Romaani ,,Noore Wertheri kannatused" saamislugu ja mõju lugejatele Goethe teose ,,Noore Wertheri kannatused" oli saksa kirjanduses esimene bestseller, mis sai otsekohe tormilise vastukaja. Põhjuseks sellele võis olla, et tollane lugeja, nagu sageli tänagi, ei osanud võtta kirjandusteost fiktsioonina ja otsis sellest eluloolist tagapõhja, mis teosel tõepoolest ei puudunud, uskus ära arvavat prototüüpe, aset leidnud sündmusi ja tegevuspaiku. Romaan põhineb elamustel, mis said Goethele osaks Wtzlaris, kuhu ta 1772. aastal oli läinud isa nõuandel riigikohtu praktikandiks. Ühel ballil kohtas Goethe Saksa Ordu ametimehe tütart Charlotte Buffi, kes oli kihlatud kohtusekretäri Christian Kestneriga. Kõik kolm sõbrunesid. Sedalaadi sõprust tunti tolle aja romaanikirjanduses hästi, ja teati selle riske: harva püsis see puhta sõpruse ja platoonilise kiindumuse taktitundelisis piires. Goethe, tajudes nähtavasti nende piiride lähedust, lahkus Wetzlarist hüvasti jätmata.
Alguses ei tundunud see õige, olla Weimaris, arvestades tema kirjanduslikke plaane. Charlotte von Steini näol sisenes Goethe ellu naine, kes hõivas selle koha mitmeteks aastateks, nagu ei keegi teine. Charlotte von Stein, seitse aastat vanem kui Goethe, oli Weimari tallimeistri naine, tark, haritud daam, kes oli samuti tegeles kirjutamisega. Goethe külastas Steini iga päev, ning mehe kirjavahetuses Charlottega näeme, kuidas Charlotte vaoshoitud sarmist sai peagi siiras armastus. Goethele oli Charlotte ideaaliks ning modelliks tervele reale naisfiguuridele tema töös, näiteks Ipfigenie tema teatritükis “Iphigenie auf Tauris”. Ta töötas nii kaua kui tema aeg lubas Fausti kallal, ning novelliga “Wilhelm Meisters Lehrjahre”, krirjutas luuletusi ning ballaade. Kuna tema laiemad tööd, arenesid väga aeglaselt, polnud kahtlustki, et kohtuelu nõudmised olid viinud Goethe loomingulisse kriisi. Te võttis ette väga kartmatu katse vabastada end nendest piirangutest
alistudes. Ta leidis ühe kirjamehe autobiograafiast just täpselt sellise tegelase, kes vastas kõigile lihtsate ja ausate inimeste ootustele. See rüütel lausub: ,,Häda, häda neile isandaile, kes omaendisele autoriteedile loodavad. Ikke all inimeste südamed kalestuvad. Need aga ei taha midagi kuulda ega näha... Nad toituvad oma alamate õnnest, varandusest ja verest, kuid ei saa iial täis." 2. Kogu ,,Fausti" probleem jäi kogu eluks Goethele samaks. See oli ennekõike kuuluvuse probleem: Mina inimese olemuse ning identsusese küsimus. Kui Goethe arusaam maailma olemusest muutus, siis muutus ka Fausti nägemus inimesest. Mina tunnetus avardus. Goethe jäi arusaama juurde, et inimene peab olema mässaja, kes tõuseb üles inertse maailma vastu. See leiab kinnitust ka ,,Noore Wertheri" kannatustes" (1774). Werher peab lugejaid veenma, et tunde erk inimene on palju
ja viis lõpule ,,Fausti" ning täiendas oma loomingut süviti ka teistes zanrites. 1791. aastast juhatas Goethe Weinaris õukonnateatrit. Seal süvene sõprus ja koostöö Schilleriga, kelle surm 1805. aastal oli talle raskeks hoobiks. Õukonnateatris töötamise ajal valmis ka ,,Fausti" I osa, mis ilmus 1808. aastal. Uus värskendav tõus lüürikas tuli 1810-ndate algupoolel. Siis avaldati saksa keeles pärsia luuletaja Hafizi loomingut ja see avaldas Goethele sügavat muljet. Selle kümnendi teisel poolel aga hakkas levima Byroni Ida-aineliste poeemide mõju. Kõige olulisem oli aga 65- aastase Goethe vahekord 30 aastat noorema Marianne von Willemeriga. Sellest saadud inspiratsiooni tulemusel sündis suur luulekogu (1819) ,,Lääne-Ida diivan". Kui teised romantilised luuletajad seadsid eesmärgiks pakkuda lummavat Ida-.eksootikat, siis Goethe huvi Hafizi vastu oli filosoofilist laadi
Bordeaux’st, Dumas’lt, Shaw’le Dumas’ teosed Cambridge’i ülikool (Pariisi ülikool), Molière’iga, Shakespeare’ile Kui hääldus ja kirjapilt on samad, ei ole koma vajalik (Oxfordis, Goethele). TSITAATSÕNAD Tsitaatsõnad tõstetakse tekstist esile erineva kirjaga. Tüvi eraldatakse muutetunnustest ülakomaga. sellised show’d, girlfriend’iga SÕNATULETUS Liialdatakse u-liiteliste tegusõnadega: säiluma > säilima, ühtuma > ühtima, pleekuma > pleekima, kostuma > kostma. Tuleb vältida ne-liite asendamist ndu-ga: uuenduma > uuenema, pehmenduma > pehmenema.
