mingid väga konkreetsed protsessid ehk põhioperatsioonid. Põhimõisted: Põhioperatsioonid on tootmisprotsessi astmed või osad, mis põhinevad sarnastele teaduslikele printsiipidele ja mille teostamiseks kasutatakse ühiseid meetodeid (G. Davis, 1887). Põhioperatsioonide printsiib kujutab endast äsja mainitud tehnoloogilise protsessi jagamist põhioperatsioonideks. Põhioperatsioonideks loetakse järgmiseid protsesse: 1. Fluidumi voolamine käsitleb nii vedelate kui ka gaasiliste ainete voolamist, voolamise tekitamiseks kasutavat tehnikat, samuti selle mõjutamist erinevate objektide poolt. 2. Hüdromehhaaniline separeerimine uurib tahkete, vedelate ja gaasiliste ainete lahutamist teineteisest mehhaaniliste meetoditega, nt. filtrimine, sadenemine, jms. 3. Soojusvahetus uurib (soojusliku) energia ülekandmist ühelt soojuskandjalt teisele,
2. Energia jäävuse seadus. Mehaanilise energia bilanss erinevatel tingimuste korral (ka mittestats ja stats süsteemile) Süsteemis oleva materjaliga seotud olev energia jaguneb: siseenergia,kineetiline energia, potentsiaalne energia. Läbi süsteemi piirete toimub energia vahetus kahel moel: soojuse ja tööna. (вписать с листа) 3. Fluidumi staatika. Hüdrostaatika põhivõrrand ja selle rakendamine Eeldused valemi tuletamisel: 1. staatiline fluidum 2. pinnajõududest mõjub ainult rõhujõud 3. massijõududest on ainus mahule dV mõjuv gravitatsioonijõud gdxdydz, mis on suunatud alla (z-telg on vertikaalne) Saadud võrrandid on Euleri hüdrostaatika diferentsiaalvõrrandid (1755.a).Võrrandisüsteemi (2.8) kaks esimest võrrandit väljendavad rõhu sõltumatust koordinaatidest x ja y
vedeliku voolukiirus suurim toru teljel, kuid erinevus maksimaalse ja keskmise kiiruse vahel on oluliselt väiksem. Turbulentsel voolamisel on maksimaalne voolukiirus 1,2 korda suurem keskmisest voolukiirusest, samal ajal kui laminaarsel voolamisel on maksimaalne voolukiirus 2 korda suurem keskmisest voolamiskiirusest. Reynoldsi arv (lühendatult Re) on vedelike ja gaaside voolamise laadi (laminaarne või turbulentne) määrav dimensioonita suurus[1]. Arv saadakse fluidumi[2] (vedeliku-, gaasiosakesele) mõjuva inertsjõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega. Arv on nimetatud Osborne Reynoldsi järgi, kes esitas selle 1883. aastal. Reynoldsi arvu valem: ehk , kus V on voolu suhteline kiirus; L on voolu iseloomustav pikkus (nt vedeliku keskmine sügavus, vooluses oleva toru läbimõõt, tiivaprofiili kõõlu pikkus jne); on fluidumi tihedus; on fluidumi viskoossus ehk sisehõõre;
Gaaside ja vedelike voolamine KEEVKIHI HÜDRODÜNAAMIKA Õpilased: Õppejõud: Õpperühm: Sooritatud: Esitatud: Tallinn 2013 1. Sissejuhatus Selleks, et viia peeneteraline materjal hõljuvasse olekusse ehk keevakihti, on vaja selle materjali kihist läbi juhtida gaasi või vedelikku (fluidumi) kiirusega, mille puhul kihi takistus õhu voole on võrdne kihi kaaluga pinnaühiku kohta. Fluidumi kiirust, mille juures materjali kiht läheb hõljuvasse olekusse, nimetatakse kriitiliseks kiiruseks. Kriitilisel kiirusel suureneb kihi maht, peeneteralised osakesed omandavad võime üksteise suhtes liikuda ning hakkavad "keema" ja voolama sarnaselt vedelikega. Kriitilisel kiirusel saab materjali kaal pinnaühiku kohta võrdseks kihi takistusega
