Kirjand "Inimene on iseenda vang" (0)

Inimene on iseenda vang
Inimloomus on keerukas – ta pole kunagi rahul sellega mis tal parajasti on. Ikka ihaldatakse rohkem. Kunagi polda rahul sellega, mis juba olemas on. Just ühiskonna surve, et kõigiga peab võistlema, et alati tuleb parim olla ja endast sada rotsenti anda, panevad inimeste pähe väga radikaalsed mõtted, mida inimesed tihtipeale ise saavutada ei suuda. Kuid mis juhtub, kui inimene ühiskonna poolt peale surutud ideaale täita ei suuda ning kas sellist inimvaret on veel võimalik päästa?
Nii nagu päriselus, nii ka raamatutes seisavad tegelased silmitsi selliste probleemidega.
Herman Hesse „ Stepihunt “ peategelane Harry Haller elab ajas, kus ümberringi valitsevad „tormilised kahekümnendad“ labaste šlaagrite, kõrtside ja odava meelelahutusega ning poliitikute revanšistlikud sõjaõhutuskõned. Teoses on oskuslikult kujutatud heaoluühiskonna mõju inimesele, mis hakkas kujunema 1880 aastal Saksamaal Bismarckiga, kus hakati riigile olulistele ametnikele pensione maksma
Teose peategelane Harry Haller on intellektuaal , kelles domineerivad kaks hinge – „hunt“ ja „inimene“. Poleemika seisnebki selles, et Haller ei suuda kõrgemaid ideaale taotlevat vaimset olendit ja kõike maha kiskuvat loomalikku instinkti lepitada. Ainsa võimaliku väljapääsuna näeb ta enesetappu, mis päästaks teda maistest piinadest.
Harry ei sobi tänapäeva ühiskonda, mis põhineb õnnele. Kõik, mis ühe inimese õnnelikusk võib teha on Harry „hunt“ endast eemale tõrjunud. Lohutus, et ta võib iga kell endalt elu võtta hoiab teda elus. Krahh saabub siis, kui Harry läheb tülli oma viimase sõbraga. Hunt Harry sees oli saavutanud oma eesmärgi. Teine pool hingest, kes vajas eluks maiseid rõõme ei suutnud seda taluda ja otsustas minna lihtsama vastupanu teed. Saatuse tahtel kohtsa ta aga Hermienet, kes pakkus Harryle seda, mida tema „maine“ pool vajas, armastust ja hoolivust. Hermiene elu hinnaga leiab ta väljapääsu ja taastab usu ellu.
Harry Haller oli kõvasti mõjutatud heaoluühiskonnast, kus inimesel oli rohkem aega enda jaoks, mis võimaldas ka depressiivseid mõtteid ja väga perfektsionistlikke ideaale. Ta lõi ise endale vangla, koos sealsete rangete reeglitega. Just need enda loodud reeglid viisidki Harry tupikusse, kust ta enam omal käel välja tulla ei suutnud.
Samasuguses olukorras oli ka Paulo Coelho raamatus „Veronica otsustab surra“ Veronica. Ka tema elas endale kehtestatud reeglite järgi, mida ta täita ei suutnud. Teos räägib Villette hullumajast ja seal resideeruvatest hulludest. Kes antud olukorras ei ole hullud , sest kollektiivset hullust nimetatakse terveks mõistuseks.
Veronica on noor naine, kellel nagu ka Harryl , on liiga palju vaba aega olnud mõtlemiseks. Veronica probleemid hakkasid sellest, et materiaalsetel kaalutlustel ei saanud ta klaverit õppida, vaid ema soovil midagi sellist mis ka toidu lauale tooks. Olukorras, kus ta on saavutanud oma ema ideaali , aga enda omad kõrvale heitnud, ei näe ta sarnaselt Harry Halleriga ainsa võimalikku väljapääsuna enesetappu. Paraku aga kõigi juhuste kokkusatuvusel juhtub nii, et surmapäeva ei saa ta ise määrata, vaid see on tema eest juba tehtud. Olukorras, kus Veronicalt on võetud kontroll, avastab ta et maailm polegi nii paha koht. Sellest hetkest hakkab ta elama rohkem kui ei kunagi varem. Ta andestab oma emale, ja mis kõige tähtsam, ta hakkab ka ennast armastama.
See, et Veronicalt on võetud kontroll oma tuleviku üle paneb ta kõrvale heitma enda kehtsetatud reeglid. Teda ei huvita enam, et keegi ei tea kus asub Gruusia. Võib öelda, et ta muudub egotsentrilisemaks. Ka Harry muutus pärast võluteatri külastamist egotsentrilisemaks. Teda ei huvitanud enam see, et ühiskond oli nii hukas . Peamine probleem nii Harry Halleri kui ka Veronica puhul oligi see, et nad ajasid taga täiuslikkust mida nad ei suutnud saavutada. Just armastuse abiga taipasid nad, et nad ajavad vale asja taga ja õppisid hindama maiseid rõõme.