Clara Schumann sündis 13. septembril 1819. aastal Leipzigis klaveriõpetaja Fredrich Wiecki tütrena. Kuuendast eluaastast saadik, pärast vanemate lahkuminekut, elas ta isa juures, kes andis talle iga päev klaveritunde. Kaheksa-aastaselt hakkas tüdruk komponeerima. 1828. aastal esines Clara esmakordselt Leipzigi Gewandhausis, kaks aastat hiljem andis ta seal esimese iseseisva kontserdi. Varsti pärast seda läks tütar koos isaga turneele. Weimaris mängis Clara Goethele ja pärast paljusid kontserte teistes Saksa linnades peatus kaks kuud Pariisis. 1837. aastal kihlus ta Robert Schumanniga, keda tundis alates kümnendast eluaastast. Friedrich Wieck ei olnud selle ühendusega üldse nõus ja püüdis noori eraldada, sõites tütrega Viini. Seal saatis Clarat suur menu. Pärast mitut väljamüüdud kontserti Viinis nimetati ta kuninglikuks ja keiserlikuks klaverivirtuoosiks. 1839
mineraalid on ferroplaatina (ja polükseen), mis peale raua sisaldavad ka teisi plaatinametalle ning vaske ja niklit. 1819.a. leiti plaatinat Uuralis ja aasta hiljem hakati teda tootma 3-, 6- ja 12-rublaste müntide vermimiseks. Suuremad kümnenaelased eheda plaatina kamakad saadeti siiski ettenägelikult Peterburi Mäeakadeemia muuseumi. Ühe suure tüki saatis tolleaegne Venemaa rahandusminister krahv G. Von Cancrin rohkem küll poeedi ja riigimehena tuntud mineraloog J. W. Von Goethele, kes pidas seda oma rikkaliku kogu üheks kõige hinnalisemaks ehteks. Kuni Oktoobrirevolutsioonini andis Venemaa valdava osa maailma plaatinatoodangust (1913. a. 93,5%). Plaatinat oli nii palju, et Venemaal toodeti isegi väga korrosioonikindlat ja kõva plaatinaterast, millega sai lõigata klaasi ja raiuda rauda.Kahe maailmasõja vahel tõusis esikohale Colombia (1921. a. 60% maailma toodangust). Praegu on läänemaailma suurim tootja kindlalt Lõuna-Aafrika
püssi, läks ,,matkama", kirjutas kirja valmis ja lasi endale kuuli silma. Ta lamas poolsurnult terve öö, alles hiljem suri. See on kiriromaan. Goethe tegeles samal ajal ka luuletusega. Eristatakse intiim-, armastusluulet (,,Kohtumine ja hüvastijätt") ja rahvaluule sugemetega luule, antiigist inspireeritud oodid-hümnid. ,,Et ligi jõuda lõpmatule, kõik lõplik enesesse sule" ,,Kui haruldane rikas pärandus: aeg on mu põld, aeg on mu varandus" Saksi valitseja pakub Goethele Weimaris tööd. Goethe nõustub ja hakkab seal tegelema eri valdkondadega: põllumajandus, mäekaevandus. Sel ajal on ta looming tagaplaanil. Läheb Carlsbardi plaanikohaselt paariks kuuks tervist parandama, kuid sealt sõidab 2 aastaks Itaaliasse. Itaalias huvitub ja uurib antiiki (autorid, kunst, ajaloolised paigad). Tema jaoks väga rikastav reis. Pöördub hiljem Weimarisse tagasi ja tegeleb seal 30a õukonnateatriga. Itaalias kirjutab teose
seadma. Majaproua võttis Harry vastu. Professor rääkis, et oli lehest lugenud Harry Halleri nimekaimust, kes olevat irvitanud keisri üle ja avaldanud arvamust, et tema kodumaa polevat sõja puhkemises põrmugi vähem süüdi kui vaenulikud maad. Nad asusid söögilauda, kuid ilmselgelt kõik pingutasid, et üksteist välja kannatada, nad ei nautinud seltskonda. Harry nägi Goethe pilti, mis oli maalija poolt üles mukitud ja ei olnud Goethele omane ning Harry tegi pildi maha. See pilt oli aga professori naisele kallis. Harry ütles, et see mees, kellest professor lugenud oli, on tema, vabandas naise ees tuues vabanduseks, et on skisofreenik ning tormas minema. Ta uitas tänaval ning leidis, et parem oleks habemenuga kõrile suruda. Ta ei tahtnud koju minna, teades, et seal ootab teda surm. Tal oli surmahirm. Ta sisenes uksest, mille kohal rippus silt: ,,Musta Kotka juures". Sees oli kisa ja kära, ta sattus noore neiu juurde
