Haigus kui metafoor, referaat (0)

Lähte Ühisgümnaasium
Haigus kui metafoor
Referaat
Koostas: Elo Lättemägi
Juhendas: Elve Kaldoja
Lähte 2011
Haigus kui metafoor
Kõigil, kes sünnivad on olemas perioode nii terve inimesena, kuid paratamatult ka haigena. Referaadis ei räägi ma mitte kehalisest haigusest ise, vaid sellest, kuidas kasutatakse haigust kujundina ehk metafoorina. Haigus ei ole ju tegelikult metafoor. Ometigi on peaaegu võimatu leida haigust, millesse ei suhtuta eelarvamustega ning jubedate metafooridega.
Kaks haigust on suurejooneliselt ja ühtviisi metafoori väliste tundemärkidega koormatud: tuberkuloos ja vähk. Möödunud sajandil oli tuberkuloos selline haigus, mis ei koputa enne sisenemist uksele ning lõpeb halastamatult surmaga. Praegu on selliseks haiguseks kujunenud vähk. Nagu ka tuberkuloosi ravi muutus aegamööda tulemuslikuks on nii ka vähiga.
Üks metafooridest on näiteks see, vähk on nakkushaigus . Üllatavalt paljud vähki põdevad inimesed leiavad, et sugulased ja sõbrad väldivad neid ning nende majakondsed püüavad pisikuid hävitada. Samuti on inimesi, kes arvavad , et sõna „tuberkuloos“ lausumine kiirendab haiguse kulgu . Mõne haige tapab juba ainuüksi sõna „vähk“, kes ei oleks muidu (nii ruttu) alistunud pahaloomulisele tõvele. Senikaua kuni mingit haigust koheldakse kui kurja ja võitmatut kiskjat , mitte aga lihtsalt haigust, mõjub oma haigusest teada saamine tõesti enamikule vähki põdevatele inimestele masendavalt. Lahendus ei ole mitte vähihaigetele tõe rääkimisest loobumine, vaid selle haiguse käsitsusviisi muutmine, kuigi praegu eelistatakse mitte tõe rääkimist, sest see võrdub haige silmis surmaga ning samuti on sellised haigused ka häbiasjaks.
Kogu see vähihaigetele ja haigete endi valetamine näitab, et palju raskemaks on läinud surmaga leppimine arenenud tööstusühiskonnas. Tuberkuloosi ja vähiga kaasnevad metafoorid viitavad eriti suuri vastukajasid tekitavatele ja jubedatele eluprotsessidele.
Nii vähki nagu ka tuberkuloosi kirjeldati protsessina, mille käigus keha ära kulutatakse. Tuberkuloosi mõistetakse kui ühe elundi, kopsude, haigust. Samuti ka kui äärmuslike kontrastide haigust: valge kahvatus ja punane õhetus, üliaktiivsus vaheldumas loidusega. Haiguse hootist kulgu iseloomustab köhimine, mida peetakse tuberkuloosi tüüpiliseks sümptomiks. Vähki aga mõistetakse kui haigust, mis võib välja ilmuda igas organis ning mille levikuala on terve keha. Vähk on kasvamisega seotud haigus, ebanormaalse, lõpuks surmava kasvamise haigus, mis on mõõdukas, lakkamatu ja visa . Vähi peamistele sümptomitele peetakse iseloomulikuks nende varjatust – kuni viimase staadiumini, mil on juba liiga hilja .
Kõige rabavam sarnasus tuberkuloosi- ja vähimüütide juures on see, et neid mõlemaid mõistetakse või mõisteti kui kirehaigusi. Nagu kunagi arvati, et tuberkuloos tuleb liiga suurest kirest, mis tabab hulljulgeid ja sensuaalseid inimesi, nii arvavad paljud inimesed praegu, et vähk on kire puuduse haigus ning tabab neid, kes on seksuaalselt allasurutud, pärsitud, kes ei käitu vahetult ning pole võimelised oma viha väljendama.
Tuberkuloosi romantiseerimine on esimene laialt levinud näide ühest selgelt tänapäevasest tegevusest - oma isiku imago reklaamimisest. Kui tuberkuloosihaige väljanägemist hakati kord juba pidama suursugususe ja peene päritolu märgiks, siis hakati seda vältimatult pidama ka kütkestavaks. Kahekümnenda sajandi naiste moed on kaheksateistkümnenda sajandi lõpu ja üheksateistkümnenda alguse tuberkuloosi romantiseerimisega seostuvate metafooride kants .
See, mis tegi tuberkuloosi kunagi nii „huvitavaks“ – või, nagu seda tavaliselt väljendati, romantiliseks -, tegi sellest ka needuse ja erilise hirmu allika. Tuberkuloosi haigust mõisteti, kui haigust mis eraldab inimese kogukonnast. Tuberkuloosisurma puhul oli kombeks inimese riided ja teised isiklikud asjad põletada.