Kindlasti on ka heaoluühiskonnal oma hüved, kuid paratamatult on igal asjal kaks otsa. Nagu Harry Haller ja Veronica näitasid, siis võib tänapäeva heaoluühiskond üksikindiviidile hukatav olla. Inimene ise seab endale ranged reeglid, et sobituda nn ühiskonnamudelisse. Paraku aga kõik inimesed ei suuda seda rasket koormat kanda. Mülema teose põhjal saab aga järeldada, et armastusel on kõikeparandav jõud. Kui Harry ja Veronica nägid, et ka teised neid armastavad kõigi nende vigadega, hakkasid Harry ja Veronica ka ise endasse rohkem uskuma ja vabanesid nii oma vangikambritest, mis neid seni nii rangelt kinni oli hoidnud .
Väide: Tuumaelektrijaama on vaja, et rahuldada inimeste üha suurenevat energijatarbimist.
Tõestus: Maailma Looduse Fondi poolt läbiviidud uuringu kohaselt tules ehitada juurde 5 miljonit tuuleturbiini, 90 000 päiksepaneeli ning lisaks peaks iga 4 inimne maailmas paigaldama oma katusele päiksepaneeli, et saavutada samaväärne kogus energijat, mida võimaldavad saavutada tuumaelektrijaamad. Kõigi nende seadmete ehitamine saastab aga keskkonda, ning lisaks on probleemiks ka haruldaste metallide nagu neadüümi leidmine , mida on vaja mootorite ehitamiseks. Päikse- ja tuuleenergiat sõltub palju ilmastikuoludest. Pilvisel ja tuulevaiksel päeval ei suuda seadmed energijat toota. Praegu pole leiutatud ka piisavalt võimsaid kondensaatoreid, mis võimaldaksid ülejäävat energiat salvestada ja hiljem kasutada. Just see ongi tuumaelektrijaama eeliseks taastuvenergiate ees.
Järeldus: Vaatamata tuumaelektrijaamadega kaasnevatele suurtele riskidele, on tuumajõujaamad siiski vajalikud, et rahuldada inimeste üha kasvavat energiatarbimist, säästes seejuures maksimaalselt loodust.
Väide: Suurendamaks tuumaelektrijaamade ohutust tuleks need rajada seismiliselt aktiivsetest piirkondadest eemale.
Tõestus/ Näide: Tänapäeval on tuumaelektrijaamad arendatud nii ohutuks, et inimese lohakusest tingitud vead ei suudaks tänu jaama turvasüsteemidele mingit hädaolukorda tekitada. Tuumajõujaamad on tänapäeval ka äärmiselt vastupidavad. Näitena võib tuua Fukushima tuumaelektrijaama, mis pärast 8.9 magnituudilist maavärinat suutis stabiilseks jääda. Maavärinale järgnend tsunami aga suutis põhjustada kahjustusi, mis muutsid Fukushima õnnetuse gategooria järgi sama ohtlikuks kui Tšernobli tuumakatastroofi. Kuigi ajakirjandus üritab musta valgeks rääkida, väites, et Fukushimast on eraldunud poole vähem radioaktiivseid aineid kui Tšernobõlist, siis räägib sellele ilmekalt vastu see, et evakuatsioonipiir on sama kaugele nihutatud kui oli Tšernobõlis.
Järeldus: Vaatamata tuumaelektrijaamade suurele vastupidavusele, oleks otstarbekas rajada tuumaelektrjaamu seismiliselt vähemaktiivsetesse piirkondadesse, kuna see viiks katastroofi tekkimise ohu miinimumini.
Väide: Oleks otstarbekas rajada tuumaelektrijaam Eestisse
Tõestus/Näide: Arvestades seda, et Fukushima tuumaelektrijaam suutis purustusteta taluda 8.9 magnituudilist maavärinat, paneb see Eesti oma geoloogilise asukohaga soodsasse asendisse tuumajõujaama rajamisel. Tänu sellele, et Eesti asub Euraasia laama keskosas on maakor siin seismiliselt väheaktiivne. Suurim Eesti alal aset leidnud maavärin oli 1976 aastal ning seda hinnati Richeri skaala järgi 4,6 magnituudiga, mis teeb sellest 10 000 korda vähemvõimsama maavärina. Arvestades Eesti maakoore väikseid värinaid ning muude seismiliste protsessidega kaasnevate loodusnähtude puudumisele nagu tsunamid, oleks Eesti sobiv kandidaat tuumaelektrijaama rajamiseks, kuna ohutegurid oleks miinimumilähedased. Eestlaste rahustamiseks tuleb mainida, et tuumajõujaam on stabiilses olekus üks keskkonnasõralikumaid energijatootmisviise. Ameeriklaste uurimuse kohaselt elades tuumaelektrijaamast 80 km kaugusel on saadav aastane radiaktsioon kuus korda väiksem samakaugel asuva kivisöekaevandusega võrreldes, olles võrdne kahest banaanist saadava radiaktsiooniga.
Järeldus: Tuumaelektrijaama rajamine Eestisse oleks lähtudes laamdektoonikast väga ratsionaalne otsus, mis muudaks tuumajaama ebastabiilsesse olekusse sattumise riski miinimumini.