Romaani „Noore Wertheri kannatused“ (0)

Romaani „Noore Wertheri kannatused“ saamislugu ja mõju lugejatele
Goethe teose „Noore Wertheri kannatused“ oli saksa kirjanduses esimene bestseller, mis sai otsekohe tormilise vastukaja. Põhjuseks sellele võis olla, et tollane lugeja, nagu sageli tänagi, ei osanud võtta kirjandusteost fiktsioonina ja otsis sellest eluloolist tagapõhja, mis teosel tõepoolest ei puudunud , uskus ära arvavat prototüüpe, aset leidnud sündmusi ja tegevuspaiku.
Romaan põhineb elamustel, mis said Goethele osaks Wtzlaris, kuhu ta 1772. aastal oli läinud isa nõuandel riigikohtu praktikandiks. Ühel ballil kohtas Goethe Saksa Ordu ametimehe tütart Charlotte Buffi, kes oli kihlatud kohtusekretäri Christian Kestneriga. Kõik kolm sõbrunesid. Sedalaadi sõprust tunti tolle aja romaanikirjanduses hästi, ja teati selle riske: harva püsis see puhta sõpruse ja platoonilise kiindumuse taktitundelisis piires. Goethe, tajudes nähtavasti nende piiride lähedust, lahkus Wetzlarist hüvasti jätmata.
Wetzlariga on „ Werther “ seotud veel teiselgi kombel . Wetzlarisse lähetatud Braunschweigi saatkonnasekretäri Karl Wilhelm Jerusalemi sidus Goethega sarnane kogemus: vastuarmastuse lootuseta armumine . Kuid sellele, millele Goethe oli Wetzlaris olnud üsna lähedal, viis Jerusalem ka ellu, sooritades 29. oktoobril 1772.aastal enesetapu.
Tollane lugeja ei suutnud taolisele väljakutsele vastata. „Werther“ kutsus esile lausa kultuurirevolutsiooni, milles vastandusid kaks leeri. Vanema põlvkonna valgustuslik kriitika heitis teosele ette didaktilise eesmärgi puudumist ning pidas sääraste tugevate kirgede kujutamist noore põlvkonna moraalile hukutavaks; teoloogiline kriitika pidas teost abielurikkumise propageerimiseks ja enesetapuapoloogiaks. Ortodokssed kirikuringkonnad tahtsid teost ebamoraalsuse tõttu keelustada: enesetappu käsitab kristlik teoloogia surmapatuna, millele ei saa järgneda kahetsust ja andeksandi. Noorema ehk „tormi ja tungi“ põlvkonna kirjanikud võtsid teose vaimustunult vastu, nähes selles kirgede, inimese meelelisuse tunnustamist, ja samastusid Wertheriga elus, teinekord isegi surmas.
Tollane sentimentaalne lugeja ei suutnud eristada autorit ja kirjakirjutajat Wertherit. Ta luges teost nii, nagu Werther ise raamatuid luges, samastudes täielikult loetuga, suutmata panna mängu oma mõtte- ja tundejõudu.
Kuigi teos kirjutati rohkem kui 200 aastat tagasi, on isegi tänapäeval selle populaarsus suurem. Kirik ei mõjuta enam nii palju inimeste elu ning selle tõttu on muutunud inimeste suhtumine raamatusse – hakatud on hindama erinevamaid mõtteid, mis Werther välja tõi ning nendest arusaamine on samuti erinenud, kuid ühine mõte on koguaeg säilinud.