Friedebert Tuglas "Inimese vari" (14)

Friedebert Tuglase novelli “Inimese vari” analüüs
Friedebert Tuglase teos “Inimese vari” on filigraanse sõnaseadega novell . Kirjutise peategelaseks on vanem naine – Maret , kes ootab koju soldatist poega . Poeg on aastaid kodust eemal olnud sõdimas ning see on jätnud igaveselt ravimatu hõõguva haava ema hinge. Ühel päeval ei saa Maret magada ja jookseb jõe äärde ning arvab seal nägevat oma poega. Ta talutab oma poja tarekesse ning ravib ta kohutavaid haavu . Hoolimata tohterdustest ja hulgast armastusest sureb poeg oma haavadesse ning ema matab ta ahastava leinaga .
Tuglase novell “Inimese vari” on klassikalise ülesehitusega. Teoses on olemas nii sissejuhatus, teemaarendus, kulminatsioon kui ka puänt. Kirjutises on üks kindel sündmusteliin, mis annab tekstile sügavuse ning meeleolu. Novellidele omapäraselt on ka selles teoses vähe tegelasi, neist kahte, Maretit ja tema poega Jakobit, võib lugeda peategelasteks.
Novelli sissejuhatus määrab koheselt ära äreva ning ruske ja rõhuva meeleolu. Esimesed sõnad suudavad tekitada lakkamatu huvi teose edasise käigu ning sündmustiku üle juba paljalt sõnastuse ja meeleolu loomise meisterlikkuse tõttu. Sissejuhatus suudab lugeja häälestada ootuse , ootamatuse ning salapärasuse lainele, mis kestab läbi teose. Samuti on looduskirjeldused uskumatult peenesõnalised ning jääb mulje, et sellist looduspilti ei või enam iial kohata mujal kui sündmuste toimumise hetkel. Sissejuhatuses kujutab vaimusilmas Maret oma poega ette palju suurema, uhkema ja tugevamana kui tegelikkuses. Hetk hiljem joonistab mõttes pildi, kus tema poeg on raskelt haavatud, agoonias ja võõrail väljail suremas. See kõneleb Mareti tohutust südamevalust ja sügavast emaarmastusest oma poja vastu. Hetkekski ei suuda ta oma mõtteid pojast eemale viia ning pidev mure närib ema südant.
Teema hakkab jõulisemalt arenema kui juhuslik soldat andis Maretile kukru, mille tema poeg oli saatnud. See tõi Mareti murelikku ellu lootusekiiri teades, et tema poeg on elus ja sammub kodu suunas oma põlenud näoga. See teadmine pani ema muretsema, kas poeg on ikka terve ning tõstatas veelgi küsimusi ning lootusi. See annab veelkordse kinnituse sügavaimale emaarmastusele ning -murele. Mareti olek ning käitumisviis tundus olevat üsna loomulik sellises olukorras.
Mõni päev hiljem ei saa Maret korralikult sõba silmale ning jookseb jõele, kus näeb teisel pool kallast meest ning arvab, et too on tema poeg, sest mehe nägu on söestunud ning kere haavu täis pikitud. Ta talutab mehe üle jõe ja oma tarekesse, kus ravitseb lakkamatult ta haavu. Emaarmastus , lootus ja meeltesegadus ei lase Maretil selgelt mõelda. Mees, keda ta ravis , ei tundnud oma kodu ära, vaatas kingitud kukrut imestusega ning emagi ei olnud talle tuttav. Maret oli murest ja suurest armastusest poja vastu pimedaks muutunud ega saanudki aru, mis tegelikkuses toimub.
Maret trotsis magamatuid öid ning südant murdvat muret poja tõttu, kuid sellest hoolimata lahkus haavatu hing kehast. Ema süda lõhestus, lausa killustus suurest ahastusest, murest ja lootusetust olukorrast. Emaarmastus purunes ning haavas Maretit justkui nuga mitmest kohast. See oli teose kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu ei kaota teos lugejas huvi, vaid hoiab seda üleval oma sünge ning appikarjuvalt südantlõhestava meeleoluga.
Matustel oli ema suures meeltesegaduses. Ta ei suutnud uskuda , et matab oma poja, kes äsja jõudis koju. Tema pime emaarmastus ei tekitanud Maretis kordagi kahtlust, et midagi võiks olla valesti. Ema mõtles vaid kurbusele ning meeleheitele ja ahastusele, mis tapvalt piinas tema hinge. Sellele meelenukrusele järgnes puänt, mis seisnes selles, et maret sai ühelt soldatilt teada, et ta ei matnud oma poega maha vaid mingisuguse suvalise mehe. Sel hetkel tuli kõige selgemalt välja teose peategelase pime emaarmastus ning lootuse pimestav olemus.
Friedebert Tuglase novellile “Inimese vari” on väga iseloomulikuks jooneks kohanimede puudumised geograafiliste ja fantaseeritud asukohtadel. Samuti pole kõrvaltegelastele nimesid antud, peategelaste nimed Maret ja Jakob on aegumatud ning ühtlasi ka vanad nimed. Selle tõttu ei saa määrata tegevuse aega. Aja ja koha määramatus on teoses järjekindel ning see oli arvatavasti taotuslik.
Autor järgib järjekindlalt meeleolusid ning ka valgustust. Enamik sündmustest toimub öösiti hämaras ja viirastuslikus kuuvalguses. Värvide gamma on teoses piiratud ning nende seas domineerivad tumedad toonid, kuid hämmastaval kombel annab see teosele enneolematu värvingu ning üldmulje.
Sõnum, mida Tuglas novelliga edasi püüdis anda on ilmselgelt häälestatud sõja vastu, sest teoses on sõda kujutatud väga võika ja mõttetult piinavana. Samuti annab kinnitust sõja vastasusele aasta, millal see teos kirjutati. Äsja oli lõppenud I Maailmasõda ning Vabadussõda. Tuglas rõhutab ka emaarmastuse pimedusele ja piiritusele, mis tuleb pea, et igas novelli lõigus.
Friedebert Tuglase teos „Inimese vari“ on unustamatu ja teistmoodi elamust pakkuv kirjatükk, mis on meisterdatud ülima hoole ja filigraansusega. See novell on mõtlema panev ning kohati raskesti loetav just tänu oma süngele ja mornile meeleolule. „Inimese vari“ on niivõrd meisterlik , et lugedes justkui kogeksid ise läbi, mida tundis autor selle kirjutamise ajal või mida elas läbi Maret selle lühikese aja jooksul.