Lembit Andresen konstateerib, et see näitab matemaatika algtõdede jõudmist taluperesse pool sajandit enne O. W. Masingu ,,ABD-raamatu" ilmumist. 1641. a- trükiti esimene eestikeelne aabits. (oletavasti) Raamatu sisu (ajalugu): Vanimad säilinud aabitsad on aastaist 1694 ja 1698. Vanim Eestis säilinud aabits on aastast 1777. Punasesse Raamatusse kantud 18-st aabitsast on 10 ainueksemplarid, neist 5 asuvad Rootsi ja Taani raamatukogudes. 1693. a- Johann Hornungi : ,,Grammatica Esthonica" (eesti grammatika). Raamatu sisu (ajalugu): Viimati nimetatud grammatika võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/karilatsi/lyhike_versioon.html http://dspace
1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse vanale kirjaviisile. See oli kasutusel 18. sajandist kuni 19. sajandi viimase veerandini. Tähtsamaid tartukeelseid allikaid: 1622 katoliiklik käsiraamat „Agenda Parva”. 1632 Joachim Rossihniuse luterlik kirikukäsiraamat. 1648 Johannes Gutslaffi lõunaeesti keele grammatika „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam”.
suhtlemiseks. Saksa ja ladina malli järgi, kontrastiivne vaatenurk. 1637 H. STAHL "Anführung zu der Ehstnischen Sprach" süntaksiosa puudub 1648 J. GUTSLAFFI lõunaeesti grammatika "Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam" sisaldab ptk. "Syntaxis": käändevormide funktsioone. 1660 H. GÖSEKENI põhjaeesti grammatika "Manuductio ad Linguam Oesthonicam". Aluse ja öeldise ühildumine 1693 J. HORNUNG "Grammatica Esthonica". Sihitise käändevaheldus 1732 A. THOR HELLE "Kurzgefaszte Anweisung zur Ehnistschen Sprache". Ühildumisest, sõnajärjest, käände- ja pöördevormide kasutamisest. 1780 A.W. Hupel "Estnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte...". Võtab kokku senised teadmised põhja- ja lõunaeesti keele ehitusest. Lai levik, kasutati ka ülikoolis (1803 loodi TÜ eesti keele lektori koht). 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju
kirjeldas põhjaeesti keelt. Ligi kümme aastat möödudes ilmus juba järgmine Eesti kirjakeele käsiraamat: Johann Gutslaffi „Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam“ (grammatilised vaatlused eesti keelest) Tartus 1648. aastal. Sellele järgnesid 1660. aastal ilmunud Heinrich Gösekeni põhjaeesti keele käsiraamat „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung zur Öhstnischen Sprache“ (sissejuhatus eesti keelde) ja 1693. aasta Johann Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika) (Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007). Süstemaatilised eesti keele uuringud algasid palju hiljem Peterburi Teaduste Akadeemia liikme Ferdinand Johann Wiedemanni eestvedamisel. Selline tegevus tõenäoliselt aitas luua Eesti rahvusliku keelekorraldust 1872. aastal, mis omakorda andis hea aluse järgnevateks uuringuteks. Näiteks võib tuua järgmiste aastate jooksul folkloristika, rahvausundi ja liivlaste rahvaluule uurimist
Kuramaal. Reduktsioon Mõisate riigistamine aastast 1965 J. Hornung oli baltisaksa keeleteadlane, vaimulik ja literaat. Mis toimus: 1710 Põhjasõja lõpp/Tallinna piiramisega 1783-1796 Katariina II kehtestatud asehalduskord Balti Kubermangus 1739 Roseni deklaratsioon. Tõlgiti esimene Eesti keelne piibel 1632 Tartu ülikooli asutamine. . 1693 - Ilmus Johann Hornungi ladinakeelne põhja-eesti keele grammatika ("Grammatica Esthonica"), mis erinevalt omaaegsest Heinrich Stahli grammatikast arvestas märksa rohkem eesti keele eripära.
