Futurism on kubismi sugulasnähtus. Futuristid olid tohutus vaimustuses tehnika arengust ja uskusid tulevikku. Sellest ka nende nimi (futuro-tulevik it.k.). Huvitav on see, et futurism kui nähtus tekkis alguses paberil: kirjeldati oma ideesid nn.manifestides, mida levitati ajakirjanduses ja rahvakogunemistel. Uue tehnikasajandi oluliseks osaks oli elutempo kiirus, mida futuristidest maalikunstnikud püüdsid pildile jäädvustada tegevuse kulgemisena mingis ajavahemikus. Umbes nii, nagu filmilindi igas kaadris on liikuvad jalad pisut erinevas asendis. Sellelaadset kujutamist oleme näinud tänapäeva koomiksites, kui joonistatakse jooksvale inimesele mitu paari jalgu. Osa futuriste ei piirdunud ainult liikumise, st. aja kulgemise kujutamisega pildil, vaid püüdis jäädvustada ka linnamüra. Nad võtsid pildiosad kildudeks ja panid need uutmoodi kokku nagu kubistidki, samas piirjooni hägustades, nii et kujutatav näib hajuvat ümbritsevasse ruumi. Need pildid on rohkem abstraktsemad.
Filmimuusika on filmi sündmustikku illustreeriv heliline element, mille eesmärk on vaatajat emotsionaalselt suunata ja pingestada. See ülesanne oli muusikal juba ammu enne filmikaamera leiutamist kõlades mitmesuguste mee etenduste taustana. Filmi helindamine on keeruline protsess. Filmi helipilt koosneb neljast põhikomponendist: kõne, tausta, heliefektid ja taustamuusika. Kõik helid salvestatakse kõigepealt magnetlintidele, seejärel monteeritakse kõne, taustahelid ja muusika filmilindi järgi selliselt, et iga heli oleks seal, kus see vajalik on. Lõikudesse, kus heli ei vajata, monteeritakse tühi lint. Siis hakatakse neid kokku salvestama. Filmi helindamise eest vastutab helirezissöör koos oma meeskonnaga. Helioperaator on see, kes salvestab võtteplatsil kõne ja taustahelid. Tihtilugu on filmimuusika seotud sellega, et mingi osa mõne filmi muusikast söövitab end mu teadvusse, mis on selge, kui pärast filmi lõppu, ümisen ma mingit viisi, mis ei taha kuidagi
pillimängijad ja jälgisid ekraanil toimuvat. Enamasti mängiti klaveril või viiulil, hiljem lisandus kinoorel (elektromehaaniline muusikariist) FILMIMUUSIKA TÄNAPÄEVAL Filmi helindamine on keeruline protsess. Filmi helipilt koosneb neljast põhikomponendist: kõne, tausta, heliefektid ja taustamuusika. Kõik helid salvestatakse kõigepealt magnetlintidele, seejärel monteeritakse kõne, taustahelid ja muusika filmilindi järgi selliselt, et iga heli oleks seal, kus see vajalik on. Lõikudesse, kus heli ei vajata, monteeritakse tühi lint. Siis hakatakse neid kokku salvestama. Filmi helindamise eest vastutab helirezissöör koos oma meeskonnaga. Helioperaator on see, kes salvestab võtteplatsil kõne ja taustahelid. Suure populaarsuse on saavutanud nn soundtrack- albumid, mis jagunevad kolme erinevasse kategooriasse. Laulud muusikafilmidest (,,Camp Rock", ,,High school musical",
Duubelnegatiiv positiivkoopia FILMIDE SÄILIVUSE TAGAMINE Tegelemisel kasutada puuvillaseid kindaid. Higised sõrmejäljed kahjustavad emulsioonikihti ( emulsioonikiht koosneb tavaliselt želatiinist ühtlaselt jaotunud hõbedasoola mikrokristallidest). Filmide kerimiseks ja vaatamiseks kasutatakse kerimisladu, liimpresse ning filmiprojektoreid. Filmirulli algusesse ja lõppu liimitakse kaitseks 5-10 m kaitserakord (ilma kujutiseta puhas filmilint). Filmilindi puhastamiseks tolmust kerida seda kergelt läbi piiritusega niisutatud sametlapi või pehme seemisnaha. ÜMBRISTAMINE Filmidokumente säilitatakse pimedas. Kaitseks ultraviolettkiirte eest pakendatakse filmid originaalkarpidesse või –kottidesse. Kaitseks tolmu eest on soovitatav filmid panna filmikarpidesse plastikkottidesse, mis aitab ka ühtlasi niiskusrežiimi säilitada Filmikarpidest eemaldatakse kõik paberdokumendid, metallklambrid. HOIUSTAMINE
Diapositiiv - slaid- läbipaistval värvuseta põhimikul olev positiivkujutis vastu valgust vaatamiseks või ekraanile näitamiseks Diaprojektor- projektsiooniaparaat, millega näidatakse slaide. Fookuskaugus - optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Fotoemulsioon - koosneb zelatiinist ja selles ühtlaselt jaotunud hõbehalogeenide kristallidest. Halogeenlamp - hõõglamp, mille kvartsklaasist kolvis on väike hulk halogeeni. Kaader - filmilindi lõik, millele on jäädvustatud tegevustiku üks osa. Kadreerimine - foto piiride määramine ja formaadi valimine Katik - avab ja suleb pääsu võtteobjektist lähtuvale ja läbi objektiivi fotomaterjalile suunduvatele valguskiirtele Kompositsioon - foto või filmikaadri struktuur, üksikosade vahekord, elementide vastastikune asetus, mis tuleneb teose sisust ja laadist ning oluliselt mõjutab tema mõistmist.
000 dokumendi. Probleem sälkkaartide süsteemi puhul oli selles, et kaardid olid väikesed ja kodeerida sai ainult väikest hulka informatsiooni. Infohulka sai suurendada, kasutades keerukat kodeerimissüsteemi. 13. Kuidas võis toimuda infootsing mikrofilmile talletatud allikatest? Kõik mikrofilmile talletatud dokumendid olid ka indekseeritud. Otsinguteks kasutatigi neid koode. ... Indekseeritud otsikaart asetati valguse ja filmilindi vahele. Otsikaart blokeerib kogu valguse, mis langeb filmile, välja arvatud valgus läbi otsikaardi aukude (indeks). Filmilindi teisele poolele on paigutatud fotoelement, mis annab signaali, kui otsikaardi ja filmi augud ühtivad ja valguskiir jõuab fotoelemendini st otsitud dokument on leitud. 14. Mida väidab Bradfordi informatsiooni hajumise seadus? S.C.Bradford avaldas 1934.a oma käsitluse informatsiooni hajumisest (Bradford, S.C. Sources of information on specific subjects
omadused. Etaanhape reageerib metallide, metallioksiidide ja alustega, moodustades vastavaid soolasid. Soola nimetus tuletatakse metalli ja vastava happe nimetusest, asendades lõpu –hape uue lõpuga –aat Etaanhapet kasutatakse toiduvalmistamisel toitude maitsestamiseks ja marinaadide tegemiseks, samuti köögviljade, seente ja liha konserveerimiseks. Peale selle leiab etaanhape kasutamist ka atsetaatsiidi, mittesüttiva filmilindi, värvainete, ravimite(nt aspiriin) ja estrite valmistamisel. Aldehüüdid Fn rühm –CHO 2 üldcalem R-CHO H-CHO metanaal Esimeste aldehüüdide valemid HCHO metanaal CH3CHO etanaal C2H5CHO propanaal C3H7CHO butanaal C4H9CHO pentanaal C5H11CHO heksanaal 5. Metanaal valem HCHO füüsikalised omadused Värvitu, terava lõhnaga, vees hästi lahustuv gaas, vesilahus kannab nimetust formaliin 6
Tihtipeale võtab ta kaadri kompositsioonikeskmeks n.-ö. elava valguse, suure päikeselaigu puudealusel võrkpalliplatsil või üllatab vaatajat päikesemänguga kasarmuõuel nagu filmis „Noorsõduri esimesed päevad“ (1930). Hoopis kummalised on aga Lutsu kaamerasilma ette sattunud Saaremaa hobused filmis „Kas tunned maad...“, kus metsatukas rahulikult karjatuvad loomad on nagu lapilises peiterüüs: neile langevad päikesest valgustatud puulehtede varjud. Mustvalge filmilindi toonisuhteid kasutab Luts ka kaadrisisese värvidramaturgia saavutamiseks. Veel üks võte Põhjarannikust: kaugusesse ulatuv metsaga kaetud kaldajoon ja loiult lainetav meri. Esiplaanil jäme kasetüvi. Selle mustade tähnidega hele koor annab otsekui juhttooni lehtpuumetsa kokkusulavale tumedusele ja merepinna valkjale helgile. Theodor Lutsu üheks tugevaks küljeks on olnud ka inimhulga liikumise ja tegutsemise näitamine
Õhuniiskus peab jääma 30-40% vahele. Ruum peab olema hästi ventileeritud. Kõige suurem probleem hoiutingimuste loomisel on temperatuuri hoidmine kuna erinevat tüüpi fotomaterjalid vajavad erinevaid temperatuure (pabernegatiiv 15-18 kraadi ja värvinegatiiv 3-5 kraadi). Rahvusarhiiv hoiab värvinegatiive Tartus Eesti Äriarhiivis ja kõiki muid fotomaterjale Tallinnas. (Ivi Tomingas, Mare Purde, Sirje-Mai Hallaste, Paavo Annus, Rahvusarhiiv, 2003) FILMIMATERJALID Algselt kasutati filmilindi põhimiku materjaliks nitrotseulluloosilinti, mis on väga heade mehhaaniliste omadustega. Kuni 1950ndate aastateni baseerus sellel kogu filmitööstus. Komponentide ebastabiilsuse tõttu on sellele suured puudused säilitamise osas. See lint on väga tuleohtlik ja võivad 30 kraadi juures ise süttima hakata. Hiljem hakati kasutama atsetaattselluloospõhimikku, mis toatingimustel on võimeline säilima kuni 100 aastat, paremad hoiutingimused pikendavad selle eluiga
Praktilise töö ülesandeks oli uurida foobia all kannatavaid inimesi ja võrrelda seda teooria ning psühholoogi poolt antud selgitustega. Intervjuudest koosnev lühifilm on parim uurimismeetod just sellepärast, et filmi vaadates näeb kõige paremini inimeste emotsioone. Kuna teemaks on foobia, siis on oluline, et uuritaks seda, mida foobia all kannatavad inimesed tunnevad. Neid tundeid on aga kõige parem viis edastada läbi filmilindi. Kõik kolm intervjuud ning üks vaheklipp on filmitud jaanuarikuus Tallinna 32. Keskkoolis või selle lähiümbruses. Filmimine võttis aega paar päeva, monteerimine oli aeganõudvam. Kuna valisin praktiliseks tööks lühifilmi tegemise, siis arendas see töö ka mind ennast, kuna tegin seda esmakordselt ja sain hea kogemuse. Kaamera on laenatud koolist, mille usaldas mulle kooli IT juht Erko Valdmets. Kaamera
suuruse auhinna inimesele, kes mõtleb välja materjali, millega asendada vandlit 5 piljardikuulides. ,,Kunst-elevandiluu" otsingutel saavutas ta edu Parkes'i sarnaselt tselluloosnitraatiga [7]. Mitmekülgse materjalina hakati tselluloidiga asendama kilpkonnakilbi- ning elevandiluud (vandlit) jt sarnaseid looduslikke materjale. Samuti oli tselluloosnitraat esimeseks heaks alternatiivmaterjaliks fotonegatiivide ning filmilindi valmistamiseks, olles painduv ja läbipaistev. Esinesid ka teatud probleemid nimelt aja möödudes muutus materjal kollakaks, pragunes ning oli süttimisohtlik. Tselluloosatsetaat (secoid) Kuigi prantsuse keemik Paul Schützenberg avastas teslluloosatsetaadi juba 1865 hakati teda laiemalt kasutama alles 1894 (tootmine patendeeriti Inglismaal), 20- nda sajandi alguses hakati materjali kasutama ka filmitööstuses (kuna võrreldes
