Haridus – kas kohustus või võimalus? (0)

Haridus – kas kohustus või võimalus?
Elu on raske, kuid veel raskem
on ta siis, kui oled loll.
George V.Higgins
Teadmised on meie kõige suurem vara ja neid saab omandada läbi kooli, kas siis läbi tavakooli või ainult läbi elukooli, see on juba iga inimese enda valik. Kool kui haridusasutus on lihtsalt kergem võimalus omandada teadmisi. Istudes 45 minutit tunnis ja kuulata, mida õpetaja sulle räägib, ei tohiks olla ju väga suur katsumus, tunni lõpuks jääb sul midagi ikka meelde. Muidugi selleks, et omandada mingeid teadmisi, peab õpilane ka ise tahtma tunnis kuulata ja kaasa mõelda. Nagu ütleb Hiina vanasõna:”Õpetaja avab ukse, kuid sisse pead sa ise minema.”
Tegelikult on kool mingil määral nii kohustus kui ka võimalus. Põhikool on Eestis kohustuslik, kuid keskkool ja ülikool on kõigile vabatahlik. Samuti on ka võimalus minna kutsekooli, mida õpetajad tihtipeale kehvemate tulemustega õpilastele soovitavad. Võimalust haridust saada on kõigil, olenemata vanusest . Ka lasteaias õpetatakse lastele eakaaslastega suhtlemist ja tehakse ettevalmistusi kooli minekuks . Ka kõrges eas inimestel on olenemata vanusest võimalik õppida koolis. Nagu Härra Maurus ütles teoses “Tõde ja õigus,” et tema uks on kõigile avatud, peaasi et oleks raha.
Tänapäeval on palju neid noori, kes jätavad haridustee pooleli , kuna nad ei saa hakkama või ei viitsi lihtsalt koolis käia. Victor Hugo on öelnud:” Kes avab kooliukse, suleb vangla oma.” Ma arvan, et see on natuke liialdatud, kuna leidub ka inimesi, kes on jätnud koolitee pooleni, kuid on suutnud elus saavutada nii mõndagi. Neile on antud võimalus, kuid nad on sellest loobunud ja otsustanud ainult elukooli kasuks. Samuti on ka maailmas neid, kes tahaksid väga õppida ja koolis käia, kuid neil puuduvad võimalused. Sellised põhjused võivad olla majanduslikud, tervislikud ja traditsioonilised. Traditsiooniliste põhjuste all on näiteks see, et mõnel arengumaal ei pooldata naiste õppimisvõimalusi. Tervislikud põhjused – kõigil erivajadustega inimestel pole võimalust haridusele ja majanduslikeks põhjusteks on peamiselt raha puudus. Viimase kohta näite võiks tuua isegi Fjodor Dostojevski romaanist “Kuritöö ja karistus ,” kus Raskolnikovi ülikoolitee jäi poolikuks just raha puuduse tõttu.
Tänapäeval võiks öelda, et keskkool ja ülikool on põhimõtteliselt siiski kohustuslikud, kuna kasvõi kõige lihtsama töö saamiseks on vaja mingeid eelnevaid kogemusi ja teadmisi. Mitte ükski tööandja ei taha võtta tööle inimest, kellel puudub haridus , kui tal on võimalik valida ka haritud inimest. Karl Ristikivi on öelnud:” Koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene mis ta tõepoolest väärt on.” Tegelikult on tänapäeva ühiskonnas ikka määravaks just nimelt tunnistus mis tõestab, et sul on teatud haridus omandatud, kuid keegi ei saa garanteerida, et ülikooli hariduse omandanud isik on osavam oma töös kui ainult keskkooli haridusega persoon. Suurt osa inimese intelligentsuses mõjutab ka perekond ja ümberkaudne ühiskond, ka see võib olla ajendiks sellele, et mõned tudengid jäävad oma teadmistega ka keskkooli õpilastele alla.
21. sajandil on hariduse omandamine inimese elus väga tähtsal kohal. Võiks öelda, et kool on vabatahtlikult kohustuslik koht, kus omandatakse teadmisi. Millal saab üldse öelda, et inimene on haritud? Kas siis kui ta loeb palju raamatuid või siis kui tal on omandatud doktorikraad? Ma arvan, et sõnapaarile “haritud inimene” ei leidugi vastet. Me võime ju pidada antiikaja filosoofe haritud ja tarkadeks inimesteks, kuid võibolla nad olid lihtsalt loomulikult intelligentsed. Ma arvan, et ütlus “Inimene õpib kogu elu – sureb aga ikka lollina” vastab täiesti tõele ja hariduse omandamine tänapäeva ühiskonnas on vägagi vajalik.