Gustave Flauberti "Kolm juttu. Püha Antoniuse kiusamine" (0)

Gustave Flaubert
„Kolm juttu . Püha Antoniuse kiusamine“
„Kolm juttu“ on Flauberti kõige küpsem teos. Öeldakse, et lood on kirjutatud justkui neile, kes tahavad õppida sulemeheametit. Raamat avaldati algselt prantsuse keeles 1877 . aastal, kõigest kolm aastat enne kirjaniku surma. See koosneb kolmest lühikesest loost: „Üks lihtne hing“, „Legend Püha Julianus Võõrustajast“ ja „Herodias“.

“Üks lihtne hing”, algselt nimega “Papagoi” on lugu teenijatüdrukust Felicite’st. Felicite vanemad surid ning ta kaotas kogu oma pere kui oli alles noor tüdruk. Tüdruku võttis enda juurde elama talunik, kes teda halvasti kohtles ning pidevalt peksis. Kogu ülejäänud elu töötas ta Aubainide pere jaoks. Felicite oli väga lojaalne, töökas, heasüdamlik, kuid harimatu naine. Arvatakse, et Flaubert sai inspiratsiooni naisest, kes oli tema perekonna teenija kirjaniku lapsepõlves. Felicitel tekkisid kergesti tunded ja hoolivus inimeste (nt tema õepoja ja papagoi) vastu. Ta armastas kõike ja kõiki oma viimase hingetõmbeni. Felicite elas täielikult teistele inimestele, kellest paljud teda vaid ärakasutasid ja kes ei taibanud kui väga Felicite neid armastas. Felicite on omakasupüüdmatuse kehastus. Flaubert näitab selle omaduse tõelist õudust – olla omakasupüüdmatu tähendab seda, et sul ei ole mitte midagi, mis kuuluks sulle ning mille nimel elada. Lugu erineb teistest Flauberti teostest, kuna see on räägib headusest. Mõned kriitikud arvavad, et Felicite papagoi Loulou, keda ta imetleb ning jumaldab ja keda ta oma suremishetkel näeb, on tegelikult Püha Vaim. Naise piiratud teadmised religioonist ning harimatus sundisid teda oma papagoid seostama Püha Vaimu tuviga. Ta pidas lindu oma lähedaseks sõbraks. Papagoi muutus Felicite jaoks religiooni perfektseks võrdkujuks.

Kuigi Flaubert kirjutas teose „Kolm juttu“ kiiremini kui kõiki teisi oma raamatuid, peetakse seda kõige küpsemaks teoseks. Flauber alustas raamatu kirjutamisega 1875. aastal, püüeldes inimlikuma ja õrnema kirjanduse poole.

Paljud kriitikud peavad raamatut puhtalt moraalseks teoseks. Üksmeelselt arvatakse, et Flaubert’i eesmärk oli kirjutada lihtsast elust ja lihtsast naisest. Ta kirjutas lugu lohutusest ning lootis seeläbi, et teda peetaks inimlikuks kirjanikuks. Raamatut on ka nimetatud otseseks rünnakuks Rooma katoliku kiriku vastu ja seda on vastuvõetud kui lihtsat lugu inimlikusest ja kaastundest.

„Legend Püha Julianus Võõrustajast“ on inspireeritud Roueni katedraali suurest klaasmaalist. Flaubert tegi meelega teistsuguse loo, kui seda rääkis klaasmaal. Võõrustaja Julianuse sünnil ennustati Julianuse emale, et poisist saab pühak ning isale, et pojast saab imperaator (kuningas). Vanemad armastasid oma poega hullumeelselt. Peale seda, kui Julianus tappis kirikus hiire, kuna viimane teda keskendumisel segas, kasvas tema julmus loomade vastu. Kui ta alguses vaid linde ning metsloomi küttis, siis hiljem ta tappis kõik oru hirved. Enne oma surma pani isahirv Julianusele needuse peale. Ta kuulutas, et Julianus tapab oma vanemad. Kaks koda oleks hirve ennustus peaaegu täide läinud. Kord pillas Julianus oma mõõga peaaegu oma isale pähe. Kord aga tabas ta noolega peaaegu oma ema pead. Julianus lahkus kodust, et ettemääratusest vabaneda. Ta ühines rändajatega, kellest kasvas välja hiiglaslik armee Julianuse juhtimisel. Ta sai kuulsaks ning abiellus, kuid ei käinud enam kunagi jahil. Kord aga veenis Julianuse naine meest jahile minema. Julianust aga kummitasid kõikide loomade vaimud, kelle ta kunagi tapnud oli. Koju saabudes, leidis ta enda voodist võõra. Tal ei olnud õrna aimugi, et teda olid külastama tulnud tema vanemad. Arvates, et võõras mees magab tema naisega, tappis Julianus mõlemad. Avastades, et surnuteks olid tema vanemad, põgenes Julianus taaskord. Ta pühendas oma elu teiste aitamisele. Ühel tormisel päeval kuulis ta pidalitõbise hüüet. Mees küsis toitu ja veini, Julianuse voodit ja lõpuks Julianuse keha soojust. Kui Julianus andis mehele ilma kahtlemata kõik soovitu, selgus, et pidalitõbine oli ingel, võib-olla isegi Jeesus Kristus ise ning Julianus viidi taevasse.

