Heliloojate V põlvkond (0)

Heliloojate V põlvkond
(sündinud 1945-1960)
Uus heliloojate põlvkond tuli eesti muusikasse 1970.-1980. aastatel. Eesti muusikamaastik oli selleks ajaks muutunud võrdlemisi kirevaks. 1970. aastatel alustanud heliloojad olid väga erinäolised ja kirjutavad väga erinevates žanrites, võrreldes eelneva põlvkonnaga. 20. sajandi lõpukümnendeid eesti muusikas iseloomustab erinevate stiilide ja kompositsioonitehnikate ühendamine. Heliloojate silmaring oli avardunud oluliselt. Suur huvi tekkis muusikateatri vastu. Nende helilooming oli palju vähem seotud klassikalise muusikavormidega. Paljud heliloojad kasutavad oma teostes arvutit. Silmapaistvamad olid Raimo Kangro , Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüür.
René Eespere- Muusikaakadeemia muusikateoreetiliste ainete ja kompositsiooni õppejõud, aastast 2002 professor . Tema loomingus on klaverimuusikal väga oluline koht. Hästi palju kasutab helilooja ühe motiivi kordust ja tänu sellele jääb meloodia hästi meelde. Isegi siis kui lugu on natuke raskesti mõistetav, mingil määral impressionistlik. Iga lugu on omapärase tämbriga ja selle tõttu ei ole nad üksluised. Tervele loomingule on ühine see, et kasutatakse ostinato- printsiipi .. Lugu „Ärkamise aeg“ on hea ja lihtsa poeemilise meloodiaga kooriteos. Olen ise seda lugu laulnud ja see on mulle kõige kodusem eelnevalt kuulatud teostest. See on isamaa-teemaline, mis on Eespere loomingule omane. Koorilaulude puhul on meloodia voolav ja hästi lauldav. Meloodiates ei ole järske, ootamatuid muudatusi. Mõningates lugudes on tunda natukene lapsemeelsust ja kergust. Sellised motiivid muudavad meloodia rõõmsamaks. Üks osa tema loomingust on pühendatud ka vaimulikule muusikale , mis on minu meelest võrreldes eelneva põlvkondade muusikutega julgem. Tema loomingus on natuke tunda ka barokki mõjutusi, nt "Concerto ritornello". See teos on natukene liialdav, ebaloomulik, natuke ülepakkuv, veel on tunda selles liikumishoogu ja esinduslikkust, mis on barokkmuusikale omane. Eespere kuulatud teostest meeldis mulle kõige enam "Concerto ritornello"- selle teose juures just selle erksus ja energilisus ning mõningad kontrastid . Teisena oli mulle kõige meeldejäävam „Ärkamise aeg“, sest nagu ma juba eespool mainisin on see mulle kõige kodusem ja selgesti mõistetav. Mulle meeldib selle loo juures see, et meloodia ja sõnad sobivad suurepäraselt kokku. Just meloodia voolavuse pärast.