Tallinna Kunstihoone (0)

Tallinna Kunstihoone
Külastasin 12. aprillil Tallinna Kunstihoonet, milles esinevad kahe kunstipõlvkonna staarid Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu ühisnäitusel „ Kaunitar ja koletis “. Näitus koosneb kahe erineva põlvkonna tippkunstnike värvilisest ja mängulisest dialoogist. Töödes tuleb esile värvide intensiivsus ja kooslus . Näituse võime jagada kaheks – Pääsukese ja Lemsalu tööd.
Näitusele jõudes saime valida kahe pildi vahel – abstraktne või kujutav kunst . Nii jagunesid ka kunstnike tööd. Alustasime Tiit Pääsukese töödest, kes kujutas oma maalides palju müüte, nt härja kujutamine. Samuti kasutas palju erksaid värve, mis tegi sünge ja hirmuäratava maali rõõmsaks. Üheks tema kõige silmapaistvamaks tööks oli langevarjuga mees, kelle kuju oli tehtud üleni savist . Nii suurt objekti on tavaliselt keeruline teha, kuna nii suure savi põletamine tahab palju ruumi ning on suur oht purunemisele. Tööl puudub nägu (anonüümsus), kuid allpool olevad koera skulptuurid tasakaalustavad objekti. Pääsuke kasutas oma head värvikompositsiooni ka abstraktses kunstis, näiteks pääsukese tiib . Maal kaugelt mõjus kui tundmatu osa, kuid lähemalt vaadates mõistsid millega tegu. Pääsuke kujutas teatud esemeid/osi lähedalt, näiteks „ Maastik rahvarõivaga“. Ka selles töös oli ta justkui välja lõiganud kleidi ja selle eraldi välja maalinud. Minu lemmiktööks oli aga mitmest naisenäost koosnev keha, kuna värvikasutus on võimas. Samuti on Pääsuke lisanud kaks geomeetrilist kujundit – punased ringid . Nii lihtsad asjad annavad tööle nii palju juurde. Naiste näod ei ole tervikud, vaid osaliselt poolikud (mõnel puuduvad silmad, mõnel kael , juuksed jne).
Teine kunstnik Kris Lemsalu oli teistsuguste vaadetega. Näiteks tema skulptuur võis paljusid šokeerida, kuna kasutatud tampoonid teoses ei ole tavapärane. Samuti oli Lemsalul kombeks võtta suvaline maal ja see ümber maalida ning lisada juurde oma loomingut. Lisaks juhtis ta tähelepanu mõnele probleemile ja oskas selle hästi välja tuua. Näiteks lambavillast naised rulatamas aluspesu väel. Kõige huvitavam töö oli kaamel küüruga. Küüru asemel olid keeled, millelt voolas vett. See töö jättis igaühele võimaluse tööd mõista omamoodi. Minu meelest juhtised keeled tähelepanu palavusele ja joogivee puudusele. Veel üheks suureks Lemsalu tööks oli portree temast endast. Nii mehena kui lapsena. See nägi välja pigem koletis kui kaunitar. Lemsalu sai palju inspiratsiooni kaltsukatest, kuna paljud maalid või riided olid just sealt pärilt. Näiteks kasutas ta kellegi vanu teksapükse, jalanõusid, bleede jne omavahel kombineerides, millest sündis kunstiteos .
Näituse lõpus saime igaüks ka ise kunsti luua. Töö eesmärgiks oli luua kavand ehk idee suurest teosest. See võis olla nii maal kui ka skluptuur . Valisime teemaks „Lõpmatu ajastu“, milles kujutasime ananüümsust nagu Pääsuke ja varem loodud kunstniku Salvador Dali kellasid. Viimase mõtte saime Lemsalu töödest, kes kasutas oma loomingus varasemate kunstnike töid, muutes neid. Aega oli vähe, kuid kõik suutsid luua häid ideid.
Näituse teema „Kaunitas ja koletis“ ei peegeldu otseselt töödes. Mõne jaoks kole on teise jaoks ilus. Näitus andis võimaluse vaatajatel ise otsustada, milline töö on kaunitar ja milline koletis. Mulle meeldisid väga Pääsukese tööd, kuna tema värvikasutus lummas mind. Ka Lemsalu tööd olid huvitavad, kuid ilma seletuseta ei mõistaks ma tema tööde mõtet. Igal skulptuuril oli rääkida oma lugu, mis tegi töö huvitavamaks. See näitus oli üks põnevamaid, kus käinud olen, sest vaadata oli nii palju ja kunstnike tööd olid väga meeldejäävad.