Essee: LÜÜASAAMINE MUISTSES VABADUSVÕITLUSES (2)

LÜÜASAAMINE MUISTSES VABADUSVÕITLUSES KUI PÖÖRDEPUNKT EESTLASTE AJALOOS
Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses kui pöördepunkt eestlaste ajaloos
Meile väga tähtis muistne vabadusvõitlus toimus aastal 1208 kuni 1227. Sellest võtsid osa muidugi eestlased ja ristisõdijad. 1208 Ründasid ristisõdijad sakala maakonda ja ka Ugandit. Sakalased ja ugaandlased said vastastega hakkama, kuid nad tegid samal ajal vasturetki la latgalite ja liivlaste aladele . Vapralt lõid vastu ka inimesed läänemaal ja saaremaal. Eestlased olid kindlad oma võidus kuna nad olid ju võitnud Ümera lahingu. Eestlastele valmistasid peavalu ka nende ida poolsed naabrid . Novgorod koos Pihkva vürstiga plaanisid ka Estisse sõjaretki. Sakslased tahtsid 1211 aastal piirata Viljandit, eestlased nad suutsid küll ristida aga linnust nad vallutada õnneks ei suutnud. Varsti peale seda nad ei jaksanud enam sõdida, nad olid lihtsalt nii väsinud. Siis aga puhkes kahjuks katk, tänu sellele sõlmiti 1212 aastal kolmeks aastaks Turaida vaherahu , mis kohustas Ugandi ja Sakala ikagi ristiusu omaks võtma.
Sakslased ja nende liitlased tulid aastal 1215 uuesti sõdima, nad tegid rüüsteretki Ugandisse. Kahjuks jõudsid nad juba Läänemaale ja ka Kesk-Estisse. Samal aastal toimus ka väga organiseeritud sõjaline operatsioon , selleks oli Riia piiramine Eestlaste poolt. Kuid Eestlastel seal väga ei vedanud , seal osalesid sakalased, ugandlased, läänlased ja ka saarlased . Umbes aasta peale seda olid ugandlased ja sakalased sunnitud alla andma ja ristiusu vastu võtma. 1217 . aastal korraldasid ugalased ja sakslased koos sõjakäigu Venemaale teised maakonnad sõlmisid venelastega liidu. Otepää linnuse alla jõudsid sakalaste, harjulaste, venelastening saarlaste ühisväed. Kui nad olid 20 päeva piiranud siis pidid sakslased alla andma ja kohustusid Eestist lahkuma .
Eestlastel oli plaan rünnata Riiat kuna nad olid muutunud enesekindlamaks tänu Otepää all saavutatud võitu, plaani nimeks nad otsustasid panna “Sakslased merre”. Lembitu juhtimisel, kes oli sakala vanem asuti vägesid koguma, kõigist maakondadest koguti kokku umbes 6000 meest. Vastastel läks kiireks kui nad teada said Eestlaste plaanist, nad tahtsid vältida venelaste saabumist. Otsustav lahing toimus aastal 1217aastal Viljandi lähedal Madisepäeval. Molemad pooled said väga suuri kahjustusi kuid siiski eestlased kaotasid.
See oli üks suuremaid kaotusi eestlastel muistses vabadussõjas, kuna eestlaste poolel langes Lembitu ja veel palju eestlaste vanemid, sakslaste poolel langes aga liivlaste vanem Kaupo .
1220 aastal hõivas Lihula aga Rootsi kunings Johan, rajades sinna oma tugipunkti. Saarlased nurjasid rootslaste vallutus plaanid. 1223Aastal ründasid eestlased sakslasi ja hävitasid kõik mis oli kuulunud vastastele. Natukese aja pärst tulid ristisõdijad tagasi ning alustasid uuesti vallutamisega. 1224 aasta suveks oli mandril veel Tartu, ja seda kaitses vene vürst, kui see vallutai tormijooksuga. 1227 Hävitati Muhu linnus suundudes sinna üle jää, siis mindi edasi Saaremaale, saarlased ei hakanud vastu ja andsid lihtsalt alla.
Mina arvan, et see oli tõsine pöördepunkt eestlaste ajaloos, kuna kaotused olid suured, hoolimata eestlaste arvates nende heast ja kindlast plaanist kõigist jagu saada. Eriti raske oli minu arvates see, et eestlastele suruti peale ristiusku, kuna sellega kaasnes ju ka eestlaste vanade kommete kadumine ja uute õppimine ning omaks võtmine niigi raskel ajal. Kaotuse üheks põhjuseks oli minu arvates ka meie julge Lembitu surm sõjas.