Friedrich Nietzsche (2)

Friedrich Nietzsche
Sündis 15. oktoobril 1844 Röckeni külas. Kolis perega Naumburgi, seal käis läbi peamiselt konservatiivsete ja kristlikkude ametnikega, seal sai ta ka oma esimese koolihariduse. Erilist tähtsust tulevase kirjaniku arenemises omab Pforta kuulus „maakool“, kuhu ta 14-aastaselt saadeti. See oli 700 aasta vanune kloostri kool, keset orgu. Seal pandi võrdset rõhku mitmekülgsele haridusele ja valjule kasvatusele ning dissipliinile. Pärast selle keskkooli lõpetamist(1864) astus Nietzsche Bonni ülikooli, filosoofia teaduskonda, kust pärast paari semestrit siirdus kaheks aastaks Lepizigi ülikooli õppima keeleteadust prof. Ritscheli juures. Hiljem tema haiguse diagnoosi-märkmeist näha, sai Nietzsche oma saatusliku haiguse, süüfilise, mis ta vaimuhaiguse põhjustas, sealt üliõpilasena aastal 1866.
„Nõnda kõneles Zarathustra “ ˇon Nietzsche vaimu ja hinge süntees, ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste ekstaasist. Selles raamatus kõneleb ta lüüriku, filosoofi ja usufanaatikuna ühes isikus . Zarathustra lood ja õpetused liginevad sisulaadilt Kristuse ja Buddha kõnedele. Raamatu jutustus on katkendlik, juhuslik ja peategelase elu. Zarathustra saatus kaob ära õpetussõnade taha, mis teost täidavad.
Nietzsche 1882-83 elas Põhja-Itaalias. Oma tavalisi radu pidi jalutamas käies ütles ta: „ Sel kahel teel leidsin ma kogu Zarathustra, eeskätt aga Zarathustra enese kui tüübi; õigemini, ta leidis minu..“
Koosned mitmest osast(Zarathustra läheb inimeste juurde 2 korda).Zarathustra, 40 aastaselt, läheb alla inimeste juurde jutlustama, alguses hulgale, hiljem üksikuile, kuid keegi ei mõista ta sõnu. Teises osas läheb ta uuesti alla inimeste juurde, peab oma õpilastele jutlusi, kuid tuleb jälle tagasi üksinudsse,et saada küpsemaks oma igavese taastuleku õpetamiseks. Kolmas osa sisaldab elamusi sel tagasireisil ja kõnelusi iseendaga . Viimases osas tulevad inimesed ise tema juurde üles.
Kogu teosest käivad läbi õpetussõnad, enamasti moraalset laadi , mis on tihti vastupidised praegusele moraalile.
- Trooni juurde nad kipuvad kõik: see on nende hullus,- justkui õnn ise istuks troonil! Tihti aga on muda troonil – tihti ka troon ise on mudal .
Inimesed tahavad ennast tõestada sellega,et neil on juhtiv töökoht, parim auto, ilusaim naine, kuid vähe on neid, kes tunnistavad,et sellega kaasnevad ka negatiivsed asjad. Arvatakse,et raha on see, mis teeb sind õnnelikuks, kuid raha eest ei saa osta neid, mis peaks, meid tõeliselt õnnelikuks tegema, pere, armastus, vabadus, mõistus.
-Vähe saab rahvas aru suurest, see on: loovast. Küll aga on tal taipu kõigi etendajate ja suurte asjade näitlejate jaoks. Tänapäeval inimesed teavad vähe, loetakse vähem mõtiskletakse elu üle vähem, ei nähta üldist pilti. Kui inimestelt küsida raamatute kohta või püütakse arendad vestlust siis tihti peale jäävad inimesed hätta ja tunnevad ennast rumalatena, kuna kahjuks teatakse rohkem sellest, kes kellega abiellub või kes tuntud inimestest lahutab. Need on aga teadmised, mis ei tee meid targemaks, vaid minu isilik arvamus on,et see teadmine teeb meid vaid rumalamaks.
-Halvasti tasub oma õpetajale see, kes jääb ikka õpilaseks. Oma uusi teadmisi tuleb rakendada ja edasi anda,et need ei ununeks. Vanemad annavad oma lastele tarkust edasi ja nemad jällegi oma lastele.
-„Vaadelda elu ilma himuta, mitte aga nagu koer, ripneva keelega“
Inimesed peaksid vähem väärtustama materjaalset ja nautima elu seda kõige lihtsamas vormis.
-See on pahempidi sant, kel kõike on vähe ja ainult ühte ülearu.
Kasulik on teada igast asjast natuke; samuti on vajalik oskus rääkida oma tunnetest, kuulata teisi,olla mõõdukas ja mitte üle tarbida.Ühe oskuse viimseni täiuslikuks lihvimine , toob kaasa teiste oskuste kärbumise.
Kõik kaob, seepärast on kõik väärt kaduma.
Miski pole igavene , seepärast ei tasu olla kinni asjades, mida sa ei saa muuta. Minevikus tehtud vigadest saad sa õppida, kuid neid muuta enam ei saa.
Kaia Talve, Lõe-21, TPS, 2010