Antiikajal mõeldi kõige sagedamini, et haigus on jumalate viha tööriist. Nuheldi kas kogukonda näiteks katkuga või üksikisikut haavadega ja muude individuaalsete vigastustega. Haigusi, mille ümber on koondunud moodsad fantaasiad – tuberkuloos, vähk -, vaadeldakse kui enda üle kohtumõistmise, enesereetmise vormi.
Ettekujutus haigusest kui karistusest viis mõttele, et haigus võib olla eriti kohane ja õiglane karistus . Üheksateistkümnendal sajandil asendas ettekujutuse, et haigus sobib patisendi iseloomuga, nagu sobis karistus patustajaga, arvamus, et haigus väljendab iseloomu. Haigusele saab tahtejõuga vastu astuda. Tänapäevaste haiguste puhul laiendatakse romantilist mõtet, et haigus väljendab iseloomu, tingimata väiteni, et iseloom põhjustab haiguse – sest see ei ole ennast väljendanud. Kirg liigub sissepoole, rünnates ja närvutades kõige sügavamaid rakusoppe.
Nii tuberkuloosimüüt kui ka praegune vähimüüt väidab, et inimene on ise oma haiguse eest vastutav . Arvestades romantilisi väärtushinnanguid, mis käibivad iseloomu ja haiguse üle otsustamisel, on selles mingit sära, kui sa põed kirgliku loomuga seostatavat haigust. Kuid haigusega, mis arvatakse tulenevat tunnete mahasurumisest, seostub peamiselt häbi.
Suhtumine vähki kui väljendusvõimetuse haigusesse mõistab vähihaige hukka, see väljendab haletsust, kuid annab edasi ka põlgust. Tuberkuloosihaige võis olla lindprii või ühiskonnaga halvasti kohanenud isik; vähihaiget aga peetakse ilma pikemalt mõtlemata ja üleolevalt luuseriks.
Erinevalt tuberkuloosist ei peeta vähki romantilisele tegelasele sobilikuks haiguseks, ning põhjus on võib-olla selles, et ebaromantiline depressioon on välja tõrjunud romantilise ettekujutuse kurvameelsusest. Depressioon on kurvameelsus miinus selle võlu – selle elevus, selle hood.
Üheksateistkümnendal sajandil arvati, et vähihaiged said oma haiguse üliaktiivsuse ja üliintensiivsuse tõttu. Tundus, nagu oleksid nad tulvil tundeid, mis tuli maha rahustada.
Haiguse nagu ka kõige muu psühholoogiline seletamine on just tänapäeval eriti armastatud . Psühhologiseerimine näib andvat inimestele võimu kogemuste ja sündmuste üle, mida nad tegelikult vähesel määral valitsevad või ei valitse üldse. Psühholoogiline mõistmine vähendab haiguse „reaalsust“. Psühholoogia populaarsus ja veenvus tulenebki suures osas sellest, et tegu on sublimeeritud spiritualismiga – ilmaliku ja näilikult teadusliku viisiga kinnitatud „vaimu“ ülimuslikkust mateeria üle. Möödapääsmatule materiaalsele reaalsusele, haigusele, saab anda psühholoogilise seletuse. Surma ennastki võib lõpuks pidada psühholoogiliseks nähtuseks. Haiguse psühholoogilised teooriad on võimas vahend süükoorma haigete inimeste õlule asetamiseks. Haiged, kellele tehakse selgeks, et nad on enda teadmata oma haiguse põhjustanud, pannakse uskuma, et nad on selle ära teeninud.
Tuberkuloosi ja vähki ei ole kasutatud mitte üksnes selleks, et anda edasi tahumatuid fantaasiaid rüvetatuse kohta, vaid ka selleks, et väljendada üsna keerulisi jõu ja nõrkuse ning energiaga seostuvaid tundeid. Enam kui pooleteise sajandi jooksul kujutas tuberkuloos endast metafoorset õrnuse, tundelisuse, kurbuse ja nõrkuse võrdkuju, kuid kõigele sellele, mis näis halastamatu, armutu ja kiskjalik, võidi leida analoog vähis. Tuberkuloos oli kahetähenduslik metafoor, nii nuhtlus kui ka rafineerituse võrdkuju. Vähki pole kunagi peetud millekski muuks kui nuhtluseks, see oli metafoorses tähenduses barbar meie sisemuses.
Haigusi on alati kasutatud metafooridena, et elavdada süüdistusi, nagu oleks ühiskond kõlvatu või õiglusetu. Traditsioonilised haigusmetafoorid on peamiselt ägeda suhtumise väljendamise viis; võrreldes tänapäevaste metafooridega on need suhteliselt sisutud. Haigusmetafoore kasutatakse ühiskonna süüdistamiseks mitte tasakaalutuses vaid repressiivsuses. Moodsad metafoorid viitavad üksikisiku ja ühiskonna vahelisele tasakaalu puudumisele.
Kokkuvõtteks võin öelda, et omades väga lähedast kokkupuudet vähiga, saan siiski need metafoorid ümber lükata. Olukord pole sugugi nii lootusetu nagu seda serveeritakse. Uskudes iseendasse ja saades head ravi on kõik võimalik.
Kasutatud kirjandus:
Sontag, S., 1991, Haigus kui metafoor. OÜ Greif