Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi: Moodustusviis (mil määral õhu liikumine takistatud) Moodustuskoht (koht, kus sulg või ahtus tekitatakse) Helilisus (kas häälepaelad vibreerivad või ei) + häälduse peenendamine palatalisatsioon (l,n,s,t) Eesti keele konsonandid huuled hambad Hamba Kõva Pehme kõri sombud suulagi suulagi klusiilid p, b t, d k, g frikatiivid f, v s, z s, z h
Selle tulemusena häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde. Järgnevalt tekib häälekurdudest allpool alarõhk, mis omakorda suleb häälekurrud. Nii toimubki üks häälekurdude võnge. Lapsehääl tekitab umbes 300 võnget sekundis, naishääl 200 ja madal meeshääl umbes 100 võnget sekundis · Põhitooni tõustes (hääle kõrgenedes) kõri asukoht tõuseb kõrgemale. Kõriga seotud häälikud · Helilisus/helitus · teenuis/meedia. Eesti keele häälduses fortis/leenis (poolheliline), vastandus tugev/nõrk, väljendub kestuses ja koartikulatsioonis naaberhäälikute mõjul. · Sõna-alguline h. · Õhuvoolu hõõrdumine vastu häälekurde enne foneerimise algust. · Larüngaalklusiil .e. kõrisulghäälik: ö''ö eitus eesti keeles, vene keeles m'm. · Järsk alg: täissulust foneerimisasendisse staccato kõne Artikulatoorne kompleks
omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus]. Olulisemad kõneorganid on kopsud, kõri, pehme suulagi, keel ja huuled. Kõneaparaat elundid, mida hääldamisel kasutame: - Hingamiselundid (ülesandeks hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu tagamine) - Fonotatsioonielundid (ülesandeks hääle tekitamine) - Artikulatsioonielundid (ülesandeks hääle kujundamine häälikuteks). Hingamiselundid: - ninaõõs (cavum nasi)
3) frikatiivid ehk hõõrdhäälikud (vn `mürahäälikud')
4) poolvokaalid (semivocales) ehk aproksimandid
See jaotus rajaneb kõnetrakti neljal põhiasendil: 1) sulg; 2) sulg koos avatud ninakäiguga; 3) kitsas
läbipääs (ahtus), kus hõõrduva õhuvooluga kaasnevad mürad (
Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e ninahäälikud [m, n], lateraalid e külghäälikud [l], tremulandid e värihäälikud [r] ja poolvokaalid [j, w]. Erinevalt vokaalidest on paljudes keeltes oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus. Helilised konsonandid [v, z, m, n, r, l]. Helitud [b, d, g, t, k, p, f, h, s]. Helitud klusiilid on akustiliselt tehelikult vaikus, kuid sulu vallandudes tekib müra. Frikatiive iseloomustab kitsast ahtusest põhjustatud kahin. - Suprasegmentaalsed omadused Kõne suprasegmentaalsed ehk prosoodilised (segmentide ülesed ja nendega kattuvad) omadusd on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Suprasegmentaalsed
alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda. Häälekurdude võnkumine toimub kõris: helilise puhul toimub kerge surin. 2. Akustiline foneetika – häälikute moodustamisel tekkivad helilained. Pärast hääldust tekib häälelaine, tekib erinev aperioodiline laine. Inimene tajub ahtusest sõltuvalt müra. - Spektrogramm - Hääleriba – spektrogrammi osa, mis viitab helilisusele (häälekurdude võnkumine).
Eksperimentaalfoneetika all mõeldakse tavaliselt foneetikat kitsamas tähenduses. Kõnemoodustust (kõneelundite tööd) uurib artikulatoorne foneetika, kõnesignaalide analüüsiga tegeleb akustiline foneetika, kõnetaju uurimisele on spetsialiseerunudtajufoneetika. Kõneelundite hulgas eristame 1) hingamiselundeid, 2) hääleelundeid, 3) artikuleerimiselundeid. Tähtsamad hingamislihased on 1) diafragma (vahelihas) ja 2) sisemised ning välimised roietevahelised lihased. Hääl (helilisus) tekib väljahingatava õhuvoolu mõjul kõris toimuva vibreerimise (võnkumise) tulemusena. Helivõnkeid tekitavad häälepaelad (häälekurrud). Võngete tekkekohta nimetatakse ka häälepilu-ks. Häälikute nii- või teistsugused tämbriomadused sünnivad kõlaruumides ehk resonaatorites nendeks on 3 tähtsat õõnt: neeluõõs,suuõõs ja ninaõõs (vastavad häälikud kannavad nimetusi farüngaalid, oraalid, nasaalid).
