Essee. Tsivilisatsioonide kokkupõrke võimalikkus (2)

Tsivilisatsioonide kokkupõrke võimalikkus
Tsivilisatisoon on kõige suurem kultuurilis-eneseteaduslik jaotus inimkonna sees. Tsivilisatsiooni kuulumise määrab vastava inimhulga enesemääratlus. Enesemääratlusel on neli määratlust: keel, tavad, religioon ja ajalugu. Samuel Huntingtonil, Francis Fukuyamal ja Pippa Norrisel on kõigil omad maailmavaated ja arvamused tsivilisatsioonidest ja nende kokkupõrke võimalikkusest.
Tsivilisatsioonide kokkupõrke hüpoteesi alustas Samuel Huntington . Ta kinnitas 1996. aastal ilmunud sama pealkirja kandvas raamatus, et pärast külma sõda ei domineeri maailmapoliitikas enam konkureerivate ideoloogiate konfliktid, vaid tsivilisatsioonide ja kultuuride konfliktid. Huntington ütles, et kultuuri jõud on suurem kui üleilmastumise lõimiv jõud ja et inimeste lojaalsuse määravad lõplikult kindlaks kogukondlikud sidemed, mille aluseks on religioon, rahvus ja ühine ajalugu. Huntingtonil oli õigus, sest maailmapoliitikas on mitmeid näiteid kultuurilistest konfliktidest. Näiteks Belgia, kes esimese Euroopa riigina keelas mosleminaistel kanda burkat, see võib omakorda viia erinevate erimeelsusteni moslemirahvaste seas.
Tsivilisatsioonide kokkupõrke hüpoteesiga nõustub ja samal ajal ei nõustu ka Francis Fukuyama . Ta nõustub sellega, et kultuuriteguritest on kujunenud prisma, läbi mille vaatavad tänapäeval paljud inimesed ka rahvusvahelisi suhteid. Teisalt usub ta, aga et see seisukoht alahindab ülemaailmset arengut edasi viivaid lõimimisjõude ning seda, kuidas moderniseerimine sunnib valitsemisinstitutsioone ja - meetodeid üha ülemaailmsemalt lähenema. Fukuyama arvates ei tekita ülemaailmastumine kogu maailmas kultuurilist ühtsust ja tema arvates ei oleks üldse hea, kui see oleks võimalik. Fukuyama arvates on tsivilisatsioonide kokkupõrge võimalik, kui see toetub huvidele, mitte kirgedele ning institutsioonidele, mitte kultuurile. Samuti väidab ta, et see ei ole Lääne vaatenurk, vaid on Globaalne vaatenurk.
Pippa Norris väidab oma artiklis, et korraga saab olla nii eestlane kui kosmopoliit ehk maailma osa. Tema arvates oleme me eestlased, kuid samas ka eurooplased kaotamata oma rahvuslust ega identiteeti eestlasena.
Selgub , et enamik kosmopoliitseid ühiskondi pooldab rohkem sotsiaalset võrdust, näiteks ssooküsimuses, on avatud ühiskondliku usalduse ning sallivuse suhtes. Need on väga olulised mitte ainult demokraatia, vaid ka rahu ja riikidevahelise koostöö jaoks. Enim isoleeritud riikidel on rohkem piiratud ja traditsioonilised väärtused, mis puudutab sugudevahelist võrdust, seksuaalset liberaliseerimist, sallimist, välismaalaste usaldamist, teise usu esindajate sallimist ja muid taolisi asju.
Mina arvan, et tsivilisatsioonide kokkupõrge on võimalik just kultuurilisel tasemel, sest igas kultuuriruumis on erinevad tavad ja kombed, mis teistest kultuuriruumidest erinevad ja seetõttu erinevaid konflikte tekitavad. Samas võime me olla nii eestlase kui ka eurooplased kaotamata oma identiteeti eestlasena.
Merily Luik 12.C