Györgi Ligeti (0)

Reale kool
Koostas: Simo Põldoja
11.klass
Györgi Ligeti varajasest loomingust moodustasid enamasti lihtsamad rahvalauluseaded. Ungaris elades oli Ligeti sunnitud arvestama poliitilise olukorraga, ning üks tema teostest, 2-osaline Tšellosonaat, keelati algselt NSVL juhitud heliloojate liidu poolt. Varased helitööd olid mõjutatud Béla Bartókist ning neid on sageli käsitletud tema helikeele laiendustena – näiteks klaveritsükkel Musica ricercata (1953), mida on võrreldud Bartóki Mikrokosmosega. NSV liidu tsensuuri tõttu jäid mitmed teosed, nende hulgas Musica ricercata ja Keelpillikvartett nr. 1 Métamorphoses nocturnes (1953–1954), n-ö sahtlisse. Keelpillikvartetti nr. 1 võib pidada esimeseks teoseks, milles võib näha Ligeti isikupäraseid ja hilisemale loomingule viitavaid jooni.
Ligeti tundis hästi serialismi põhimõtteid, kuid ta leidis, et talle ei sobi see. Tema meelest tekkis publiku ja helilooja vahel lõhe ning ta arvas, et kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri üle tähtsustada. Erinevalt mitmetest teistest heliloojatest polnud Ligetil kindlat kompositsioonimeetodit, selle asemel oli tal teosest nägemus ja kujutlus . Kölnis elektronmuusikastuudios tehtud eksperimendid (nende hulgas ka kaks teost: Glissandi ja Artikulation) on avaldanud mõju, sest tema helikeeles võib leida elektroonilist muusikat meenutavaid tekstuure. Vastandamine serialistidele viis Ligeti täielikult sonoristliku muusika loomiseni.
Ungaris elades oli sunnitud arvestama poliitilise situatsiooniga (1948. a Stalini manifest) ning lõi peamiselt lihtsamaid rahvalauluseadeid. Pärast Stalini surma 1953 valminud teostes on märgata hilisema Ligeti tunnusjooni, kuid esialgu n-ö pehmes variandis . Tundis hästi serialismi põhimõtteid, kuid leidis, et see tee talle ei sobi – kõlalise tulemuse arvelt ei saa struktuuri tähtsustada. Samas ei sobinud talle ka John Cage ’i kontrollimatuse-filosoofia. Vastandas end serialistidele, luues ühena esimestest täiesti sonoristlikku muusikat, kus meloodia , harmoonia ja rütm on tagaplaanil ning teos põhineb massiivsete helikobarate ehk klastrite liikumisel, tämbril ja selle muutumisel. Ligeti helimassiivid on ülitihedad, kromaatilised, koosnevad mikrointervallikast (nt veerandtoonidest) – ise nim seda mikropolüfooniaks, st ‘üksikud hääled ja rütmijoonised pole enam iseendana tajutavad , vaid on allpool ähmastumispiiri’. Kõla kõrval on Ligeti teostes alati väga oluline ka muusikalise materjali struktureeritus.
Lux aeterna (1966) on teos 16-häälsele segakoorile, mis valmis aasta pärast Requiemi ja mida võib pidada selle jätkuks. Teosele on iseloomulik meetrumitunde kaotamine. Ligeti taotleb ajatuse ja pideva kulgemise tunnet ja saavutab selle erinevate häälte sissetulekute hajutamisega. Koor on a cappella ja on näha ka uut joont helikeeles, mida näitab diatoonilisuse esiletõus kromaatilisuse asemel.