Flaubert kirjutas “Herodiase” 1876-1877 aasta talvel. „Herodias“ põhineb samanimelisel piibli tegelasel. Tegelase Salome tantsuosa on inspireeritud Roueni katedraali klaasmaalist ja tema enda kogemusest nähes naistantsijatari Egiptuses.
Herodias on inimlik teos, mis räägib poliitikast , kadedusest ja fanatismist iidses Iisrealis. Flaubert kasutab oma teoses nii mütoloogiat kui ka päriselt maailmas toimunud sündmuseid. Kriitikud on öelnud, et see teos räägib rohkem kristlusest kui ühegi teise kirjaniku tööd.
Flauberti karakterite iseloom on sarnane Piibli tekstile . Peamised lisad on Herodiase poliitiline ambitsioon ja uued karakterid Vitellius ja Phanuel. Herodiase tütar on Salome ja ta on vanem kui Piibli tekstides esitatu.
Lugu leiab aset Surnumerest idas ühel kaljul, Herodese ja Herodiase palees . Herodes on Heriodiase abikaasa vend. Ristija Johannes taunis seda suhet ning seetõttu vihkab naine teda. Mannaius, timukas , räägib nelivürstile, et kaks meest, kes olid Püha Ristija Johannesega kaks kuud tagasi salapäraseid sõnu vahetanud , olid lahkunud Ülem-Galilea suunas ning on lubanud tuua tähtsa uudise.
Herodias on ambitsioonikas naine, kes on jätnud on esimese mehe ja lapse, kuna Herod suutis talle pakkuda paremaid võimalusi oma plaani elluviimiseks. Naine lausa vihkab Johanni, kuna viimane on teda pidevalt alandanud. Seepärast haub ta kättemaksu. Manipuleerides Herodit oma tütrega, saavutab ta oma eesmärgi: Johannese surma. Lugu lõppeb sellega, et jüngrid tulevad kuulutama oma messiase tulekut.
1845. aastal nägi Flaubert Genovas Breugheli maali „Püha Antoniuse kiusamine“. Sellest hetkest hakkab Antonius Flauberti kiusama ega anna talle elu lõpuni rahu. Raamatu süžee valmis kirjaniku peas kiiresti (fantaasiast ei tulnud Flaubertil puudust), aga tal ei olnud aega ega tahtmist end nii raske loometööga muust maailmast eraldada. Parima lapsepõlve sõbra surm, millele eelnesid vahetult Pariisi Veebruarirevolutsiooni verised sündmused ning ka muud elukatsumused (isa ja õde surid kaks aastat varem, keerulised suhted südamesõbrannaga) viisid kirjaniku iseenda samastamiseni Püha Antoniusega. Flaubert luges raamatu esimese versiooni oma sõpradele ette 1849. aastal, lubamata endale vahele segada ja soovitusi anda. Pärast lugemise lõpetamist käskisid nad aga Flaubertil kirjutatu tulle visata , kuna see olevat lootusetu ja korratu. Kohe peale seda sõitis kirjanik sõbraga Põhja-Aafrikasse, sealt Jeruusalemma, Konstantinoopolisse, Ateenasse. See, et ta sellise marsruudi läbis, ilmneb ka raamatus. Paariks aastaks jättis Falubert „Püha Antoniuse“ kirjutamise ning tegeles teiste raamatutega. Lõpuks võttis ta taas raamatu käsile. Ta proovis raamatut otsast lõpuni ümber teha. Ta luges teost sõpradele ette, tegi parandusi, kirjutas juurde terveid lehekülgi uut teksti, siis viskas uued leheküljed nurka ja asendas neid vanadega, seejärel vanad jälle uutega. Lõpuks ei teadnud autor enam isegi, mis sellest raamatust saama pidi. Kirjastaja pealekäimisel loovutas ta lõpuks käsikirja. 1874 . aastal ilmus lõpuks raamat. Valminud oli Fauberti elutöö, mida ta oli kirjutanud 30. aastat. Raamat mõjutas väga psühholoogi Freudi ning teisi tuntuid kunstiinimesi.
Tema peamiselt dialoogis teos keskendub vaimse elu raskustele, jutustades pühakust, keda ründavad sisemised ja välised deemonid. Flauberti teos rõhub palju teada olevatele faktidele Püha Antoniuse elust, aga suuremalt osalt on see siiski kujutlusvõimel põhinev lugu. Püha Antonius elab isoleeritud mäetipus Egiptuse kõrbes. Jutustus räägib ühest ööst, mil teda tabavad erinevad kiusatused ja filosoofilised kahtlused.
Antonius ei ole rahul oma üksiku eluga. Ta peaaegu hullub, kujutades ette toitu, rikkust ja raha. Lohutust leiab ta lugedes jutustusi, kuidas ainult kõige ustavamad usklikud on suutnud ära öelnud kõigile kiusatustele.
Kui Antonius magama läheb, saadab Saatan Saaba kuninganna pühakut kiusama, kellest mees vaevu ära suudab öelda. Neid kiusatusi saadab Saatan veel ja veel. Antoniuse vana sõber Hilarion sunnib Antoniust Jumalas ja Piiblis kahtlema, tuues talle erinevaid näiteid Piibli segadusest. ( Jeesus teab kõike, ometi ei teadnud ta, kes on tema seljataga, kui õlale koputas vana veritõbine naine; miks oli vaja Jeesust ristida , kui ta ise oli Sõna; kuidas sai Kurat kiusata Jumalat). Kiusatused jätkuvad, mis panevad Antoniust üha enam kahtlema kristluses ja Jumalas. Flaubert kirjeldab ülima täpsusega inimesi, sündmusi, ümbrust. Raamatu lõpus on Püha Antonius langemas iha ja himuruse küüsi, ainult et sellest viimasel hetkel pääseda.

Raamat lõppeb järgmise päevaga, mil Antonius ärgates päikese sees Jeesus Kristust näeb ning teab, et on ületanud kõik katsed ehk kiusatused.

Kiusatused: nõrkus, seitse surmapattu, jumalad, koletised , metamorfoosid, maagid , surm, teadus, elu

Ammonaaria – üks Püha Antoniuse õe sõbrannadest, kes paneb mehe end ihaldama. Pühak on naise ja oma usu vahel.

Saaba kuninganna - tekitab Antoniuses kiusatust rikkuste vastu

Hilarion/Kurat – Üks Antoniuse õpilastest, kes püüab teda ära meelitada oma vanast elust, põhjustades kahtlusi ja muutudes hiljem teaduseks.

Elu ja surm – noor naine ning vana naine, kes püüavad Antoniust ahvatelda enesetapule