hõõrdumise tagajärjel pidurdunult turbulentne. Näiteks torus suureneb voolukiirus telje suunas ja saavutab oma maksimaalse väärtuse teljel. Vedeliku või gaasi laminaarset voolamist võib kujutleda paljude õhukeste vedelikukihtide libisemisena üksteise peal. Need kihid ei segune. Reynoldsi arv (lühendatult Re) on vedelike ja gaaside voolamise laadi (laminaarne või turbulentne) määrav dimensioonita suurus[1]. Arv saadakse fluidumi[2] (vedeliku-, gaasiosakesele) mõjuva inertsjõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega. Arv on nimetatud Osborne Reynoldsi järgi, kes esitas selle 1883. aastal. 3. Fotoefekti punapiir j apunapiiri määramise tingimus Punapiir on kvantoptikas väikseima sagedusega valgus, mis võib tekitada fotoefekti ehk tõrjuda ainest välja elektroni. F=A/h kus f-punapiiri sagedus, millest väiksema sagedusega valgus ei tekita fotoefekti; A-elektroni väljumistöö; h-Plancki konstant 4
segune, nimetatakse taolist voolamist laminaarseks. turbulentse voolamisega, kus tekkinud keeriste tõttu leiab aset erinevate vooluse paralleelsete kihtide intensiivne segunemine Üldine seaduspärasus on, et väiksemate voolukiiruste juures on voolamine laminaarne ja suuremate kiiruste juures läheb see üle turbulentseks, kusjuures vahepeal võib esineda veel küllaltki suures ulatuses mingi vahepealne või nn. üleminekureziim. Reynoldsi arv - Arv saadakse fluidumi[2] (vedeliku-, gaasiosakesele) mõjuva inertsjõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega. Kui Reynoldsi arv on alla kriitilise, siis voolamine on laminaarne, kuid üle kriitilise Reynoldsi arvu puhul läheb voolamine varem või hiljem üle turbulentseks. KEHAD ÕHUVOOLUS: külgede kumerusele kiireneb õhuvool ja külgedel tekib alarõhu piirkond. Lõpuks hakkab õhuvool keeristena keha pinnalt eralduma ja seega tekib keha taga õhukiiruse puudujääk, sest see õhk, mis
(aurustumine). 8.13.Aine oleku diagram Iga aine olekudiagrammil on vedeliku ja aurufaasi tasakaalu kõveral (keemiskõveral) olemas kriitiline punkt, millest kõrgemal algab ülekriitiline piirkond. Kriitilisest punktist edasi on vedelik ja selle aur eraldamatud ning on kadunud erinevus vedela ja gaasilise oleku vahel. Kriitilisest punktist kõrgematel rõhkudel ja temperatuuridel muudab temperatuuri ja rõhu muutus ainult fluidumi tihedust, kuid ei põhjusta ülekriitilise fluidumi üleminekut vedelasse või gaasilisse faasi. Ainete segude puhul on olukord sageli väga komplitseeritud kriitiliste punktide ja ülekriitiliste piirkondade määramisel, kuid see ei mõjuta kõige olulisemat – gaasilise ja vedela oleku eristamatust. Kriitilise punkti parameetrid on iga aine jaoks ainulaadsed. Tüüpiline aine olekudiagramm olenevalt rõhust ja temperatuurist. Kolmikpunkti koordinaadid on Ptp ja Ttp ning kriitilise punkti koordinaadid on Pcr ja Tcr
segune, nimetatakse taolist voolamist laminaarseks. turbulentse voolamisega, kus tekkinud keeriste tõttu leiab aset erinevate vooluse paralleelsete kihtide intensiivne segunemine Üldine seaduspärasus on, et väiksemate voolukiiruste juures on voolamine laminaarne ja suuremate kiiruste juures läheb see üle turbulentseks, kusjuures vahepeal võib esineda veel küllaltki suures ulatuses mingi vahepealne või nn. üleminekureziim. Reynoldsi arv - Arv saadakse fluidumi[2] (vedeliku-, gaasiosakesele) mõjuva inertsjõu jagamisel kujumuutust takistavate jõududega. Kui Reynoldsi arv on alla kriitilise, siis voolamine on laminaarne, kuid üle kriitilise Reynoldsi arvu puhul läheb voolamine varem või hiljem üle turbulentseks. KEHAD ÕHUVOOLUS: külgede kumerusele kiireneb õhuvool ja külgedel tekib alarõhu piirkond. Lõpuks hakkab õhuvool keeristena keha pinnalt eralduma ja seega tekib keha taga õhukiiruse puudujääk, sest see õhk, mis
