György Ligeti looming ja kuulamisanalüüs (0)

Gyögry Ligeti
Suure osa Ligeti varajasest loomingust moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Ungaris elades oli Ligeti sunnitud arvestama poliitilise olukorraga, ning üks tema teostest, 2-osaline Tšellosonaat, keelati algselt NSVL juhitud heliloojate liidu poolt. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena – näiteks klaveritsükkel Musica ricercata (1953), mida on võrreldud Bartóki Mikrokosmosega. NSV liidu tsensuuri tõttu jäid mitmed teosed, nende hulgas Musica ricercata ja Keelpillikvartett nr. 1 Métamorphoses nocturnes (1953–1954), n-ö sahtlisse. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Ligeti isikupäraseid ja hilisemale loomingule viitavaid jooni.
Requiem (1965) on teos sopranile, metsosopranile, orkestrile ja segakoorile (4 sopranit, metsosopranit, alti tenorit ja bassi), mis kestab umbes pool tundi. Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on acapella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel.
Continuum (1968) on teos klavessiinile, kus Ligeti mängib rütmi- ja meetrumitajuga. Ta taotles staatilisust ning valis klavessiini selle pärast, et selle klahve saab kergesti alla vajutada ja seega väga kiiresti mängida. 1970. aastail hakkas Ligeti keskenduma ka rütmile .
Aastal 1977 sai Ligeti valmis oma ainukese ooperiga Le Grand Macabre, mis on lähedane keskaegse surmatantsu kujutamisele ja mille muusikaline materjal on stiilikirju. Pärast ooperi kirjutamist rabeles Ligeti uue stiili otsingutel ning tema muusika 1980. ja 1990. aastail rõhutas jätkuvalt keerulist mehaanilist rütmikat. Otsingute perioodil valmisid Etüüdid klaverile (1. vihik, 1985; 2. vihik, 1988–1994; 3. vihik 1995–2001), mida läbib polürütmika kasutamine. 1. vihik oli suures osas kirjutatud ettevalmistusena Klaverikontserdiks ja see sisaldab mitmeid sarnaseid motiive ja meloodilisi elemente. Aastal 1988 kirjutas ta Kontserdi klaverile ja orkestrile, mida ta ise nimetas "esteetiliseks kreedoks". Kontsert arendab edasi etüüdides välja töötatud ideid ning kõike seda orkestri kontekstis. Aastal 1992 kirjutas ta Kontserdi viiulile ja orkestrile, mille lõplik versioon kanti ette 1993. Kontserdis võib märgata Ungari rahvameloodiaid, Bulgaaria tantsurütme ja vihjeid keskaja ja renessanssmuusikale, selle viiulipartii ulatub aeglasest tempost ja mahedast toonist tuliste ja nurklike karakteriteni.
Ligeti tundis hästi serialismi põhimõtteid, aga ta leidis, et see talle ei sobi. Tema meelest tekkis publiku ja helilooja vahel lõhe ning ta arvas , et kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri üle tähtsustada. Erinevalt mitmetest teistest heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus . Kölnis elektronmuusikastuudios tehtud eksperimendid (nende hulgas ka kaks teost:Glissandi ja Artikulation) on avaldanud mõju, sest tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid tekstuure. Vastandamine serialistidele viis Ligeti täielikult sonoristliku muusika loomiseni.
Ligeti viimaste teoste hulka kuuluvad Hamburg Concerto (1998–1999) metsasarvele ja kammerorkestrile, laulutsükkel Síppal, dobbal, nádihegedüvel (2000) ja kaheksateistkümnes klaverietüüd Canon (2001).
Kuulasin Ligeti teost Requiem III Dies irae. Teoses on kasutatud tervet orkestrit. Kuhu kuuluvad viiul , tšello, trumm ja muud puhkpillid . Samuti osales teose esitamises mees ja naiskoor. Antud teos on väga müstiline ja kaootiline . Tundub, nagu teose autor ei teaks mida ta teeb, vaid paneb antud hetkel olevad mitmesugused emotsioonid sellese teossesse. Teose esitamisel oli kasutatud 2 eeslauljat, kes lõid väga erineva meeleolu. Sellel palal eiolnud otsest helistikku. Eeslauljad, koor ja bänd ei töötanud kooskõlas. Tundus nagu kõigil oleks erinev teos esitada. Iseeenesest teos mulle ei meeldinud, sest see tekitab kõledust ja väga raske on seda kuulata. Pikad pausid ja väga ebameeldivad heli kooskõlad.