Giuseppe Verdi - Rigoletto ooperielamus (0)

Giuseppe Verdi – minu ooperielamus
Rahvusooper Estonia tähistas G. Verdi 200. Sünniaastapäeva „Verdissimo“ nimelise festivaliga. Selle raames tuli ettekandmisele ka ooper „ Rigoletto “. Meil õnnestus minna vaatama „Rigoletto“ peaproovi tänu Itaalia Suursaatkonnale. Usun, et me kõik oleme selle võimaluse üle väga õnnelikud, sest saime sealt kõik omamoodi elamuse.
Enim kirjutas Verdi romantilisi oopereid. Tema loodud muusika oli üsna keerulise ehitusega, see nõuab näitlejatelt tingimata suurt hääleulatust ning pingetaluvust, mistõttu nad peavad olema omal alal väga professionaalsed.
„Rigoletto“ on G. Verdi ooper kolmes vaatuses F. M. Piave libretole Victor Hugo näidendi „Kuningas lõbutseb“ ainetel. Sel perioodil, kui „Rigoletto“ loodi oli ooperipublik küllaltki konservatiivne . Nad olid väga kriitilised stseenide ja muusika ülesehituse suhtes. Verdi aga arvas , et ooperi vallas ei peaks kõik olema piiritletud ja, et karaktereid võiks käsitleda palju laiemalt ning lasta oma mõttel lennata. Just seetõttu kirjutaski ta ooperi, mis koosneb täielikult duettidest ja milles puudusid ooperile omased suured ja meeleolukad lõpuansamblid. Ta uskus, et tegevus peab arenema loomulikul kujul ning nii tulevad karakterid ja nendele iseloomulikud jooned paremini esile. Kuna ooper on kirjutatud ajal, kui Verdi kaotas oma naise ja 2 last, puudutas teose süžee heliloojat tema isikliku traagilise kogemuse tõttu väga lähedalt ning on andnud ooperile erakordse muusikalise sügavuse ja tähenduse.
Minu arvates algas ooper liiga järsku. Tundsin, et meeleolu loomine jäi veidi lühikeseks, oleks ehk tahtnud rohkem kuulda orkestri avamängu. Algul ajas segadusse ka see, et tegelasi oli laval liiga palju ning ei suutnud kohe hetkeajendil tuvastada, mis rolli nad etendavad.
Muusikaga väljendati ja anti edasi tegelaste mõtteid ja tundeid. See oli väga võimas ja võluv. Veidi keeruline oli jälgida tõlget ja tegevust laval, kuid üldiselt meeldis mulle väga kuulda esinejaid itaalia keeles laulmas. Keel iseenesest tundus väga ilus ning andis palju juurde. Boonus oli ka see, et polnud varem seda keelt väga kuulnud . Usun, et inglise või saksa keeles poleks see olnud pooltki nii huvitav.
Lavaline kujundus oli suurepärane, kaunistused näisid ehtsad ja loomulikud. Tolmustest ja kivistest tänavatest õhkus tollele ajale iseloomulikku ajaloolist hõngu. Häiris veidi see, et laval olid mõned sellised inimesed, kel polnud kostüüme seljas . Sellele vaatamata veendusin selles, et neid mida õnnestus oma silmaga näha, olid ülimalt uhked ja väärtuslikud.
Tegelastest meeldis mulle kõige rohkem Rigoletto, ta oli küll veidi terava keelega, kuid samas hoidis ja kaitses väga oma tütart. Oli julge ja vapper mees. Väga meeldisid mulle ka tema aariad , kus oli selgelt kuulda, kuidas ta väljendas oma tundeid.
Ooperit vaadates tekkis küsimus, miks Rigoletto tütrele tema emast ei rääkinud ja kelle eest ta teda nii väga kaitses. Miks Gilda ise kellegi käest oma pere ja päritolu kohta ei pärinud?
Olen küll teadlik sellest, et tegu oli peaprooviga, kuid ometi häiris natuke see, kuidas erinevad inimesed märkusi tegid. Vahepeal polnud kuulda näitlejate häält, sest orkestri hääl kõlas neist tugevalt üle ja ka kostümeerimata inimesed ajasid segadusse.
Kokkuvõtlikult arvan, et oleksin esietendusest saanud veelgi parema elamuse, sest seal oleks muusikaline ja lavaline pool veel kõvasti vürtsi juurde andnud ja kuigi leidus mõndasid häirivaid asjaolusid, siis sellest hoolimata oli „Rigoletto“ väga põnev ja äratas minus huvi ning on kindlasti üks tolle aja kuulsamaid suurteoseid. Kindlasti ei kahetse seda, et selle ära nägin ning soovitaksin ka teistele.
Ursula Potivar
Tamsalu Gümnaasium, 12. klass