kiirusele veel voolusuunaga ristisuunaline kiirus. Reynoldsi arv (lühendatult Re) on vedelike ja gaaside voolamise laadi (laminaarne või turbulentne) määrav dimensioonita suurus Reynoldsi arvu valem: Re=VLp/y ehk Re=VL/v, kus V on voolu suhteline kiirus; L on voolu iseloomustav pikkus (nt vedeliku keskmine sügavus, vooluses oleva toru läbimõõt, tiivaprofiili kõõlu pikkus jne); on fluidumi tihedus; on fluidumi viskoossus ehk sisehõõre; on fluidumi kinemaatiline viskoossus: = / . 5. Mingi keemilise elemendi isotoobid on selle aine aatomite tüübid, mis erinevad üksteisest massiarvu (A) poolest. Järjenumber ehk aatomnumber ehk laenguarv (Z) on neil sama. Ehk teisisõnu, keemilise elemendi isotoobid erinevad teineteisest neutronite arvu poolest aatomi tuumas aga prootoneid ja elektrone on neil sama palju.
2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia.
preparatiivseks. Analüütilise kromatograafia puhul on eesmärgiks aine olemasolu ja hulga määramine segus. Statsionaarne faas võib olla paber (paberkromatograafia) või õhuke poorse aine kiht metall- või klaasplaadil (õhukese kihi kromatograafia), täidisena kolonnis (kolonnkromatograafia) või kantud peene toru siseseintele (kapillaarkromatograafia). Mobiilne faas võib olla vedel (vedelikkromatograafia), gaasiline (gaaskromatograafia) või superkriitilises olekus (superkriitilise fluidumi kromatograafia). http://tera.chem.ut.ee/~koit/arstpr/krom.pdf Kromatograafia on andnud väga efektiivsed meetodid, mida kasutatakse peaaegu kõigis keemialaborites. Umbes kolmandik kõigist analüüsidest tehakse tänapäeval kromatograafia abil. Välja on arendatud automatiseeritud ja arvuti poolt juhitavad kromatograafilised seadmed spetsiifiliste ülesannete lahendamiseks, sealhulgas gaaside, anorgaaniliste ioonide, mitmesuguste orgaaniliste ühendite ja biokeemiliste segude lahutamiseks
KROMATOGRAAFIA - meetod, millega saab ainete segu lahutada komponentideks ning mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (mobiilse) ja liikumatu (statsionaarse) faasi vahel. MOBIILNE FAAS STATSIONAARNE FAAS Agregaatolekust sõltuvalt eristatakse: Faasina võib kasutada: - Gaasikromatograafiat - Adsorbenti - Vedelikkromatograafiat - Ioniiti - Ülekriitilise fluidumi kromatograafiat - Biospetsiifilist sorbenti - Poorset geeli - Kandja pooridesse seotud vedelikku Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest, kasutatakse erinevaid kromatograafia liike: Kromatograafilisi meetodeid kasutatakse
........................ 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva, mida nimetatakse ka mobiilseks faasiks, ja liikumatu, mida saab nimetada ka statsionaarseks, faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia, · geelkromatograafia.
yolk lecithin or other types of food additives such as sodium stearoyl lactylate. 2.1 AINETE SEGU LAHUTAMINE GEELKROMATOGRAAFIA MEETODIL 1. Mis on kromatograafia, millel see põhineb ja milliseid kromatograafia liike teate? Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest eristatakse järgmisi kromatograafia liike: jaotuskromatograafia, adsorptsioonkromatograafia, afiinsuskromatograafia, ioonvahetuskromatograafia, geelkromatograafia. 2. Selgitage geelkromatograafia meetodi põhimõtet.
