50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-11-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
hunt92
Õppematerjali autor
Kokkuja lahkukirjutamine Nimisõna+nimisõna KOKKU LAHKU Ainsuse nimetavas käändes või ainsuse omastavas olev nimisõna lühitüveline nimisõna Nt. vesiveski, vastab küsimusele kelle?, mille? Nt. isa nahkmööbel, sarvloom, külglibisemine, , saapad, õpiku autor, toodangu kvaliteet, tellimiskaart, haldusnõukogu, inimväärikus ukse kääksumine, tuule undamine Ainsuse omastavas olev nimisõna kui Mitmuse omastavas olev nimisõna ta märgib selle nimisõnaga Nt. teaduste akadeemia, vigade parandus, väljendatud mõiste liiki või laadi, raamatute nimestik, ekspertide komisjon, moodustades koos temaga ühe sademete hulk, sisehaiguste kliinik, kindlakskujunenud mõiste Nt jahikoer, kurttummade kool, muusikariistade karjakoer, toakoer, linnukoer, taskukell, kauplus, uudiste agentuur seinakell, käekell, tornikell, rongipilet si
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogil
tavalise rõhuga seega sõna on teises vältes või erilise rõhuga seega sõna (Näide: selle kooli) on kolmandas vältes (Näide: seda kooli). FONOTAKTIKA . . . on keeleteadusharu, mis määrab ära need häälikujärjendid, mis keeles on lubatud ja mis mitte. Ühes silbis peab olema kahtlemata täis- kui ka kaashäälikuid, sest täishäälik annab silbile kõlavuse ja aitab tajuda kaashäälikuid. Igas keeles on omaette reeglid mismoodi silpe kombineeritakse ja need ongi fonotaktika reeglid. Silbi alguses võib eesti keeles olla tavaliselt ainult üks kaashäälik. Samuti ei saa silbi alguses esineda kaashäälikuühendeid, mis aga lubatud inglise keeles. Näide: mi|ni|sty. Selliseid sõnu, kus silbi algul on üks kaashäälik on eesti keeles sõnavaras 90%. Soome-ugri ja muganenud laenusõnades on üks kaashäälik. Hiljem on meie keelde juurde tulnud ka sõnu, kus esineb kaashäälikuühendeid. Näide: klaver, plats, traktor.
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt). Morfeem – morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d. Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist lähtudes leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Tüved ja tuletusliited kuulu
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina - «Sina tuled linna» -, kord substantiivivormina (nimisõnavormina) - «Linna tuled paistavad kaugele». Morfeem on keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesug
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitat
Eesti keele lauseõpetuse kordamisküsimused 2010/2011 1. Mille poolest erinesid 19. sajandi eesti keele grammatikad ja nende süntaksikäsitlused varasematest? Esimesed grammatikad (17.-18. saj.) olid rakenduslikud. Saksa ja ladina malli järgi, kontrastiivne vaatenurk. 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge..." (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad. 2. Mida on EKG süntaksimudelil ühist, mida erinevat võrreldes traditsioonilise süntaksiga? EKG süntaksimudel - Moodustajad + funktsioonid; süntaktiline ja semantiline struktuur vastavuses; moodustajad pronominaliseeritavad. Traditsiooniline süntaks. Lause pealiikmed (alus, öeldis) ja kõrvalliikmed. Alusrühm ja öeldisrühm. EKG mudel on lineaarne, analüüsitakse lause sees, traditsiooniline mudel on joonis. 3. Milliste grammatiliste seoste a
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid