Euroopa Liidu sobivus keskkonnapoliitikaga tegelemiseks (8)

Kristiina Vahi
105493HAJB
Euroopa Liidu sobivus keskkonnapoliitikaga tegelemiseks
Uurimustöö pealmiseks küsimuseks on, et kas Euroopa Liit on õige tasand keskkonnapoliitikaga tegelemiseks? Milline on Euroopa Liidu pädevus antud valdkonnas ja millised on Euroopa Liidu keskkonnapoliitika rakendamise probleemid ning keskkonnapoliitika (de)tsentraliseemise positiivsed ja negatiivsed küljed.
Viimase 30 aasta sees on ELi keskkonnapoliitka kasvanud vähestest väga kitsastest tehnilistest meetmetest üheks tuntumaks tegevusvaldkonnaks, mis hõlmab peaagu kogu keskkonnaproblemaatika. ELi keskkonnapoliitika tugineb veendumusele, et ranged keskkonnastandardid stimuleerivad innovatiivsust ja loovad uusi ettevõtlusvõimalusi.
Warleigh’i1 sõnul on keskkonnapoliitikat peetud ka üheks edukamaks ELi poliitikaks, hoolimata ühenduse üldisest majanduslikust orientatsioonist. Sellel on kaks olulist põhjust. Esiteks: need riigid, kus oli juba tugev rahvusriiklik keskkonnakaitse , võitlesid selle eest, et nende ettevõtetel ei oleks keskkonnanõuetest tulenevaid konkurentsipiiranguid teiste riikide ettevõtetega võrreldes. Teiseks: Laias laastus ei püüdnud liikmesriigid mitte kaotada ettevõtlust kitsendavaid keskkonnapiiranguid, vaid pigem püüdsid luua ühtsed ELi keskkonnakaitse standardid .
Euroopa Liidu keskkonnapoliitika probleemidena toob Warleigh2 välja mitmed keskkonnaeesmärkide saavutamist takistvad asjaolud – probleemid poliitika rakendamisel, laienemine, subsidiaarsus , poliitika põhisuund, uued debatid poliitika kujundamisel.
Warleigh teeb teemat käsitledes kokkuvõtte, et tänapäevaks on Eli keskkonnapoliitika väljavaated segased . Kasvav üleilmastumine seab oma tingimusi ja piiranguid. Asutamislepingus3 sätestatud säästlikkuse põhimõte on väga oluline, kuid selle saavutamise suunas liikumine väga aeglane. Keskkonnapoliitika eeldused anda ELle suuremat legitiimsust nii sisendi kui väljundi mõttes pole realiseeritud. Oma probleemid on Elis ka keskkonnapoliitikaga tihedalt seotud regionaalpoliitikal.
Ning viimased kolm aastakümmet on näidanud, et peamine trend on tsentraliseeritud otsustamisõigus rahvusvahelisel, regionaalsel ja riiklikul tasandil. Tsentraliseeritud keskkonnahaldamise režiimid tekivad vastusena katastroofidele. Õige taseme määramine on keeruline, kuna kaasaegse keskkonna valitsemine ei tegele ainult ühe isoleeritud küsimusega aga hoopis keeruka teemade komplektiga, mis hõlmavad saastamise kontrolli, loodusvarade haldamist, elanikkonna tervist ja ohutust. Riiklik tasand suudab suunata tsentraliseeritud jõupingutusi. Argumendid tsentraliseerimise vastu. Esiteks: piirkonna geograafiline erinevus – (de)tsentraliseeritud juhtimine aitab paremini arvestada keskkonna kvaliteeti, kohalikku teadlikkust kuidas toota mingit toodet. Teiseks: eksperimenteerimine – (de)tsentraliseeritud otsustamine võimaldab erinevatel haldusüksustel katsetada erinevaid protsetuure, tegevusi ja tegutseda4. Kolmandaks : võistlus - (de)tsentraliseerimine toob esile võimu kehtestamise erinevate alluvusalade vahel5. Ja neljandaks: (de)tsentraliseerimine võimaldab enese-määratlemise. Argumendid tsentraliseerimise poolt e. ratsionaalse valiku põhimõtted. Esiteks: väljapoole suunatus6 – tekivad ühes haldusalas, aga tekitavad kahju hoopis teises haldusalas. See on ka argument, miks liikuda sub- riiklikult tasandilt riiklikule tasandile, riiklikult tasandilt regionaalsele tasandile jne. Teiseks: teoreetiline lähenemine – kus osalejad saavadaru oma tegude tagajärjest, osalejad teevad koostööd, kuna tulem on parem kui iga üks tegutseb oma ette7. Kolmandaks: ühiskonna omandi tragöödia – kui ressursse on vabalt saadaval kõigi jaoks, siis igal osalejal on isiklik huvi maksimeerida ressurssi tarbimist ja osapooltel ei ole huvi investeerida tagasi kuigi tulem võib olla ressursi hävimine. Neljandaks: seadusandlik võistlus – kus erisused keskkonna standardites moonutavad konkurentsi. Viiendaks: avalik valik – kulud on tavaliselt käega katsutavamad kui keskkonnast tulenevad tulud. Kasu on suurem, kui see on jaotatud paari-kolme grupi vahel mitte aga paljude osapoolte vahel.
Milline on aga tegelikkus ja tulevikuväljavaated? Keskkonnapoliitika head eeldused anda Euroopa Liidule suuremat legitiimsust pole realiseerunud . On oht, et keskkonnapoliitika muutub Eli prioriteedist ja kõik poliitikavaldkondi läbivast horisontaalsest poliitikas teisejärguliseks poliitikaks. Seega ei ole õige arvata, et see mis on õige tase haldamiseks ühel korral, on ka õige järgmisel korral. Olukorrad muutuvad. Kuni valitseb raha ja vaba konkurents , ei saa keskkonnapoliitika tuleviku väljavaadete suhtes eritioptimistlik olla.
Kasutatud kirjandus:
Dunoff , J. L., & Bodansky, D. (2007). Levels of Environmental Governance.
Warleigh, A. (2003). Democracy in the European Union. London.
1 Warleigh 2003 lk 95-96
2 Warleigh 2003 lk 98-99
3 Roomas sõlmitud Euroopa Majandusühenduse asutamisleping , 1957 a.
4 Laboratooriumitel leida uuenduslikke lähenemisviise
5 Kaubandus ja turug
6 Spillovers
7 Vangi dilemma printsitiip