1) süttida; 2) eraldada soojust; 75 3) levitada tuld; 4) eraldada suitsu; 5) eraldada mürgiseid gaase; 6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku. Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt: 1) siseseinast; 2) laest ja katuslaest; 3) põrandast; 4) ehitisse paigaldatavate seinte, lagede ja põrandate kattematerjalidest; 5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks torustik või õhukanal; 6) välisseinast, 7) katusekattest. Tabel 25. Nõuded ehitise jäigastavate ja kandekonstruktsioonide tulepüsivusele Ehitise klass TP1
näiteks tolm, eosed/spoorid, vulkaaniline tuhk ning meresool. Võib esineda ka mitmeid tööstuslikke saasteaineid nagu kloor (elementaarosakesena või ühendina), fluoriidi ühendid, elavhõbe ning väävliühendid. Aine olekudiagrammid. Tüüpiline aine olekudiagramm olenevalt rõhust ja temperatuurist. Kolmikpunkti koordinaadid on P tp ja Ttp ning kriitilise punkti koordinaadid on Pcr ja Tcr. Kriitilisest punktist edasi on aine ülekriitilise fluidumi omadustega. Vedelike pindpinevus. Pindaktiivsed ained ja mitsellid, Pindpinevus on pinnanähtus, kus vedeliku pinnakiht käitub kui elastne kile. Vedeliku pinnamolekulid mõjustavad üksteist tõmbejõududega, mis on suunatud piki pinda ja püüavad pinna suurust vähendada. 6
Tuletundlikkusena käsitatakse ehitise osa omadusi tulega kokku puutudes: 1) süttida; 2) eraldada soojust; 75 3) levitada tuld; 4) eraldada suitsu; 5) eraldada mürgiseid gaase; 6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku. Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt: 1) siseseinast; 2) laest ja katuslaest; 3) põrandast; 4) ehitisse paigaldatavate seinte, lagede ja põrandate kattematerjalidest; 5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks torustik või õhukanal; 6) välisseinast, 7) katusekattest. Tabel 25. Nõuded ehitise jäigastavate ja kandekonstruktsioonide tulepüsivusele Ehitise klass TP1 Põlemiskoormus MJ/m2 TP2 TP3
omadusi tulega kokku puutudes: 1) süttida; 2) eraldada soojust; 3) levitada tuld; 4) eraldada suitsu; 5) eraldada mürgiseid gaase; 6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku. · (2) Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt: 1) siseseinast; 2) laest ja katuslaest; 3) põrandast; 4) ehitisse paigaldatavate seinte, lagede ja põrandate kattematerjalidest; 5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks torustik või õhukanal; 6) välisseinast; 7) katusekattest. · (3) Ehitise osad jaotatakse tuletundlikkusega seonduvalt järgmiselt: 1) A1 ehitise osa, mis ei ole tuletundlik; 2) A2 ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub eriti vähesel määral suitsu eraldumises; 3) B ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub
12. Mis on emulsioon ja mis on emulgaator? 31 2. SEGUDE LAHUTAMINE JA AINETE IDENTIFITSEERIMINE 2. A Kromatograafilised meetodid Kromatograafia on segu komponentide lahutamise meetod, mis põhineb nende erineval jaotumisel liikuva (= mobiilse) ja liikumatu (= statsionaarse) faasi vahel. Mobiilse faasi agregaatolekust sõltuvalt eristatakse gaasi-, vedelik- ja ülekriitilise fluidumi kromatograafiat. Statsionaarse faasina võib kasutada adsorbenti, ioniiti, biospetsiifilist sorbenti, poorset geeli või kandja pooridesse seotud vedelikku. Sõltuvalt statsionaarse faasi iseärasustest ja lahutatavate ainete ning faaside vahelistest vastasmõjudest erista- takse järgmisi kromatograafia liike: · jaotuskromatograafia, · adsorptsioonkromatograafia, · afiinsuskromatograafia, · ioonvahetuskromatograafia,
annaabi.ee 
