Haldusprotsess (0)

Haldusprotsess
Avalik haldus
Haldus kõige laiemas tähenduses on iga korraldav, eesmärgipärane
tegevus. Halduse mõistet saab vaadelda erinevatest aspektidest.
Haldus esineb ka eraõiguses, nt majandusõiguses ja ühinguõiguses.
Halduse kandjaks võib olla inimene, äriühing, mittetulundusühing.
Sellest tulenevalt võime rääkida tööstus- jm ettevõtete haldamisest,
ühingu asjade haldamisest.
Halduse kandjaks võib olla ka riik ja tegemist on riigihaldusega
laiemas tähenduses ning seda sisustab avalik haldus, mis moodustab
haldusõiguse sisu.
Avaliku halduse tüüpilised tunnused
Tüüpilised tunnused ja kui kõik tunnused ei esine alati, kuid ikkagi
esinevad reeglipäraselt ja on olemuslikud avalikule haldusele.
1. Haldus on sotsiaalselt kujundav tegevus.
2. Haldus on suunatud avalikele huvidele.
3. Haldus on suunatud tulevikku.
4. Halduse sisuks on konkreetsete abinõude rakendamine üksikjuhtumite
reguleerimiseks ja määratud plaanide teostamiseks.
Haldusele on iseloomulik mitmekülgsus.
Halduse ülesanded ja
eesmärgid
1. Korraldav haldus tagab avaliku korra ja julgeoleku kaitse.
2. Soodustava halduse ülesandeks on inimeste elutingimuste
edendamine ja parandamine, sh üksikisikute sihipärane toetamine ja
abistamine, avalike asutuste rajamine.
3. Suunava halduse eesmärgiks on majanduse, sotsiaalsfääri, kultuuri
arengu toetamine ja juhtimine. Iseloomulikuks vahendiks plaan ja
selle alusel tegevuse rahastamine.
4. Maksuhalduse eesmärgiks on riigile rahaliste vahendite
koguminVarustav haldus on personali värbamine ja nende tööks
vajalike vahendite hankimine eesmärgiga tagada haldusülesannete
täitmine.
Haldusvahendite õiguslik
toime
Kriteerium võimaldab eristada koormavat
haldust ja soodustavat haldust.
·
Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub isiku
õigussfääri ja piirab tema vabadust ja omandit, kui haldus kohustab
isikut.
Soodustava haldusega on tegemist siis, kui haldus annab kodanikule
toetusi ja muid soodustusi. Haldusel on siin abistav ja soodustav
funktsioon.
Halduse õiguslikud vormid
Haldust teostatakse tavaliselt ühepoolselt nn ülemvõimuna e avalikule
haldusele omase õigusharu - haldusõiguse järgi ja seega avalik-
õiguslikult.
Haldust võib teostada ka eraõiguslikus vormis.
Avaliku halduse funktsioonid
1.Põhifunktsioonid on seotud halduse olemusega ja haldusliku
mõjutamise sisuga
ning jagunevad omakorda kaheks:
a) üldfunktsioonideks ja b) erifunktsioonideks.
Üldfunktsioonid on universaalsed ja omased igale haldustegevusele.
Erifunktsioonid. Neis väljendub haldustegevuse eripära ehk spetsiifilised
jooned. Metoodiline juhendamine, tehniline kontroll jms.
Üldfunktsioonideks on:
a) prognoosimine ja planeerimine. Prognoosimine on informatsiooni ja
teaduslike meetoditega sündmuste ja protsesside ettenägemine.
Planeerimine on otsustusprotsess, mis koosneb üksikotsuste järjekorras
menetlustest, mille tulemiks on vastav plaan.
b) täitmine. See on organisatsiooniline tegevus, et tagada teatud
haldusülesannete täitmine või elluviimine.
c) kontroll. See on funktsioon, mille sisuks on haldustegevuse ja selle
tulemuste kvaliteedi kindlakstegemine. Kontroll on ka juhtimismeetod,
omab tagasiside funktsiooni.
Need funktsioonid on omavahel seotud.
2. Abistavad funktsioonid, tugifunktsioonid. Sisuks on üld- ja
erifunktsioonide teostamiseks vajalike tingimuste loomine: asjaajamise
korraldamine (dokumendi- ja toimikuhaldus jne), juriidiline teenindamine,
personali- ja koolitustegevus jne.
Haldusõiguse mõiste
Haldusõigus on avaliku õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku
haldust teostavate organite moodustamist ja funktsioneerimist ning
seejuures tekkinud suhteis eesmärgiga tagada avalike huvide
realiseerimine (K.Merusk, I.Koolmeister).
