnistratsioon rakendab abinõusid, mis käsitlevad reservatsioonita põhiõigusi, siis
saab piirang tuleneda üksnes põhiseadusest enesest. st kui seda nõuavad teiste 
põhiõigused või muud põhiseaduslikud printsiibid. Siin on tegemist põhiseaduslike 
õigushüvede kollisiooniga. Adm. peab hindama õigushüvesid. PS §-d 12 lg 1, 13 lg 1, 
28, 29 lg 5, 38 lg 1, 39 ...jne..
Ilma seadusliku  aluseta  ja volituseta ei tohi ametiasutus ega  ametnik   kohaldada  
abinõusid, mis piiravad põhiõigusi. Nii diskreditsiooninorm kui ka selle rakendamine 
üksikjuhtumil peavad olema rangelt kooskõlas põhiseadusega.
Võrduse printsiip on üks olulisi põhiseaduslikke väärtusi, millest peab 
administratsioon lähtuma diskreditsiooni teostamisel. PS §
 12.
Diskreditsioon teostamisel peab administratsioon lähtuma ka proportsionaalsuse 
printsiibist PS § 11.
1.  abinõu  on siis sobiv, kui taotletavat eesmärki on võimalik saavutada;
2. sobiv abinõu on üksnes siis vajalik, kui puuduvad teised sobivad vahendid, 
mis vähiaml määral kahjustavad isikut ja üldsust;
3. vajalik abinõu on üksnes siis proportsionaalne, kui ta ei  välju  taotletava 
eesmärgi raamest.
Diskreditsiooni oluliseks  elemendiks  on  otstarbekus . Otstarbekuse üle teostatakse 
teenistusliku järelvalvet.
Diskreditsioonivead
1. Diskreditsiooni mittekasutamine
siis kui otsustatav ametiasutus loeb ennast olevat seotud seadusega ja 
sellepärast ei kasuta ta seda õigust, kuna ta ei saa aru, et seadus on talle 
andnud diskreditsiooni teostamise  volituse . Kui administratsioon ei kontrolli 
ja ei kaalu diskreditsiooninormi rakendamisel kõiki võimalusi, mis talle on 
otsustamiseks antud, samuti ei võta arvesse kõiki asjaolusid. 
Diskreditsiooniveaga on tegemist ka juhul kui admisnistratsioon seob 
ennast kitsendavalt halduseeskirjadega.
2. Diskreditsiooni piiride ületamine
on tegemist siis kui administratsioon võtab endale suurema 
ostustamisvabaduse, kui seadus talle seda lubab – sellega ta ületab 
diskreditsiooni välimisi  piire . Ebaõige teokoosseisueelduste 
kindlaksmääramine, mis on aluseks diskreditsiooni teostamisel.
3. diskreditsiooni kuritarvitamine
st diskreditsiooni vale kasutamine ja diskreditsiooniomavoli. Tegemis  siis, 
kui administratsioon ei pea kas teadlikult või ekslikult kinni diskreditsiooni 
õiguslikult determineeritud sisemistest piiridest. Diskreditsiooni 
kuritarvitamine on seaduse  eesmärgile  mittevastav diskreditsioon. Võttes 
arvesse sisemise struktuuri, siis järgmised  juhtumid :
1) haldusotsus ei rajane asjakohasel kaalutlusel. võib olla tegu omavoliga.
2) võrdsuse printsiibi  rikkumine , siis kui võrdseid asjaolusid käsitletakse ilma 
nähtava mõistliku põhjuseta erinevalt. Ainult siis kui on võrdselt 
määratletavad juhtumid, mis tuleb võrdselt lahendada. Ei saa nõuda ka et 
administratsioon kordaks viga mida ta juba korra teinud on. 
Amdinistratsioon ei ole kohustatud tegema  erandit  põhjusl, et ta seda 
teisele isikul tegi.
3) Proportsionaalsuse printsiibi rikkumine – tegemist siis kui kui diskreditsioon 
on  abstraktselt  lubatud, kuid  konkreetsel  juhul on rakendatud selliseid 
õiguslikke tagajärgi, mis ole mitte ainult otstarbekad, vaid ka mittesobivad 
ja mittevajalikud.
