Ferenc Liszt (2)

Ferenc Liszt (1811- 1886 )
Liszt oli 19. sajandi väljapaistvaid pianist , andekas helilooja , pedagoog , dirigent ja muusikapublitsist.
Ta sündis saksa keelt kõnelevas Ungari piirkonnas, tema isa oli vürst Esterhàzy juures ametnik ja tegutses ka harrastusmuusikuna. Kuigi Liszt oli väga uhke oma Ungari päritolu üle, ei õppinud ta kunagi õieti ungari keelt rääkima, küll aga valdas perfektselt saksa keelt, millele koolis lisandus prantsuse keele oskus. Liszti pianistivõimed avaldusid varakult ja 9-aastaselt esines ta esimest korda publiku ees. Ta äratas kohe tähelepanu ja grupp Ungari aadlikke oli nõus toetama tema muusikaõpinguid Viinis , kus tema õpetajateks olid Czerny ( klaver ) ja Salieri ( kompositsioon ). Sel ajal kohtus Liszt Beethoveniga – sündmus, mis jättis talle unustamatu mulje.
Hiljem püüdis Liszt astuda Pariisi konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu, kuna ta oli välismaalane. Küll aga õnnestus tal õppida eraviisiliselt teooriat ja kompositsiooni. Alustas ka koostööd ühe Pariisi klavereid tootva firmaga. Iga kontserdiga kogus Liszt aina rohkem kuulsust . Sel ajal hakkas ta ka enam muusikat kirjutama, kuid edu pianistina varjutas siiski tema tolle aja loomingu.
Isa surm 1827. aastal ning ebaõnnestunud armusuhe vallandasid sügava kriisi, lis Liszt eraldus oma sõpradest ja tuttavatest ning süvenes religioossesse müstikasse.
Alates 1830. aastast tegeles Liszt muusikalise enesetäiendamisega, sest tundis, et tema haridustee oli jäänud lühikeseks (ta oli õppinud klaverit Czerni juures vaid ühe aasta). Üheks otsustavaks punktiks Liszti loomingulisel kujunemisel sai kohtumine viiulivirtoos Paganiniga, kes sütitas heliloojas soovi saavutada klaveril sama, mis Paganini viiulil. 1832 . aasta oli Liszti isiklikus elus tähtsaim: ta armus krahvinna d`Agoult`sse ja põgenes temaga Itaaliasse. Nende kooselust sündis kolm last, tütar Cosimast sai hiljem Richard Wagneri naine.
Järgnesid kontserdireisid kogu Euroopas. Publik – eriti naised – lausa jumaldasid teda, käibele läks isegi väljend „lisztomaania“.
1842. aastal võttis Liszt vastu Wimari õukonna kapellmeistri koha, 1848. aastal algas tema kooselu Sayn-Wittgensteini vürstinna Carolyne`iga. See periood oli tema loomeelus kõige viljakam. Ta muutis Weimari tõeliseks muusikaelu keskuseks, dirigeeris ja propageeris oma kaasaegsete teoseid, korraldas muusikafestivale. Siin komponeeris ta palju oma väljapaistvad teosed, nende hulgas 12 sümfoonilist poeemi.
1861. aastal kolis Liszt Rooma , kus sõbrunes paavstiga ning üritas reformida kirikumuusikat, see aga ei saanud teoks. Oma kaasaegsete üllatuseks mõtiskles ta sel ajal isegi vaimuliku elukutse üle ninf kirjutas religioosset muusikat ( oratoorium „Kristus“).
Liszti eluloo ja loomingu põhjal on teda peetud romantilise kunstniku võrdkujuks. Elav kujutlusvõime, mis välistab igasuguse rutiini ja kannustab uute ideede otsingutele, tõusud ja langused karjääris, maised kired, mis samas vahelduvadreligioosse müstikaga – kõik see kajastus ka Liszti loomingus. Liszt oli tulihingeline programmilise muusika pooldaja ning ammutas inspiratsiooni kujutavast kunstist ja kirjandusest. Tema oligi Brahmsi vastasleeri eesotsas vaidlustes programmilise ja absoluutse muusika üle.
Liszt oli uuendaja harmoonias, ta kasutas väga julgelt dissonantse, mis hakkasid juba hajutama tonaalsuse tunnetust.
Ta tõi muusikasse monotematismi põhimõtte, st kõik teemad lähtuvad ühest peateemast, mis omakorda tõi kaasa muutused vormis – tekkis üheosaline sonaat ja üheosaline kontsert .
Liszt on loonud suure hulga klaveriteoseid, nende hulgas kogumikud („Transtsendentaalsed etüüdid“, „Rännuaastad“, 19 Ungari rapsoodiat , „Poeetilised ja religioossed harmooniad“), kaks klaverikontserti, umbes 400 klaveritranskriptsiooni (tuntuim Berliozi „Fantastilisest sümfooniast“) jm.
Sümfoonilisse muusikasse tõi Liszt uue žanri – üheosaline sümfoonilise poeemi, kus ta sai suurepäraselt rakendada oma programmilise muusika ideid (hiljem viljeles seda žanri edukalt Richard Strauss ). Liszt on kirjutanud selles žanris 13 teost („Tasso“, „ Prometheus “, „Hamlet“). Programmilised on ka Liszti kaks sümfooniat: „ Faust “ ja „Hamlet“.
Liszti vaimulikku loomingusse kuuluvad kantaadid , missad, psalmid , oratooriumid ning Reekvim.
Liszti muusika mõjutas paljusid tema kaasaegseid ja ka mitmeid 20. sajandi heliloojaid (Debussy, Baròk, Schönberg).
Alates 1867. aastast külastas Liszt igal aastal Ungarit, oli üks Budapesti Muusikaakadeemia asutajaid ning tegutses seal õppejõuna. Seved veetis ta peamiselt Weimaris ja talved Roomas. Tema viimase paarikümne aasta teostes on palju süngeid alatoone, mis on seotud mitme traagilise südmusega tema isiklikus elus, aga ka loomingulise rahulolematusega. Ta jätkas kontsertturneesid ning koolitas välja uue pianistide koolkonna.