Hesse "Stepihunt" arutlus (0)

Kätlin Ilves
12B
Mitte elu, vaid ennast tuleb kergelt võtta
Elu ei ole kerge ja seda ei saa ka kergelt võtta. Elus tuleb vaeva näha, lihtsalt sellest läbi liuelda on võimatu. Tihti tundub elu liiga keeruline, sest inimene ise on enda vastu liiga karm. Enda üle naermine annab märku sellest, et inimene teab, kes ta on. Enda nõrkuste üle naermine ei ole enne võimalik kui inimene teab missugused on tema nõrkused, seega annab oskus enda üle nalja teha märku, et inimene teab, kes ta on.
H. Hesse romaanis „ Stepihunt “on peategelase Harry Halleri kõige suurem probleem leida endas üles rõõmsameelsus, naer ja optimism . Harryt ajavad endast välja inimesed, kes tunduvad võtvat elu mängleva kergusega. Naerdes , tantsides, kuulates sama muusikat mis teised ja olles kõigiga ühtemoodi hall mass. Harry suhtus endasse väga kriitiliselt ja ei suutnud leppida oma mittetäiuslike omadustega. See aga, kui ei suudeta endaga leppida, takistab pidevat vaimset arengut. Endasse ei saa suhtuda ainult kriitiliselt, ennast pidevalt maha tehes kaobki elutahe ja tahe midagi saavutada. Selleks, et elus kuhugi jõuda peab inimene endale tunnistama, et ta ei ole ideaalne, leppima oma nõrkustega ja proovima neis midagi positiivset leida.
Harry Haller vihkas ennast ja kavatses juba pikalt enesetappu . Temas pesitses kaks poolt, keda ta ei suutnud lepitada. Stepihunt, kes armastas üksindust, oli ettearvamatu ja tahtis olla sõltumatu ja inimlik pool, kes oli mõistlik, peen ja tundlik ja armastas väga kunsti. Harry mõtles kogu aeg ainult sellele, et neid kahte poolt omavahel lepitada ei ole võimalik. Ta oli enda vastu liiga karm, arvates, et ta saab olla kas Harry või Stepihunt. Inimeses on tuhat erinevat külge. Inimesed käituvad igas olukorras erinevalt ja inimese valikud määravad millistel nendest tuhandest küljest ta laseb välja paista. Harry ei suutnud mõista, et ei stepihundilik ega inimlik pool ei ole täiuslikud ja ei peagi olema. Harry arvas , et inimesed ei suuda leppida tema stepihundiliku poolega, aga ta ei mõistnud, et selleks peab ta enne ise sellega leppima. Oskus enda üle naerda on parim, mis inimesel olla saab. Esiteks saab selle oskusega pöörata enda pihta suunatud solvangud naljaks. Teiseks aitab see iseennast mõista. Inimesed teevad nalja selle üle endas, mille üle nad uhked ei ole või oma nõrkuste üle. Selleks aga peab tundma neid külgi, seega naer aitab inimesel avastada iseennast.
Harry suhtus endasse, teistesse ja ka ellu kriitiliselt. Ta ei suutnud leppida enda erinevate olemustega ja see ei lasknud tal elada täisväärtuslikku elu. Harry tegelaskuju õpetab kõiki neid, kes temaga romaani teel tutvuvad. Elu on keeruline, see ei ole kunagi õiglane, vähemalt tundub nii. Pessimism ja enesevihkamine ei vii aga mitte kuhugi. Nali ja naer, enesega leppimine ja oskus enda üle naerda – need aitavad elu nautida ja ennast tundma õppida, ennast kergemini võtta.