4. põhiõiguste rikkumine
5. Muud diskreditsioonivead
Diskreditsiooni redutseerimise õiguslikud alused
Diskreditsiooni redutseerimise  olemuseks  on diskreditsiooninormi poolt sätestatud 
õiguslike tagajärgede valikuvõimaluse kitsendamine. Kitsendamine kujutab endast 
diskreditsiooninormi  muutmist . Normi muuta saab aga normiandja ise, 
administratsioonil puudub selleks päedevus.
Diskreditsiooninormi tõlgendamisel on võimalik lähtuda kahest  kriteeriumist .
1. normi eesmärk. Kui diskreditsiooninormi tõlgendamisel selgub, et normi 
eesmärgile vastab ainult üks konkreetne õiguslik tagajärg, siis on 
administratsioon kohustatud seda õiguslikult rakendama.
2. teokoosseisu teostumise (täitumise) intensiivsus. Selle indikaatoriks on see, et 
elulised  asjaolud täidavad erilise intensiivsusega ära diskreditsiooninormi 
abstraktse teokoosseisu.
Administratsioon võib ennast diskreditsiooni teostamisel siduda kahel viisil: 
halduspraktika ja halduseeskirjade kaudu.
Näiteks kui administratsioon on lahendanud 100 juhtumit X viisil siis ta ei tohi 101. 
ostustada Y viisil. 
Diskreditsiooni põhieesmärgiks on tagada üksikjuhtumi õiglane lahendamine. 
Diskreditsiooni teostamisel on administratsioon olukorras, kus ta  peab  ühelt  poolt 
arvestama seaduse eesmärki ja  teiselt  poolt konkreetseisd elulisi asjaolusi, et leida 
üksikjuhtumile sobiv ja õiglane lahendus. Ta peab kõigepealt selgeks tegema, millist 
eesmärki taotleb diskreditsioonivolitus ning millised on siin olulised  momendid , 
ning  seejärel nende alusel hindama üksikjuhtumit, et teha vastav otsus. Siin 
põimuvad nii otstarbekus kui ka  õiglus .
MÄÄRATLEMATA  ÕIGUSMÕISTE
Kui diskreditsioon kujutab endast õiguslike tagajärgede valikut 
(otsustusdiskreditsioon, valikudiskreditsioon), siis määratlemata õigusmõiste on 
teakoosseisu ja hindamise ruumi küsimus.
Üldjuhul on määratletud õigusmõistetel konkreetne materiaalne sisu. St normist 
tulenevat normatiivset käsku on võimalik, sõltumata üksikjuhtumist, abstraktselt 
määrtaleda ja täpsustada.
Määratlemata õisusmõisted nagu nt. „avalik huvi“, „head kombed“, „muu oht“ 
„oluline põhjsu“ jne. – neil puudub konkreetne mõõdetav sisu. Määratlemata 
õigusmõiste vajab igal üksikjuhtumil eraldi otsustamist, seetõttu ei ole võimalik ka 
tõlgendamine.
ADMINISTRATSIOONI DISKREDITSIOONI KOHTULIKU KONTROLLI ÕIGUSLIKUD
ALUSED JA PIIRID EESTI ÕIGUSKORRAS
Põhiseaduslikud eeldused
Seaduse reservatsiooni printsiip tuleneb ka sellistest põhiseaduse printsiipidest nagu 
demokaatia ja õigusriigi põhimõte.
Demokraatia printsiip tähendab eelkõige seda, et üksnes rahva poolt valitud ja 
seetõttu ka demokraatlikult legitimeeritud  parlament  on õigustatud vastu võtma 
olulisi otsuseid, mis  sätestavad  kodanike jaoks üldist tähtsust omava regulatsiooni. 
See saavutattakse reservatsiooni kaudu, msi tähendab ka seda, et administratsioon 
võib toimida seaduse poolt antud volituse, mitte enda poolt kehtestatud õiguse või 
võimutäiuse alusel.
Õigusriigi printsiip eeldab seda, et riigi ja kodanike vahelised  õigussuhted  oleksid 
reguleeritud parlamendi seadustega, mis ei määra kindlaks mitte ainult 
administratsiooni vastavaid  toiminguid , vaid teevad nee dka kodanike jaoks 
arusaadavaks ja prognoositavaks.
ps § 1 ja 10 ja 15 lg 1