Haldusõigus on tervikuks seonduvate õigusnormide kogum, mis sisaldab
kirjutatud norme haldustegevusest, halduskorraldusest ja
haldusmenetlusest ning moodustab õigusharu, mis kuulub avaliku
õiguse hulka.
Avaliku õiguse ja eraõiguse erinevused: erinevad lähtekohad ja
funktsioonid.
Haldusõiguse üldosa
Haldusõiguse üldosa käsitleb neid õigusinstituute ja printsiipe, mis on
põhimõttelise tähtsusega kogu haldusõiguse jaoks. Õigusinstituut
kujutab endast teatud kindlaid suhteid reguleerivate õigusnormide
kogumit. Õigusinstituudi moodustavad normid, mis määratlevad
aktsioone, tegevust, tegu või toimingut.
Õigusinstitutsiooni kuuluvad need normid, mis määravad ära
organisatsiooni vormi ja sisu. Organisatsioonid õigusinstitutsioonide
tähenduses on asutused, ühendused, ühingud, koolid, haiglad,
parlament, valitsus, ministeeriumid jne.
Üldossa kuuluvad
normistikud:
1. Haldusõiguse printsiibid
2. Haldusorganisatsioon
3. Haldusmenetlusõigus
4. Haldustäitemenetlus
5. Riigivastutusõigus
6. Halduse kontroll e isikute õiguste kaitse
7. Korrakaitse
Haldusõiguse üldosa võib jaotada ka
kaheks:
1) haldusaparaadi sisemised küsimused: haldusorganisatsioon, asutuse
juhtimine, teenistuslik järelevalve, haldusorganisatsiooni kuuluvate asutuste
omavaheline suhtlemine, sisemine asjaajamine jms küsimused.
2) haldusaparaadi välised küsimused: üksikisiku ja halduse omavaheline
suhtlemine: isiku pöördumine asutuse poole, asutuse otsused kodaniku suhtes,
otsuste täitmine, õiguskaitsevahendid otsuste suhtes.
Haldusõiguse eriosa
Haldusõiguse eriosa moodustavad kõik haldusaparaadi üksikuid sektoreid
käsitlevad valdkonnad: avaliku teenistuse õigus, munitsipaalõigus,
keskkonnaõigus, sotsiaalõigus, majandushaldusõigus, planeerimis- ja
ehitusõigus, maksuõigus jne. Kõikides eriosa reguleerivates seadustes on
ühiseid haldusõiguslikke mõisteid, põhimõtteid ja probleeme, mida
eriseadustes ei korrata, vaid need läbivad põhimõisted ja ­mõtted
moodustavad haldusõiguse üldosa eseme.
Haldusõiguse allikad
Õiguse allikas on õigustloova tegevuse vorm, mis sisaldab õigusnorme.
Nt seadus ja määrus on vorm.
Primaarsed allikad:
Õiguse kirjalike allikate hierarhia e normipüramiid.
1. Põhiseadus on rahva poolt vastu võetud riigi õiguslik kord, mille normid on
ülimusliku juriidilise jõuga ja aluseks teistele õigusnormidele, olles aluseks
otseselt või kaudselt haldusele ja haldusõigusele. PS 3.akt.
Euroopa Liidu õigus: a) primaarne ja sekundaarne; b) määrused, direktiivid,
otsused, soovitused ja seisukohad.
Primaarsed allikad:
2. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid ja siseriiklikku õiguskorda
ületoodud või transformeeritud välislepingud. Rahvusvahelised lepingud:
õigustloovad ja üksikjuhtumeid reguleerivad. Haldusõigusallikaks on
õigustloovad lepingud.
3. Formaalsed seadused on sellised õigusnormid, mis on antud riigiõiguslikult
ettenähtud seadusandlike organite poolt seadusandliku menetluse korras.
Primaarsed allikad:
4. Seadlused on vormiks, millega Vabariigi President kehtestab õigusnorme.
5. Määrus on eksekutiivorgani poolt välja antud õigusakt (vorm), mis sisaldab
õigusnorme. Nad on õigustloovad aktid, teoorias loetakse neid halduse
üldaktideks.
6. Käskkirjad seonduvad internse õigusega. Võivad olla üldkohustuslikud
ettekirjutused ja omavad õigusjõudu ka ametiasutusest e
haldusorganisatsioonist väljapoole, kusjuures neil normidel on õigustloov sisu ja
seetõttu haldusõiguse allikaks. Nt sisekorraeeskirjad.
Primaarsed allikad:
7. Kohaliku omavalitsuse määrused: statuudid ja riiklike kohustuste täitmiseks.
Statuudiõigus antakse kohaliku elu küsimuste ainuvastutavaks otsustamiseks.
