Filosoofia otstarve (3)

Filosoofia otstarve
Antud artikli põhiväide on: aine valdkonna määratlemine filosoofiaks toimub küsimuse tüübi alusel.
Aine või uurimisvaldkonna määrab ära nende küsimuste iseloom, millele vastuste leidmiseks nimetatud teadused on leiutatud. Küsimused ise on arusaadavad ainult siis, kui me teame, kust otsida vastuseid. Näiteks kui esitada kellelegi küsimus „Kus on mu mantel ?“, siis vastaja teab, mida vastuse leidmiseks teha. Seda tüüpi küsimused on arusaadavad seetõttu, et siin on võimalik vastuse leidmine vaatluse või katse abil.
On olemas veel teine liik küsimusi, mille puhul tee vastuseni jõudmiseks on niisama selge, need on formaalsed distsipliinid: nt matemaatika ja loogika . Nende põhiliste küsimusetüüpide – empiiriliste ja formaalsete – puhul on juba esitades teada, millises suunas vastuseni jõudmiseks liikuda .
Ometi leidub küsimusi, mis sellisele jaotusele ei allu. Nt küsimus „Mis on aeg?“, „Mis on inimese elu eesmärk maailmas?“. Need küsimused näitavad, et on olemas veel üks liik küsimusi, mis ei paigutu ei empiiriliste ega formaalsete alla. Nende küsimuste tunnus on see, et neile pole võimalik vastata ei vaatluse ega arvutluse abil ning küsija ei tea, kust otsida vastust. Selliseid küsimusi nimetatakse filosoofilisteks.
Mõtlemise ajalugu on olnud pidev pürgimus sõnastada kõik inimeste ette kerkinud küsimused sellisel kujul, et vastused langeksid kas empiirilise või formaalse liigi alla. Ükskõik kui palju küsimusi ka vormitaks ümber empiiriliselt või formaalselt käsitlevateks, nendele käsitlusviisidele allumatute küsimuste hulk ei tundu kahanevat.
Autor oma argumentidega tõestabki, et teada saada, kas tegemist on filosoofiaga või mitte, tuleb kõigepealt liigitada küsimuse iseloom. Ja mõelda seda, kas me oskame oma küsimusele kusagilt vastust otsida või mitte.
Antud tekstis jäi ikkagi arusaamatuks, miks on tavainimesele filosoofia vajalik.