Inimene on iseenda vang
Inimloomus
on keerukas – ta pole kunagi rahul sellega mis tal parajasti on.
Ikka ihaldatakse rohkem. Kunagi polda rahul sellega, mis juba olemas
on. Just ühiskonna surve, et kõigiga peab võistlema, et alati
tuleb parim olla ja endast sada rotsenti anda, panevad inimeste pähe
väga radikaalsed mõtted, mida inimesed tihtipeale ise saavutada ei
suuda. Kuid mis juhtub, kui inimene ühiskonna poolt peale surutud
ideaale täita ei suuda ning kas sellist inimvaret on veel võimalik
päästa?
Nii
nagu päriselus, nii ka raamatutes seisavad tegelased silmitsi
selliste probleemidega.
Herman Hesse „ Stepihunt “ peategelane Harry Haller elab ajas, kus
ümberringi valitsevad „tormilised kahekümnendad“ labaste
šlaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 4 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-05-12
Kuupäev, millal dokument üles laeti
93 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kaiakalev
Õppematerjali autor
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
Jäi kogu eluks üksildaseks, eraklikuks ja endassetômbunuks. Hariduselt insener. Abiellus 2 korda, esimene naine suri tuberkuloosi, teisega 2 last (Anna, stenografist), poeg ja tütar. Elu hilisem periood oli rahulikum. Fjodor Dostojevski suri 9. veebruaril 1881. aastal Peterburis. "Inimene on saladus." Teostes on sekundi murdosa hetki: oli salaühingus (Petrasevski ring)- surmaotsus, kuid viimasel hetkel anti armu; mängusõltlane; epilepsia. Seisukoht, et inimene on loomult hea. Looming Ta kirjutas juba kooliõpilasena näidendeid, mis jäid aga enamikus lõpetamata. Asutas ta koos venna Mihhailiga ajakirja "Vremja", hiljem "Epohha". Oli oma kirjutamisviis- kirjutas kiiresti, mõtles enne kaua ja täpselt ning kirjutama hakkas siis kui keskne tegelane oli välja kujunenud. Dostojevskit peetakse kõigi aegade olulisimaks romaanikirjanikuks, kes vapustavalt kujutas inimhinge varjukülgi. Tema teoseid läbivateks motiivideks on
word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga, nimetatakse sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word). Kategoremaatilised on nimisõnad (substantive), asesõnad (pronoun), omadussõnad (adjective) ja kesksõnad (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui nad esinevad subjektina, tuleb neile juurde mõelda nimisõna, mis on lausest välja jäänud. Nt inimene (nimisõna), tema (asesõna), valge (omadussõna), kahtlev (kesksõna). Allpool näeme, et kaht viimast subjektina kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde lisama nimisõna, võttes selle kontekstist või juurdemõeldavast kontekstist, nt ,,kahtlev" vajab enda kõrvale nimisõna, olgu see siis ,,inimene", ,,kohtunik" või ,,hobune". Määrsõnad (adverb), kaassõnad ehk ees- või tagasõnad
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
(categorematic word). Sõna, mida saab mõiste väljendamiseks kasutada üksnes koos mingi teise sõnaga, nimetatakse sünkategoremaatiliseks (syncategorematic word). Kategoremaatilised on nimisõnad (substantive), asesõnad (pronoun), omadussõnad (adjective) ja kesksõnad (participle). Kaks viimast saavad üldjuhul olla väites vaid predikaadi rollis. Kui nad esinevad subjektina, tuleb neile juurde mõelda nimisõna, mis on lausest välja jäänud. Nt inimene (nimisõna), tema (asesõna), valge (omadussõna), kahtlev (kesksõna). Allpool näeme, et kaht viimast subjektina kasutades märkame väljajättu ja peame sageli selguse mõttes juurde lisama nimisõna, võttes selle kontekstist või juurdemõeldavast kontekstist, nt ,,kahtlev" vajab enda kõrvale nimisõna, olgu see siis ,,inimene", ,,kohtunik" või ,,hobune". Määrsõnad (adverb), kaassõnad ehk ees- või tagasõnad
Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse. Ta osutab, et ausal, siiral ja erakordsel inimesel on raske elus õnne leida. Ümbrusest kõrgemal seisjat püüavad kaasinimesed paratamatult madaldada, muuta endasarnaseks. Jääb vaid kaks võimalust: kas keskkonnaga samastuda või ebavõrdses võitluses hukkuda
kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või pakuvad mingi alternatiivse vaate inimese kui ühiskondliku olendi mõistmisel. Aristotelese ,,hea elu" idee on viimastel aastatel moraalifilosoofia keskpunktiks
Psühholoogiale omaselt on üldisele mõistele arvukalt erisuguseid definitsioone. Nii ka mõtlemise mõistele. Laialt defineerituna on mõtlemine kogu psühholoogia. Kitsalt defineerituna ei tundu see üldse olevat psühholoogia. Mõtlemist uurivad peale psühholoogia ka filosoofia, keeleteadus, neurofüsioloogia, küberneetika ja veel mõni teine teadusharu. Mõtlemine on inimtegevuse osa. Algelisel kujul mõtlevad ka loomad. Iga normaalse arenguga inimene on võimeline mõtlema, kuigi erinevate inimeste puhul see tõenäoliselt suuresti varieerub. Töö eesmärk on leida vastus küsimustele: · Mille poolest sarnanevad ja erinevad looma ja inimese mõtlemine? · Kus kohast on pärit meie mõtlemine? · Milline on mõtlemise ajalooline areng läbi erinevate kultuuride? · Kas kõik inimesed mõtlevad mistahes ülesannete lahendamisel ühtviisi või on olemas mitut tüüpi mõtlemist? · Kuidas mõtlevad lapsed?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid