Filosoofia moodle test nr.6: Hegel, Schopenhauer, Kierkegaard, Nietzsche (0)

Minu filosoofiline maailmavaade
Saksa    filosoof     Friedrich    Wilhelm    Nietzsche    on    öelnud ,   et   pole   olemas   fakte,   on   vaid
tõlgendused. Tõlgendamine sõltub suuresti sellest, kuidas midagi tajutakse, taju on omakorda
seotud  meeltega . Maailmavaadet aga  silmadega  ei näe, tuleb kaevuda sügavamale. Käesoleva
esseega   üritan   analüüsida   üritan   kokku   võtta   seda,   missugusena   mina   maailma   tajun   ja
mõistan ning kuidas on minu maalitud pilt maailmast kujundanud minu  väärtushinnanguid
ning arusaamu. 
Inimolevusena   olen   materiaalne   objekt,   mul   on   mass   ning   ma   koosnen   hulgast
tahketest, vedelatest ning gaasilistest ainetest. Erinevalt teistest materiaasetest esemetest on
mul veel lisaks võime hinnanguid anda ning nende olemasolu põhjendada. Lühidalt, mul on
mõistus. Enamasti  omistatakse  inimestele nii mõistus või vaim (mittefüüsiline) ja keha ning
aju (füüsiline). Selline arusaam on tuntud kui  dualism  – keha ja vaim eksisteerivad kehas
eraldi üksustena. 
Monism   seevastu   jaguneb   kaheks   –   materialismiks   ning   fenomenalismiks
(subjektiivne idealism). Esimest iseloomustab  veendumus , et materiaalsest maailmast eraldi ei
eksisteeri midagi, nii  seletatakse  näiteks teadvust ja mõistust aju, ehk füüsilise, funktsioonina.
Teine   monismi   tüüp   kirjeldab   arvamust,   et   füüsilised   objektid   on   taandatavad   vaimsetele
objektidele. Ehk siis vaid vaimsed objektid, nagu mõistus, eksisteerivad. George  Berkeley
väitis, et mida me kujutame ette oma kehana on kõigest meie mõistuse taju. 
Mina kujutan vaimufilosoofia  võtmes  maailma ette pigem dualistlikuna ning kaldun
toetama   Descartes ’i interaktsionismist lähtuvat seisukohta, et keha ja vaim on kaks eraldi
substantsi , mis üksteist vastastikku mõjutavad. Olen suur reinkarnatsiooni teooria toetaja ning
leian, et on  kahtlemata  võimalik, et minu vaim elab edasi pärast minu praeguse keha surma.
Niisiis ei lükkaks ma kardinaalselt ka ümber Berkeley seisukohta antud küsimuses. 
Kui   materialismi   järgi   on   tõelisus   oma   põhiolemuselt   materiaalne   ning   vaimseid
nähtuseid   peetakse    mateeria    keerukamateks,   teaduslikult   seletatavateks   vormideks,   siis
idealismi   kohaselt   moodustavad   reaalsuse    hinged /vaimud.   Idealismi   alusepanija   Berkeley
arvas,   et   tajuda   saabki   ainult   ideid   ehk   tajumusi.   Siinkohal   toetan   mina   siiski   pigem
idealistlikku maailmavaadet, mis kirjeldab reaalsuse põhiolemust kui vaimu ning mateeriat
kui vaid kõnepruuki, millel puudub reaalses elus  vaste . 
Usun kindlasti, et inimesel on lisaks kehale hing, mis kas liigub pärast keha surma
järgmisesse   kehasse   oma   eesmärki   lõpule   viima   või   saab   osaks   Universumist.   Kui   nüüd
puudutada   immanentsuse   ja   transtsendentsuse   teemat,   siis   võib   läheneda   sellele
mitmeti. Immanentsus    kui    jumaliku    jõu   omadus   viibida    kõiges    olemasolevas   eristub
transtsendentsest kui maailmast eraldiseisva jumala konseptist, ent ometi pole need mõisted
teineteise täielikud vastandid. Jumal, minu veendumuse järgi Universum, võib olla inimeses
transtsendentsusega   vastuollu   sattumata.   Nietzsche   kuulutusega   “Jumal   on   surnud”   mina
nõustuda   ei   tahaks.   Ma   ei   usu,   et   oleme   täielikult    omapead ,   pigem   tuleks   edasi    püüelda
transtsendentse ja varjatud tõe poole. 
Reaalsuse   fundamentaalset   struktuuri   seletavatest   käsitlustest   lääne   metafüüsikas
hoiavad ehk kõige väljapaistvamat positsiooni  realism  ja  nominalism . Kui realism väidab, et
objektid   on   reaalselt   tunnetajast   sõltumatult   olemas,   siis    nominalistid    on   seisukohal,   et
üldmõisted on üksnes üksikesemete nimed ning need üldmõisted, mis on meie mõtlemise läbi
loodud, ei eksisteeri asjadest sõltumatult, seega asjad on mõistete alused. Mina arvan pigem,
et füüsilised objektid on siiski olemas ning need eksisteerivad meie kogemustest ja nende
objektide   kohta   käivatest   teadmistest   sõltumatult,   ning   nende   objektide   omadused   ja
omavahelised  suhted on sõltumatud kontseptsioonidest, mille toel neid mõistame, ja keelest,
mille abil neid kirjeldame. 
Tunnetusteoreetilise filosoofia ratsionalistlik suund väidab, et teadmiste allikaks on
mõistus koos loogilise mõtlemisega, mitte kogemus ega  meelte  andmed.  Empirism  seevastu
peab teadmise aluseks kogemusi, eitades kaasasündinud ideid ning seab muuhulgas  kahtluse
alla    metafüüsika .   Nende   kahe   vaidlus   on   klassikaline   tunnetusteoreetiline   probleem
filosoofias.    Minule    ei   sümpatiseeru   aga   kumbki,   kuna   mõlemad   tunduvad   kuidagi
äärmuslikud.  Eelistan  kuldset keskteed ning pooldan pragmatistlikku traditsiooni, mis näeb
ette, et mõtlemise funktsioon pole mitte reaalsuse kirjeldamine ja  peegeldamine  vaid ette
aimamine,   probleemide   lahendamine   ning  tegevus.  Pragmatismi   filosoofia   rõhutab   ideede
praktilist rakendamist nende põhjal tegutsemise läbi, et ka tegelikult inimkogemuses testida,
ning keskendub erinevalt idealistidest ja realistidest muutuvale universumile. 
Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt 
tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa
seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on  pannud  aluse minu
nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik
tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla. Samas ei julge
ma ennast agnostikuks nimetada.  Tõepoolest , mittefenomenide kohta selguse saamine näib
võimatuna, ent ma ei tahaks uskuda, et see seda üdini on. Kas maailmas leidub neid, kes
teavad metafüüsilist tõde? Mina usun küll. On see absoluutne, suhteline või objektiivne? Kes
teab. 
Samas teoses on ka teooriaid, mis on kujundanud minu seisukoha ettemääratuse ja
vaba tahte küsimuses vahepealseks. Ma usun, et vaim, mis meie kehas on, on seal teatud
eesmärgiga, ent inimesel endal on vaba valik oma käitumisega seoses. Seega on teekond või
plaan, mis on Universumi poolt ette määratud, ent igaühel on siiski võimalus sellest kõrvale
kalduda. Sama näitega jätkates võiksin ennast paigutada utilitaristide ridadesse, kes moraalse
valiku ette sattudes  üritavad  leida sellist  lahendust , mis tooks maksimaalset kasu võimalikult
paljudele    inimestele.   Samas   meeldiks   mulle   siduda   sellesse   valemisse   ka   kübeke
eudaimonismi,   just   nimelt   heaolu   näol.   Seega   näeksin   mina   antud   moraalses   küsimuses
lahendusena sellist  teguviisi , mis tooks kõigile osalistele heaolu. 
Sõnastades   lahti,   mis   on   minu   jaoks    eetika    kriteerium,   ütleksin,   et   see   ei   ole
teoloogiline,   vaid    psühholoogiline .   Samaselt   budistidele   usun,   et    moraal    on   suures   osas
mõistuse küsimus. See teema on minu  silmis  tihedalt seotud ka ilu ning selle kriteeriumitega.
Eetiline ja ilus inimene on minu arvates see, kes juhindub oma elus enda parimast osast:
mõistmisest ja intuitsioonist, armastusest ja kaastundest. 
Kokkuvõttes leian, et iga inimese maailmavaade ning arusaam universumi toimisest
ning   sügavamad   usulised   küsimused   on   vägagi   isiklik   teema   ning   ei   peaks   vajama
lahtiseletamist ning ülimalt keerulisi termineid, tohutul hulgal teooriaid ja vaidlusi. See, mida
inimene   usub,   ja   kuidas   maailma   asjadest   aru   saab,   peaks   peegelduma   tema   käitumises,
sõnades ning suhtumises. Tegelikult ju ei ole üldsegi oluline, kas ma pooldan Platoni või
Aristotelese seisukohti, üht või teist maailmakäsitlust, seda või toda nägemust. Tähtis on olla
hea ja ilus ning elada oma elu nii, et selle mõte, ükskõik mis see kellelegi jaoks ka poleks,
üles saaks leitud, ning eesmärgid, mis kõrgema seisundini viivad, saavutatud saaks.