Esimest korda ooperis (0)

Esimest korda ooperis
18. oktoobril 2018 .a käisin ma Rahvusooper Estonias kuulamas ooperit „ Carmen “. Seda on Rahvusooper Estonias mängitud alates 26. maist 2011 aastast. Esituses olnud lavastus põhineb ooperi algvariandil, kus muusikalised numbrid on põimitud kõnedialoogidega levinuim neist on retsitatiividega versioon, mille pärast Bizeti surma tegi Ernest Guiraud. Kõige meeldejäävamad lood, mida ette kanti olid „Armastus kui metsik lind“, „Toreadooride marss“ ja „ Habaneera “, kuid neid oli veelgi. Peaosades olid: Kai Rüütel, kes mängis Carmenit , Don Jose, keda kehastas Luc Robert, Micaelat Elena Bražnik, Escamillot Jassi Zahharov , Frasquitat Olga Zaitseva, Mercedest Kristel Pärtna, kõik näitlejad olid väga head ja tipp tasemel. Lavastaja oli Walter Sutcliffe (Inglismaalt) ning dirigendiks oli Jüri Alperten.
Ooper „Carmen“ põhineb  Prosper Mérimée samanimelisel novellil, mis valmis aastal 1846. Ooper on kirjutatud aastal 1875 helilooja Georges Bizet poolt. Esietendus toimus 1875 märtsis ning see ei kujunenud välja hästi, üldiselt publikule see ooper ei meeldinud ja kriitikud andsid sellele ühiselt hävitava hinnangu. Pjotr Tšaikovski mõistis selle teose suurust ning ennustas, et ooperil tuleb hiilgav tulevik ja ütles: „Kümne aasta pärast on see kõige populaarsem ooper maailmas.“ Ja tal oli õigus, sest „ Carmenist “ õhkub tõelise elu hingust, kirge, vabadust ja dünaamikat. Bizet ise ei näinud edu mida “Carmen”  saavutas, kuna ta suri 3 kuud peale selle välja andmist.
„Carmen“ koosneb neljast vaatusest, selle sündmustik toimub Hispaanias. Lugu räägib Carmen ja Jose omavahelisest armusuhtest. Carmen on ilus ning mustlastele iseloomuliku temperamendiga ja käitumisega, Jose on sõdur . Esimeses vaatuses toimub tegevus Sevilla tubakavabriku ees oleval väljakul, kus Carmen ja Jose esimest korda kohtuvad. Teine vaatus toimub Lillas Pastia kõrtsis, mis oli samas ka salakaubavedajate urgas , sealt saab alguse Carmeni ja härjavõitleja Escamillo romanss. Kolmas vaatus võtab aset pimedal ööl mägedes, Escamillo tuleb Carmenit mägedesse otsima ning ta võitleb Josega elu ja surma eest kuni salakaubavedajad pärale jõuavad ning nad lahutavad. Neljandas vaatuses toimub härjavõitlus , Carmen ja José kohtuvad, kuid Jose ei suuda Carmenit enam tagasi võita, aga ta ei taha ka temast loobuda . Samal ajal kui rahvas tähistab Escamillo võitu tapab armukade ja meeleheitel sõdur Jose Carmeni.
Kõige rohkem meeldisid mulle lood „L'amour est un oiseau rebelle” („Armastus kui metsik lind“) ja „Les Toreadors" („Toreadooride marss“). Mõlemal lool olid huvitavad sõnad, mis ka muusikaliselt kõlasid hästi. Samas on just need lood kõige menukamad sellest ooperist . Selles ooperis on Bizet hea muusikavaliku teinud. Kai Rüütel esitas Carmenit väga soravalt, hääl oli puhas ning sensuaalne , sama kehtib see ka tema näitlemiseoskuse kohta. Kai Rüütel on esinenud ka Oxfordis ja ta on Londoni Kuningliku Ooperi juures tegutseva  Jette  Parkeri noorte lauljate stuudio kasvandik. Ka teised esitajad näitlesid ja laulsid perfektselt, osaliselt esinesid ooperis ka välismaalased, ilmselt nende vokaalse võimekuse pärast. „Armastus kui metsik lind“ ja „Toreadooride marss“ meeldisid mulle kõige rohkem, kuid see ei tähenda, et teised ooperis esitatud lood oleksid tundunud mulle kui mitte pinget ja huvi pakkuvad. Siiski peab tunnistama, et mõned lood kippusid venima ja osaliselt kadus sellega ka pinge.
Tehnilise poole pealt oli kontsert nii nägu ettenähtud. Lava oli hästi dekoreeritud ja samuti koreograafia oli hea, kõik tegevused toimusid sujuvalt ning nii, et iga nurga alt sai tegevustikku jälgida. Tegelased olid hästi riietatud ja kostüümid olid muljetavaldavad. Väga huvitavad olid vaatuste alguses projekteeritud klipid, mis näitasid lõike ooperi toimumise ajast. Heli oli hea kõlaga, orkester ei olnud solistidest üle ja midagi ei kraapinud kõrva ega kajanud üleliigselt. Akustilise osa pealt oli kõla hea, pillid kostusid ka taha pinkidesse. Vokaalsoolo oli samuti mõnus. Antud teose puhul ongi kostumine väga oluline ning see ei tohiks olla mingil viisil piiratud, see peaks olema dünaamiline , kuna teose autori visioon näeb seda just nii ette. Esitus oli pigem korralik ja tavapärane.
Kokkuvõtteks võib järeldada, et ooper oli hea, mõte oli lihtsasti ja arusaadavalt edasi kantud, muusikaline pool oli samuti vaimustav. Algul küll mõni lugu ja esimene vaatus venis ja ei kandnud edasi emotsioone (ka ajaliselt oli esimene vaatlus pikim ), kuid kindlasti ei saaks öelda, et kogu ooper oleks olnud igav ja veniv . Teatud segaja oli küll see, et subtiitrid vahel liikusid liiga kiiresti edasi ning ei suutnud järge pidada. Lõpp oli vägivaldne, tundus püändi moodi olevat ning minu meelest andis see vastupidi süžeele juurde värvingut ja tõstis adrenaliini. Ooperi kohta ütleks, et see tundus üsna tavapärane, ilmselt lähtub see arvamus sellest, et see on väga tuntud ooper ning seda on lõpmatult juba esitatud. Isiklikult pole ma varasemalt ooperit vaatamas käinud ning see oli väga huvitav ja erakordne kogemus, kindlasti soovitan käia vaatamas oopereid ja operette hoolimata eelarvamustest, tegelikkuses annab see vastupidi motivatsiooni veel kord ooperisse minna.