Henrik Visnapuu (1)

Henrik Visnapuu
Looming
Henrik Visnapuu sündis Viljandimaal 2. jaanuar 1890. Ta oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik.
Visnapuu töötas õpetaja, ajakirjaniku ja vabakutselise kirjanikuna. Tuntuks sai Visnapuu alles siis kui liitus Siuru rühmitusega. Marie Underi kõrval oli ta Siuru rühmituses üks kesksemaid luuletajaid.
Visnapuu eluaegne ja ainus tõeline sõber oli August Kairit, koos reisisid nad Venemaal ringi.
Visnapuu looming on futuristlik ja väljendusrikas, kasutas suhteliselt äärmuslikku sõnavara. Põhiteemad millest Visnapuu kirjutas olid ajaluule, armastus, loodus, kodu ja kodumaa. Tema luuletused on filosoofilised.
Visnapuu varasemas loomingus on tunda uusromantislikke kuid ka modernseid voole. Eriti iseloomulik on nukrus tema noorusluulele. Ta kasutas Lõuna-Eesti vorme ja seesütlevat vormi . Võttes eeskujuks muusika , kasutas sõnu ja refrääne oma luules . Visnapuu teostes on märgata lõhestunud isiksuse heitlust hea ja kurjaga. Talle on iseloomulik teatud ebakindlus ja ahastus.
Tähelepanu äratavad armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja hea kõlaga. Üks tähtsamaid on „Käoorvik“ mis valmis 1920. aastal. Koosneb kümnest omavahel seotud armastusluulest – kirjad Ingile . Luules on märgata looduse põimumist, vahelduvad aastaajad.
Kõige kaunimaks peetakse „Kuues kiri Ingile“ milles on selgelt märgata looduse ja armastuse teemasid . Näiteks „ Kuldkollane on süda nagu sügis“. Kuid on ka nn. puhtaid loodusluuletusi mis loovad silme ette kujutluse. Luuletuses „Kodumäe“ on kasutanud Visnapuu palju isikustamist. „Toomingad valvavad talu ja vaatavad, õunapuud ketravad palle, oja peseb leppade jalgu .“
Visnapuu oli omamoodi prohvet, kes tegi omal ajal õigeid otsuseid. Luulekogus“ Mare Baltikum“ viitab ta sellele et baltimaad pääsevad kui rahvas hoiab kokku. Ka kodumaa luules on märgata prohvetlikkust. Näiteks „ Maarjamaa laulud 3“ ühes reas „ Ole tervitet, tervitet vaba maa“
Henrik Visnapuu elas 1944.aastast sõjapõgenikuna Saksamaal ja Ameerikas. Tema luules on märgata sõjalist olukorra kirjeldust. Näiteks luuletus „Tõmbtuul“ - „Oleme tormide teele rajanud maja.
Pagiseb, ulvab ja vilistab üle raja. Hirmsa jõuga idast läände nüüd tuhised. Kõik, mis on ird, tuul endaga pühib.“ Luuletuses on tuul see mis peab muutma olukorda.
Kokkuvõtteks Visnapuu rikastas eesti luulet tunde- ja mõtteluulega. Ta arendas edasi eesti luule keelt ja vormi, otsides neis uusi võimalusi.