Armastus on võtmeks tegelaste eneseotsinguis, see aitab neil end vaimselt ja kõlbeliselt vabaks murda eks seegi ole mõnevõrra romantiline ja idealistlik. ,,STEPIHUNT'' 1927. aastal ilmunud ,,Stepihunt" on üks variatsioon Hesse loomingus ikka ja jälle korduvatel teemadel: rahulolemtus iseendaga, kohanematus, hingeheitlused, enese ja oma tee otsimine. ,,Stepihunt" on samuti otsija romaan, ehkki Harry Haller on teose algul otsimisest loobunud, alla andnud. Tekstis on viiteid Goethele, Jean Paulile, Novalisele, Lessingile, Dostojeveskile ja Nitzschele. ,,Stepihunt" on autobiograafiline teos. Ehkki Harry Haller pole Hermann Hesse, sooritab kangelane samalaadse hingerännaku kui tema autor mõni aasta varem. ,,Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ja oma saatusesse, arvates vahetevahel, et see puudutab kogu inimkonda. Ma leidsin enesest sõja ja maailma tapahimu, kogu tema kergemeelsuse, labase lõbuhimu, argpüksluse. Ma kaotasin kõigepealt
loomulikud. Voltaire's pole näha revolutsionääri. Ta on lihtsalt radikaalne. Pigem on ta lakkamatult väljas inimõiguste eest. Kaitseb eesrindlike ideesid, vaba mõtlemist. Teda on paljud endale ka eeskujuks seadnud (järeltulijad, uued põlvkonnad). Standhal, Byron, Puskin jne on teda oluliseks pidanud. Ta tuleb kirjandusse sellise rokokooliku värsisepana. Sellisena, keda kritiseerib oma kirjades Montesquieue. Ta on kirjutanud ka luulet. Ta on olnud ka eeskujuks teisele suurmehele Goethele. Voltaire kritiseeris ka oma ajastu nähtusi. Tema kui valgustaja kujunevad vaated värssides. Kasutas eriti läkitust ja oodi. Ta oli oluline uuendaja (nagu ülemineku kirjanikud ikka). Toob värkseid tuuli vanadesse vormidesse. Paistavad silma ühiskondlikkus ja ?. Nt poeem loomulikest seadustest. Umbes samal ajal hakkas kirjutama ka teaduslik-publitsistlikke asju. Nende seast paistavad kirja eriti filosoofilised kirjad. Mainitakse ka Newtoni filosoofia aluseid
Hölderlin leidis mõistmist jenalaste juurest. Hölderlini elusaatus kujunes traagiliseks ja kurvaks - ei kasutanud oma edu jenalaste ringis ära, ta ei jätkanud oma teoste publitseerimist, vaid tõmbus eemale. Hölderin veetis oma elu lõpu vaimuhaiglas. Hölderlin on jenalaste kaasaegne, aga ta ei kuulu nendega ühte kimpu, sest ta oli liiga originaalne. 1770-1843 tema eluaastad. Sellisena on ta võrreldav varalahkunud autoritega. Schillerile ja Goethele ei meeldinud Hölderlini looming. Ebatüüpiline luuletaja. Elu aeg oli väga malbe, leebe ja pigem taanduv isik. Sunnitud õppima minema teoloogiat 1798-1803. aastani - seal sai õppida tasuta ja maksti stipendiumit - mässumoment Hölderlinile siiski saabus, hoidis hiljem vaimulikuametist eemale. Thüringeni? periood oli Hölderlini elus üks positiivsemaid. Hegeliga puutus Thüringenis kokku. Thüringeni tulid ka revolutsioonimeeleolud "kolinal" sisse
sai võrdseks Homerose ja Vergiliusega (Ketser, kes on mõõdukalt purjus, ilmub Polevoi vaatevälja.) 57 POLEVOI: Ketser! Kuulsite? (lööb sõrmedega nipsu) "Telegraaf" läks tulega mängmisega liiale! SEVÕRJOV: " et meie noor luulelõvi Kukolnik jõudis esimese hüppega järele geniaalsele Goethele..." (Belinski ilmub ujedalt seltskonda ja kuuldes omaenda sõnu ette loetavat, pageb minema.) "...ja teise hüppega jäi ainult Krjukovskist natuke maha vaatamata kõigele sellele ma kordan " (Lahkuv Belinski põrkab kokku Mihhailiga, kel on seljas sõjaväemunder. Nad ei tunne teineteist. Belinski vabandab pimesi ja lahkub.) " meil ei ole kirjandust!"
annaabi.ee 