Autonoomsed statuudid on riigihaldusorganite määruste suhtes
detsentraliseeritud õigusaktid, mis ei pea olema kooskõlas kõrgemalseisvate
riigihaldusorganite määrustega. Nad ei kuulu haldusaktide hierarhilisse
süsteemi. Riiklike ülesannete täitmiseks antud määrused kuuluvad
riigihaldusaktide normipüramiidi ja peavad olema kooskõlas riigi
keskhaldusorganite aktidega.
Sekundaarsed allikad:
1. Haldusõiguse põhiprintsiibid. Juhtivad põhimõtted võivad olla sageli ka
reegliteks, mida õiguskirjandus ja eelkõige kohtud on üksikasjadeni
konkretiseerinud, välja arendanud. Nt riigiõiguse konkretiseerimine.
2. Kohtunikuõigus e. kohtulahendid . Kohtunik rakendab õigust, kasutab
vahendina tõlgendamist ja analoogiat. Õigusmõistmispõhimõtetest tekib õiguse
tõlgendamine, konkretiseerimine ja edasiarendamine.
3.Täiendavad allikad: vastused/arvamused Riigikohtu järelepärimisele,
õigusteadlaste arvamused. Pidepunktiks õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel.
Subjektiivne avalik õigus
Subjektiivset avalikku õigust käsitletakse haldusõigusteaduses suhetes
kodanik ja riik ning riik ja kodanik. Subjektiivse õiguse all mõistetakse
õigussuhete subjektile õigusnormidega antud õigusvõimet (õigustust)
nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või
sellest hoidumist.
Subjektiivne avalik õigus on isikust lähtudes subjektile õigusnormiga
antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist.
Subjektiivse õiguse eeldused:
1. objektiivse õiguse olemasolu ehk peab olema õigusnorm ja õigusnorm peab
olema antud avalike huvides e sellega kaitstakse teatud isikute ringi huvisid ja
norm peab kohustama täitevvõimu teatud kindlaks käitumisviisiks;
2. õigusnorm peab olema antud peale avalike huvide ka isiku huvides e selles
õigusnormis sisalduv kohustus peab igal juhul olema mõeldus üksikkodaniku
või üksikisiku huvides ja kaitseks;
3. isik peab kuuluma avaliku huviga kaitstavate isikute ringi ning sellest
õigusnormist peab olema võimalik eristada nii seadusega kaitstav subjektiivne
õigus kui ka isik.
Haldusõigussuhe
Õigussuhe on vähemalt kahe õigussubjekti vaheline seos, mis tekib
õigusnormi alusel konkreetsetest asjaoludest.
Haldusõigussuhe on õigussuhete eriliik ja tihedalt seotud subjektiivse
avaliku õigusega. Kui õiguslikud seosed on tekkinud
haldusõigusnormide alusel, siis on tegemist haldusõigussuhtega.
Haldusõigussuhte tekkimine, muutumine ja
lõppemine:
Tekkimine:
1. vähemalt kahe õigussubjekti vaheline suhe;
2. tekkinud haldusõigusnormide alusel konkreetsetest asjaoludest.
Tavaliselt koosneb õigussuhe vastastikustest üksteisega seotud õigustest ja
kohustustest. Haldusõigussuhted tekivad, muutuvad ja lõpevad teatud
asjaolude olemasolul või juriidilise fakti toimel ja need on determineeritud
haldusõigusnormidega. Võivad tekkida seadusest, määrusest, statuudist,
halduslepingust, haldusaktist halduse reaaltoimingust.
Haldusõigussuhted võivad tekkida riigi või mõne muu õigusvõimelise
halduse kandja ja üksikisiku või kollektiivisiku vahel, ka haldusekandjate
endi vahel ja haldusekandja organite vahel.
Haldussuhete õigusliku reguleerimise
eripära
Esiteks, haldusõigusliku reguleerimise mehhanismile on tervikuna
iseloomulikud korraldavat liiki õiguslikud vahendid,
organisatsiooninormid.
Teiseks, iseloomulikumad ettekirjutused, mida kohustatud subjekt peab
täitma. Keelud vähem iseloomulikumad.
Kolmandaks, haldusõiguslik reguleerimine eeldab, et ettekirjutused on
ühepoolsed ja selles avaldub haldussuhte ühe poole tahteavaldus.
Neljandaks, toimib tendents, kus kasvab niisuguste haldussuhete arv,
millede kohustatud pooleks on haldusorgan ja õigustatud pooleks teised
subjektid, samuti haldusõigussuhted, milles pooled on võrdõiguslikud.