uued luuletused". Kuid tõsi on, et pärast kogu "Sõnad sõnatusse" (2005) ning Loomingu sama aasta juuninumbrit pole Kaplinski minu teada kuskil uusi luuletusi avaldanud. Olen ühte meelt Ain Kaalepiga, kelle jaoks Kaplinski on ennekõike luuletaja, ning kõik ta arvukad teised tegevused tulevad luule järel. Või luulega seoses, luulest lähtuvalt, täpsustaksin. Pealegi on Kaplinski mu lemmikluuletaja. Kogu Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne. Haikude puhul tuleb see helilisus eriti esile. Iseäranis meeldib Kaplinskile muidugi vaikus (mis ei tähenda sugugi tingimata heli puudumist) ja igasugune sumin. Näiteid võiks tuua ohtralt: "Ristikulõhnas / öö pehme sõba all see / sirtsude sirin" (lk 32); "Vihmasahin kesk-/ öisel järvel nahkhiirte / varjudeta lend" (lk 33). Võibolla just selle sumina pärast meeldivad Kaplinskile üldse igasugused putukad, lisaks sirtsudele ka kärbsed, herilased, mesilased: "Külm kauge päike / kuidas soojendab südant /
hõngushäälikud e piluhäälikud ( nt f, h, v jne) afrikaadid (klusiilialgulised frikatiivid), nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud, nt m, n jne), lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele servade, nt l), tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ja üks väring, nr r), poolvokaalid (nt j) Paljudes keeltes on oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus (helilised, helitud). Retroflekssed konsonandid (keeletipp pöördub üles ja tahapoole) nt inglise keeles, riigirootsi keeles, paljudes India keeltes. 11. Suprasegmentaalsed nähtused. Kõne suprasegmentaalsed e prosoodilised omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia. Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kuid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites.
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. 8. Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole tähelepanu keskmes mitte foneemid kui segmendid, vaid foneemid kui distinktiivtunnuste kimbud. Kui üks tunnus (väärtus) on mingi foneemi seisukohalt liiane, siis ei võeta seda foneemi kvaliteedi määratlemisel arvesse. 9
Katse tehtud alla aastase lapsega kes õppis hääliku muutust tajuma - Saarlase õ ja ö; jaapanlaste r ja l Mis võimaldab suulises kõnes sõnade ära tundmist? Alt-üles ja ülalt-alla protsessid töötavad kombineeritult. Alt-üles protsessid töötlevad foneeminde omadusi (väljaütlemise viis, artikulatsioon, hellus) - Väljaütlemise viis – kui palju õhku tuleb suust välja - Artikulatsioon – kui selgelt räägib ja foneeme hääldab - Helilisus – helilased on täishäälikud ja J L M N R V - Huultelt lugemine aitab - Kohorditeooria, motoorne teooria, TRACE mudel Kuidas lugemise ajal sõnade ära tundmine toimub? - Madal – joonte tase; keskmine – tähtede tase; kõrgeim – sõna tase - Esmalt identifitseeritakse jooned, siis saadetakse aktivatsioon tähtede tasemele – aktiveeruvad vastavat joont sisaldavad tähed
Või kõnnib niisama looduses ja saab elamusi. On juhitud tähelepanu ka sellele, et varases loomingus on palju taimi (suurel määral aialilled) - mingil moel kulturiseeritud loodus. Underil on oma osa suvitsukultuuri kujundamises, mis jättis ilmekaid jälgi ka eesti kirjandusse. 4) Luule ornamentaalsus ja väljapeetud stiliseeritus. Kui me hakkame värssi või fraasi iseloomustama, siis Underi värsid on ornamentaalsed, Visnapuu puhul meloodilisus või helilisus. Suitsusl võiks olla keerulisus. Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) Tammsaare puhul tekivad ka biograafilised müüdid. Tammsaare nimi on pärit sünnikohast, kui ta võtab nime üle, toimub varsti nimede rotatsioon. Nüüd kutsutakse talu Vargamäeks. Kohasegadused algavad see on üks ilmekamaid segadusi üldse. Asub õppima Treffneri Gümnaasiumisse. T&Õ II osas räägib ta ilukirjanduslikult oma koolikogemuse. Mauruse kool
samasse foneemikategooriasse kuuluvaid foneeme Seetõttu väitsid Mattingly ja Liberman, et kõne tajumine toimub eraldi moodulis või kognitiivses protsessis Kuuldud sõnade äratundmisel … töötavad alt-üles ja ülalt-alla protsessid kombineeritult Alt-üles protsessid töötlevad foneemide omadusi (jooni): - Väljaütlemise viis – nasaalsed, oraalsed ja h-häälikud - Artikulatsiooni koht - Helilisus Miller ja Nicely tõestasid, et jooned foneemide töötlusel on olulised Warren ja Warren näirasid ülalt-alla protsesside tähtsust nn foneemide restaureerimise efekti abil Samuel täpsustas leidu: kontekst mõjutab inimese ootusi (ülalt-alla töötlus) kuid nende ootuste sobivust kuulduga kontrollitakse. - Inimesed üldiselt ei märka üksiku foneemi puudumist sest taastame selle konteksti kaudu
Kuulamine: • Kiirus (12 foneemi sekundis; 50-60 foneemi/sek) • Segmentatsioon –Pidev häälemuster, mis tuleb jagada sõnadeks • Ko-artikulatsioon –Foneemide hääldamine sõltub neile eelnevatest ja järgnevatest foneemidest • Individuaalsed erinevused 2. Sõnade äratundmine • Alt-üles töötlus: algab helilise signaali töötlemisega – Hääliku moodustamise viis (oraalne vs nasaalne...) – Hääliku moodustuskoht – Helilisus • Ülevalt-alla töötlus: kontekst – Foneemide taastamise efekt 31 • Prosoodilised mustrid – rõhuasetus ja intonatsioon – Süntaksi ja grammatilise struktuuri tajumine Kohordi teooria Marslen-Wilson & Tyler, 1980 TRACE mudel
annaabi.ee 