(18601904); ameeriklased Mark Twain (18351910), Jack London (1876 1916); eestlased Eduard Vilde (18651933), Mati Unt (1944). jutustav novell vt novell. jämekoomika veiderdamine. Jämekoomikat kasutatakse sageli jantides. Näiteks: Lydia Koidula (18431886) "Saaremaa onupoeg" (1870). järelsõna teosele lisatud tekst, milles autor või keegi teine selgitab teose sünnilugu, väljendab oma arvamust mingi probleemi suhtes vmt. K kaader filmilindi lõik, üksikvõte filmilindil, mis väljendab tegevustiku üht osa; üksik fotokujutis. kalambuur vaimukas sõnamäng, mis põhineb homonüümial ja sõnade mitmetähenduslikkusel. Sõnamängu kasutatakse nii rahvanaljandites kui ka kunstkirjanduses. Näiteks: Mõisnik (peksjale): "Ma olen härra!" Peksjad: "Ah, sina lähed ära? Küll me sulle näitame!" Mõisnik:"Ma olen saks!" Peksjad: "Ah teid on kaks? Kus see teine on? Me anname temale kah!" (Rahvaluule.) kalender tähtraamat
,,liikuvaid pilte". Tegelikult liikumist ju ei ole see on kõigest illusioon. Kinos projekteeritavad liikuvad pildid on jäädvustatud kinofilmile. Kinokaamera võtab igas sekundis 24 eraldi pilti pikale filmilindile. Seda filmi töödeldakse, et saada läbipaistvaid positiivseid kujutisi. Kinos läheb film läbi projektori, peatudes igal kujutisel 1/24 sekundit. Võimas valgus paistab läbi filmi ja läätsed fokuseerivad suure kujutise ekraanile. Tüüpilise mängufilmi filmilindi pikkus on ligikaudu 2,5 km. Iga kaader jääb ekraanile ainult 1/24 sekundit. Inimsilm sulatab need kaadrid sujuvalt liikuvaks kujutiseks. Täpselt samamoodi on ka Universumi aja, ruumi ja liikumise vahekorraga. See tähendab seda, et aeg ja ruum loovad liikumise illusiooni ( erinevad staatilised pildid kinolinal järgnevad ajas kiiresti üksteisele ) ja liikumine omakorda loob ajas ja ruumis eksisteerimise mulje ( vaataja näeb kinolinal liikuvaid ,,stseene", vaatab filmi kui aegruumis )
,,liikuvaid pilte". Tegelikult liikumist ju ei ole see on kõigest illusioon. Kinos projekteeritavad liikuvad pildid on jäädvustatud kinofilmile. Kinokaamera võtab igas sekundis 24 eraldi pilti pikale filmilindile. Seda filmi töödeldakse, et saada läbipaistvaid positiivseid kujutisi. Kinos läheb film läbi projektori, peatudes igal kujutisel 1/24 sekundit. Võimas valgus paistab läbi filmi ja läätsed fokuseerivad suure kujutise ekraanile. Tüüpilise mängufilmi filmilindi pikkus on ligikaudu 2,5 km. Iga kaader jääb ekraanile ainult 1/24 sekundit. Inimsilm sulatab need kaadrid sujuvalt liikuvaks kujutiseks. Täpselt samamoodi on ka Universumi aja, ruumi ja liikumise vahekorraga. See tähendab seda, et aeg ja ruum loovad liikumise illusiooni ( erinevad staatilised pildid kinolinal järgnevad ajas kiiresti üksteisele ) ja liikumine omakorda loob ajas ja ruumis eksisteerimise mulje ( vaataja näeb kinolinal liikuvaid ,,stseene", vaatab filmi kui aegruumis )
„liikuvaid pilte“. Tegelikult liikumist ju ei ole – see on kõigest illusioon. Kinos projekteeritavad liikuvad pildid on jäädvustatud kinofilmile. Kinokaamera võtab igas sekundis 24 eraldi pilti pikale filmilindile. Seda filmi töödeldakse, et saada läbipaistvaid positiivseid kujutisi. Kinos läheb film läbi projektori, peatudes igal kujutisel 1/24 sekundit. Võimas valgus paistab läbi filmi ja läätsed fokuseerivad suure kujutise ekraanile. Tüüpilise mängufilmi filmilindi pikkus on ligikaudu 2,5 km. Iga kaader jääb ekraanile ainult 1/24 sekundit. Inimsilm sulatab need kaadrid sujuvalt liikuvaks kujutiseks. Täpselt samamoodi on ka Universumi aja, ruumi ja liikumise vahekorraga. See tähendab seda, et aeg ja ruum loovad liikumise illusiooni ( erinevad staatilised pildid kinolinal järgnevad ajas kiiresti üksteisele ) ja liikumine omakorda loob ajas ja ruumis eksisteerimise mulje ( vaataja näeb kinolinal liikuvaid „stseene“, vaatab filmi kui aegruumis )
annaabi.ee 