Kadrina-perioodil lisandus R. Brockmannile järjest uusi kirikuameteid: 1642 sai ta Eestimaa konsistooriumi assessoriks, 1643 Virumaa praostiks, 1645 Uue Testamendi tõlkekomisjoni liikmeks. Sellest tulenevalt muutus tema loodud kirjavaras ilmalik juhuluule ilmselt teisejärguliseks, kuigi ka Kadrina-aja juhuluuletustes jätkus temale juba varasemast omane kristlik-teoloogiline argumentatsioonitehnika. Kadrinas olles ilmus R. Brockmannilt 4 iseseisvat ilmalikku juhuluuletrükist: ,,Oda Esthonica trochaica, ad Melodiam; Einsmahls alß ich lust bekam" (,,Trohheiline eestikeelne ood viisil Einsmahls alß ich lust bekam" Gunnar Germundi ja Brigitta Jheringi pulmadeks 1639); ,,Letzte Ehre dem /.../ Herrn M. Eberhardo von Rentelen" (,,Viimne austus härra magister Eberhard von Rentelile" 1642); ,,Klag- vnd Trost-Schrifft" (,,Kaebe- ja lohutusluuletus" Margaretha Medtstaken- Wrangelli surma puhul 1643) ning ,,Hymenaeus Tetraglossos Ad Nuptias" (,,Kolmekeelne pulmahüüe
Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Keelekorralduse 3 osa - üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus. Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens, Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni kooliõpikud jm. 1872 hakkas keelekorraldusega tihedalt tegelema Eesti Kirjameeste Selts, mida vedas Jakob Hurt, kes oli keelekorralduse ideoloog ning kelle mõtted olid: toetumine keeleajaloole, selgus ja erisus. Ideaaliks puhastatud ja rikastatud rahvakeele alusel loodav ühtne kirjakeel.Hurt
süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa (saksapärane) • Forseliuse-Hornungi kirjaviis: 1693.aastal ilmub Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Grammatika võttis kokku 1680. aastatel Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul
Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" (1648) - Lõunaeesti grammatika, saksa-ladina-lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. 5 käänet; eesti käänamine ei sobi süsteemi, uuendus: rektiiv. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" (1660) Põhja-eesti sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vasted, XVII sajandi suurim sõnavarakogu), grammatika. Laidab eesti talupoja keelekasutust. Johann Hornung ,,Grammatica Esthonica" (1693) ortograafiareformi ei esita, vaid kasutab. 5 käänet käänamine vastavuses tegeliku keelekasutusega. Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" (1710-1720) käsikiri, esimene eesti muu keele sõnastik (saksa), järgmiste sõnastike aluseks. Anton Thor Helle ,,Kurzgefasste Anweisung zur Estnischen Sprache" (1732) käsiraamat: sõnastik, tekstid, kohanimed, taimenimetused (esimene eesti eralasõnaloend); märgitud tüüpsõnade numbrid
Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eesti - muu keele sõnastik. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. 1715 Uus Testament Forseliuse - Hornungi ortograafias. Uuendusmeelsed (Bengt Forselius, Johann Hornung)
Kuninga-kuuskjalg ( Pedicularis sceptrum-carolinum), (mailaselised), LK3 Siberi võhumõõk ( Iris sibirica), (võhumõõgalised), LK3 väike vesikupp, Nuphar pumila; valge vesiroos, Nymphaea alba; väike vesiroos, Nymphaea candida mets-vareskold, Diphasiastrum complanatum nõmm-vareskold, Diphasiastrum tristachyum harilik ungrukold, Huperzia selago Karukold, Lycopodium clavatum Paas-kolmissõnajalg, Gymnocarpium robertianum Eesti soojumikas, Saussurea alpina subsp. Esthonica Soomukad, Orobanche Põdrajuure-soomukas Ohakasoomukas Suur soomukas Tumepunane neiuvaip, Epipactis atrorubens Laialehine neiuvaip, Epipactis helleborine Soo-neiuvaip, Epipactis palustris Kahelehine käokeel, Platanthera bifolia Rohekas käokeel, Platanthera chlorantha Kahkjaspunane sõrmkäpp, Dactylorhiza incarnata Hall käpp, Orchis militaris Roosa merikann, Armeria maritima subsp. Elongata Aas-karukell, Pulsatilla pratensis Karvane maarjalepp, Agrimonia pilosa, direktiiviliik
5) sõna lõpus konsonant 1 tähega. Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 1680ndatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud teostes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi. Uuendusmeelsed kirjamehed tegid tolle aja kohta radikaalseid ettepanekuid (Fischer toetas), mis kutsus esile Põ- Eesti vaimulikkonna vastuseisu. Uuendatud kirjaviisis kirikuraamatutest kaevati Rootsi kuningale, misjärel osa selliseid raamatuid keelati. Hornung 1693 III põhjaeesti k grammatika "Grammatica Esthonica", kirjutatud ladina ja saksa k, sõnastikuosa puudub. Pole tegemist üksnes Hornungi kirjutatuga. Murdeliselt esindab Põ-Eesti keskmurde idamurrakuid. Grammatika on käsitluslaadilt deskriptiivne, sisaldab rööpvorme. Hornungi keelekasutus: mainib, et eestlased ei tarvita f-i; h-d sõna algul mõnes paigas hääldatakse, mõnes mitte; sõna keskel hääldatakse h-d; konsonandi kao tulemusel võib sõnas esineda silbivahe; esmakordselt konstateerib vältevaheldust
viimasest saab moodustada kõik ülejäänud Olles H. Stahlist põhjalikum,tutvustab J. Gutslaff näiteks grammatiliste morfeemide vahetamisegauute vormide moodustamist 1660 Heinrich Göseken: Manuductio ad Linguam Oesthonicam (P-E) (Sissejuhatus eesti keelde) Eelmistest märksa lühem morfoloogiaosa põhineb suures osas H. Stahli eeskujul. Muutis keerulisemaks passiivi vormid. 1693 Johann Hornung: Grammatica Esthonica (P-E) (Eesti grammatika) võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.Peetakse 17. sajandi eesti keele kirjelduse tipuks Ta loobub vormidest, mis olid senistesse grammatikatesse kunstlikult toodud eeskujukeelte
annaabi.ee 
