Hariduse väärtusest (1)

Hariduse väärtusest
Vanakreeka filosoof kunagi sedastas, et tarkus on teadmine, kui vähe me teame. See lause näitab ehk kõige paremini, kuidas mina hariduse väärtusest aru saan. Kuna ma olen noor ja elu vähe näinud, ei ole veel suutnud selgusele jõuda, mida ma tegelikult arvan: mida haridus endast üldse kujutab ja mida ta peaks meile juurde andma, kes on tõeliselt tark ja haritud inimene, mis on õppimise eesmärk ja miks me seda teeme.
Eestlasi , iidset maa- ja orjarahvast, on viinud arenenud iseseisva riigini igipõline püüe teadmiste ja tarkuste poole, minu arusaama järgi akadeemilise hariduse poole. Hariduseta ei oleks me siin, kus me oleme täna. Põhiharidus on Eesti Vabariigis kohustuslik ning samuti peetakse elementaarseks, et enamik lapsi jõuab ükskord ka ülikooli. Kool ja haridus on aluseks meie edasisele elule. Lapsevanemad võitlevad nagu emalõvid, et just nende võsuke parimasse õppeasutusse sisse saaks. Kooli lõpetanud inimhakatised peaksid oskama ise õppida, ise mõelda, ise unistada , ise tegutseda ja iseendaga hakkama saama. Ühesõnaga haridus peaks andma põhja edasiseks eluks.
Kuid tänapäevane Eesti kool pakub kõigest akadeemilist raamatutarkust, palju tähtsamaks pean aga elutarkust. Tean ühte tüdrukut, kes oli koolis ülimalt tubli , läbinisti viieline ning eeskujulik. Loomulikult sai ta Tartu Ülikooli tasuta kohale. Ostis endale Tartus korteri ja hakkas siis iseseisvat elu harjutama. Ühel nädalavahetusel saabus ta koju ja kurtis emale, et ülikoolis on raske, kuna ta ei tea, kuidas 180 lehekülge teksti inglise keeles pähe õppida. Tegelikult ei pidanud tal see peas olema, vaid ta pidi lihtsalt raamatu sisu mõistma. Siinkohal ei ole tarvidust lisada, kui otsustusvõimetu ta on ja kui väga ikka veel sõltub oma vanematest . Oleks ta seejuures õnnelik, ei arvaks ma midagi halvasti, kuid võin päris kindlasti öelda, et rõõmust lakke ta ei hüppa ja eneserahulolu puudub. Kas see ongi see eesmärk, mida haridus peaks täitma – toota õpiroboteid, keda peetakse tänapäeva ühiskonnas tarkadeks inimesteks.
Siinkohal selgitan oma arusaama targast inimesest: ta on leidnud oma tee, laskmata end mõjutada ühiskonna väärtushinnangutest, ei võta ennast ega elu liiga tõsiselt, kuid teab seejuures, mis on õige ja vale, austab ennast ja teisi ning mis kõige tähtsam, oskab olla õnnelik ja on saavutanud sisemise harmoonia . Tänapäeva ühiskonnas on meid pandud raamidesse, me ei oska enam ise mõelda ja ilmtingimata on vaja „targemat“ inimest meid juhtima . Võib-olla on see lihtsalt mu noore ea mässumeelne mõtlemine, aga leian, et sellel seisukohal on siiski iva sees. Mida teha kõikide nende koolist õpitud teadmistega, kui ollakse õnnetu, üksik või rahulolematu? Jah, tõesti võib saada endale tavamõistes suurepärase töökoha, kus palk on muljetavaldav. Ent targal on amet, kus ta tunneb end hästi, ta teenib täpselt nii palju raha kui vaja, ja ta elab just nii, nagu ta ise seda soovib. Ta ei lase oma elu teistel juhtida ja tal on kindel siht ning eesmärk. Ta ei anna alla enne, kui on kõik soovitu saavutanud.
Hariduse väärtuse määrab ära tema eesmärk – inimest rikastada teadmiste ja oskustega. Enesestmõistetavalt on tarkus minu jaoks teadmiste ja sotsiaalsete kogemuste eetiline kasutamine, aga veel tähtsamaks pean ma sisemist geniaalsust. Pidev tulemusele orienteeritud tuupimine rikub ära lapse loomuliku uudishimu kõike teada saada ning mõista ümbritsevat maailma. Isegi Albert Einstein , keda peetakse geeniuseks, on öelnud: „Lennukas mõte on kallim vara kui teadmised“, ehk tark inimene oskab unistada, ei sea endale piire ning ei lase teistel tema sisemist mina ära lõhkuda.