Füüsika kooliteel (0)

Füüsika kooliteel
Kell on 06.45 hommikul . Väljas valitseb veel pimedus, ent õige pea on Maakera oma ööpäevase pöörlemisega jõudnud niikaugele, et ka minu koordinaatidele saavad langeda päikesekiired, need kodused valguse ja soojuse andjad, millest kiiremini lendab väidetavalt ainult kujutlusvõime.
Ilm on suhteliselt külm, ilmateates öeldi, et õhutemperatuur on miinus kümme kraadi Celsiust.
Jalutan rõõmsameelselt bussipeatuse poole. Asfalt on kohati kaetud öise külma käes siseenergiat loovutama sunnitud ja seetõttu tahkunud ilusa, ent salakavala veega. Õnneks ei luba mu saabaste kavalalt kujundatud siiruviiruline sünteetilisest kummist tald mul jääl liikudes tasakaalu kaotada - hõõrdejõud on, jumalale tänu, piisav!
Mööduvad mõned SI-süsteemi tavapäratud ajaühikud ehk minutid ning leiangi end just peatusesse jõudnud rohelist spektriosa peegeldava värvikihiga bussi avatud uste eest. Ega need uksed niisama avanenud - neid lükkas-tõmbas Pascali tubli sõber rõhk, mida kasutatakse bussiuste hüdraulikamehhanismides.
Minu ja veel mõnede varajaste ärkajate jalalihased teevad pisut tööd ja õige pea olemegi sooritanud meetrise nihke bussi kõrvalt selle sisse. Pisut “Scania”-tüüpi ühissõidukis ringi vaadanud, taipan , et peangi jääma maapinnaga ristisesse asendisse: kõik istekohad on hõivanud arvväärtuselt suurema ajatelje koordinaadiga olendid. Justkui kiusu pärast aga kaks keha korraga sama ruumiosa hõivata ei saa, niisiis olen sunnitud seisma.
Hallipäine bussijuht mõjutab oma jäsemetega tema kabiinis paiknevaid kange , pedaale ja rooliratast ning risttahukakujuline “TAK”-sildiga sõiduk jätkabki oma igapäevase trajektoori läbimist. Tunnen , kuidas fiktiivne inertsijõud mind vägagi reaalselt pikali tahab kiskuda...sirutan kiiresti oma käe bussi laes paikneva musta, läikiva metalltoru poole, et toetust leida ning pääsen seekord .
Nüüd on mul väheke aega jälgida, mis toimub mu ümber. Tollesama veidra inertsi mõjul hüplevad istuvad inimesed iga teekonaruse juures üles-alla ning kalduvad kurvides vasakule-paremale justnagu hüpiknukud. Seisjate kiirus on miskipärast suurema alalhoiuinstinktiga ja kui nad kõvasti kinni ei hoia siis koperdavad nad tihtipeale transpordivahendis edasi-tagasi või põrkavad teineteisega kokku. Kuigi viimasel puhul ei mõjuta keegi kedagi rohkem ning veel vähem on kiiruse säilitamine muude mõjutajate puudumisel kellegi otsene süü, sõimab temperamentsem tegelane ikkagi oma liigikaaslasel näo täis, sundides selle saavutamiseks gaase kopsudest läbi kõrisõlme liikuma.
Meid kõiki vedava konteineri rattad aga jätkavad pöörlemist. Selle eest hoolitseb juba põranda all asuv sisepõlemismootor, milles jällegi rõhu abil tehakse edasiviivaks jõuks muutuvat tööd. Leidlike ülekannete abil paneb mootor liikuma lõpuks ka rattad, mille joonkiirus ongi seesama, mida näen juhikabiini spidomeetril, kui sinna sisse piilun. 75km/h - bussi kohta arendame päris korralikku tempot!
Muidugi toimub kogu minu hommikune reis eelkõige tänu Maa külgetõmbejõule - ilma selleta oleks tunduvalt hõlpsam lihtsalt hommikuti skafandris kooli hõljuda, selle asemel, et loksuda liikumiseks hõõrdejõudu vajavas bussis.
Mõnikümmend minutit hiljem lõpetab “Scania” veidikeseks liikumise maapinna suhtes Vabaduse platsi juures, kus kasutan võimalust ühissõidukist väljuda. Niivõrd lühikese ajaga on paljugi juhtunud. Kõige silmatorkavam (-jäävam) muutus on taevast langevad kohevad lumehelbed . Kristallilise ehitusega jäätunud vee tükid lendlevad õhuvoolude mõjul kaootiliselt, moodustades maale jõudes paksu, valge, jalge all krudiseva kihi. Jäätunud ja pooljäätunud vee segu on ideaalne tihedate peopesasuuruste sfääride vormimiseks, millele käega õige algkiiruse ja lennunurga andes võib hetke pärast kuulda sellega pihtasaanud liiklusmärgi vibratsioonist tekkinud kõminat (või sellega pihtasaanud juhusliku mööduja jõminat).
Kõnnin hoogsa sammuga ja autode ees oma õigust nõudes mööda ülekäigurada. Tunnen, kuidas õhumolekulid miljonite kaupa mu näo vastu liiguvad, raadio järgi kogunisti kiirusega 15 meetrit sekundis. Selline külm tuul ei tee enesetunnet just meeldivaks, seega tõmban jope kapuutsi üle pea - aitab kahekihiline riie ju vägagi hästi kahe kõrva vahelist halli klompi soojas hoida. Läbi paksu kapuutsi on soojuse väljakiirgumine väga väike ning mul hakkab kohe parem.
Ja paistabki juba koolimaja ...hea seegi! Külm tormituul avaldab mulle nüüd juba säärast rõhku, et kipun jää peal sõltumata oma saapataldadest pikali kukkuma . Ka väikelapse massiga koolikott minu seljas ei tee olemist kergemaks, selle kaasaskandmiseks peab tegema tõsist tööd.
Avaldan äärmise kiiruse ja vilumusega jõudu koolimaja raskele puituksele, sundides seda oma hingedel minule meeldivas suunas pöörduma. Näkku voogab kahe õhumassi kokkupuutel meeldivat soojust. Astun üle läve ning lasen ise tagasivaatamata ukse vedru elastsusjõul oma väge näidata. Jällegi on alanud üks imeline päev...