aastal. See kandis nimetust Moskva Paveli ja Sergei Tretjakovi linna galerii. Pavel Tretjakov jätkas kunstikogu täiendamist ning kollektsioon üha suurenes. Muuseumit laiendati ja juurde ehitati lisahooneid aastail 1873, 1882, 1885, 1892 ja 1902–1904. Tänapäeva muuseumi peahoone kavandas kunstnik Vassili Vasnetsov, töid teostas arhitekt Vassili Baškirov aastail 1900–1903. Galeriihoone fassaadi kaunistab keskaegsete käsikirjade piltidest inspireeritud ehisvööt. Esifassaadi keskele on paigutatud bareljeef, mis kujutab Püha Jürit lohega võitlemas. Aastal 1930 ehitati uus külghoone. t ! e s u e a n e p h el t ä a n Tä n
Suur, keskosas kahekorruseline ning kõrge sokliga kiviehitis on vormikõnelt lähendane 18.saj I poolest pärit barokiarhitektuurile ning ühtlasi sisaldab fragmente renessansist. Sellest tulenevalt on hoonel sümmeetriline, veidi ümardunud üldkuju. Ainulaadne vormikate voluutfrontoonidega ning uuk-ja termakendega kõrge murdkelpkatus ilmestab mõisa veelgi võimendades tähelepanu pöörama detailidele ning rikkalikule ornamentikale. Lõunapoolset esifassaadi (Joonis 2) kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Terrassist kummalegi poole jäävad suurte kaarakende ning poolsammastega kinnised verandad, mille katustel on meandrimotiiviliste rinnatistega rõdud. Ka põhjafassaadi (Joonis 1) keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Et jõepais on tänapäeval alla lastud, siis ei tundu maaliline trepp ja hoone peegeldus enam nõnda kaunitena
rangemate vormidega, mis taandusid lopsakuse ees. Tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega, aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks, hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused. (vt.foto.2) (foto.2) Hoone peakorruseks on esimene korrus, kus paiknesid esindusruumid. Siseruumide osas on hoone tagasihoidlik, kuid seda rikkalikumad on ta fassaadid. Nii esifassaadi kui ka tagakülje keskosa kaunistavad ainulaadsed stukktahvlid. Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel lisati peahoone tagaküljele väike historitsistlik veranda. 2.2 Klassitsistlik stiil 1840-1850 aastateks oli rangete klassitsistlike vormide aeg läbi ning läbisegi hakati kasutama kõikide ajalooliste arhitektuuristiilide (romaani, gootika, renessanss, barokk, klassitsism) detaile või siis püüti jäljendada mingit konkreetset ajaloolist stiili. Seda ajastut
Peahoone on suur kivihoone, mis p õhiosas ühekordne, kuid omab ka kahekordseid ehitusosi. Hoonet katab lame, plekkkattega viilkatus, millel laiad, kuid v ähese profileeringuga räästakarniisid. Aknad on v õrdlemisi suured, kaetud lameda kaarega ja raamitud tagasihoidliku profiiliga. krohvi ääristega. Alakorruse aknad on kõrgemad, ülakorusel madalamad ja ka kitsamad, all 4ruudulised ülal 6ruudulised. Hoone tagafassaad kordab kõigis vormides esifassaadi, ainult siin on keskmise madala hooneosa ees lai puitveranda, 9 mille küljed lahtised, lamedat katust toetavad lihtsad neljatahulised puittulbad, nende vahel lihtne laudtahveldisega rinnatis. Verandast laskub parki kitsas kivitrepp. Hästi on säilinud interjöörid. Tähelepandavad on osalt hilisklassitsistliku, osalt neorenessansliku vormistusega tiibuksed, stukist rosett saali laes, säilinud ahjudkaminad
majaga Estonia puiesteel. Need olid esimesed esindustraditsionalismile iseloomulike tunnustega avalikud ehitised, mis valmisid pärast Konstantin Pätsi 1934. aasta riigipööret. Kumbk nimetatud hoonetest ei kõnetanud rahvast. Kunstihoonel olid algselt puudu klassikalised skulptuurid ning Tallinna pangahoone puudused hüvitati Munga 18 hoonel, kui Konstantin Pätsil oli selgem visioon esindustradisionalistlikust hoonest. Munga 18 sai endale kõrge punastest kividest kelpkatuse, sümmeetrilise esifassaadi ja uhke sissepääsu ning nendele lisaks siis säilis ka see, mis Tallinna pangahoonelgi oli – kuubiline maht, pronksfiguurid jne. Hoone interjööri, tuulekoda pidi saama rikkalikult kunstiga kaunistatud. „tööstus“ ja „põllumajandus“ teemaliste
Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus. Paralleele võib luua ka tudorkaarsete peasissepääsude ja konsoolidele toetuvate teravkaarviiluliste ärklitega. Hoone parempoolne osa on kahe-, vasakpoolne aga ühekorruseline. Põhiplaanilt on loss ebasümmeetriline ja kauni siluetiga. Maalilist muljet rõhutavad arvukad eri kõrgustel paiknevad nurgatornid, samuti risaliidid ning teise korruse akende astmikfrontoonid. Esifassaadi ilmestab suur altaan, mis on kaunistatud sakmikrinnatisega tornilaadsete tulpadega. Parempoolsel nurgal on kaheksatahuline torn, vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Hoonel on suhteliselt rikkalik krohvdekoor: tornidel masikuliitaolised karniisid, profileeritud korrustevahelised simsid jne. Tähelepanu väärib detailide kõrgekvaliteediline viimistlus, kus nt vundament on
Tüüpiline mõis kujunes välja 1627. aastal. 1630. aastal andis kuningas Gustav Adolf Laupa koos küladega Reinhold Fabian von Fersenile, kelle perekonna valduses oli see 1696. aastani. Viimaseks omanikeks olid Otto Iwan von Taube (surn.1933). Mõis kuulus neile 1919. aastani. Praegune peahoone on valminud 1914. aastal ning on juugendstiili retrosuuna esinduslikumaid näiteid Eestis. Hoone on keskosas kahekorruseline, kõrge sokliga kiviehitis. Lõunapoolset esifassaadi kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Põhjapoolse fassaadi keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Võrreldavat dekooriküllust ei leidu ühegi 20. sajandi alguse Eesti mõisahoonel. Siseplaneering on ebasümmeetriline. Praeguseni on mõisahoones säilinud kaks suurt kaminat ja koridoride seinakapid. Kõrvalhooneid on olnud rikkalikult. Alates 1922. aastast töötab mõisas kool, praegune Laupa Põhikool
Alumise korruse aknad on suhteliselt madalad, peaaegu ruudukujulised (algselt ilmselt 20ruudulised), teisel korrusel on need aga kõrged, saali aknad lisaks ka kaarjate sillustega. Kõiki aknaid piiravad lamedad krohväärised. Viimased, nagu karniisid ja pilastridki, on valgendatud, mistõttu oma heleduses vastanduvad seinapinna põhiosa katvale söepuru ja helklevate klaasikildudega segatud tumehallile pritskrohvile, mis annab fassaadidele aktiivse, elava liigenduse. Esifassaadi nurkadel on olnud raudplekist kohrutatud lohepeakujulised veesülitid ning risaliidiviilu tipul metallist kraatervaas. Nii lohepeade kui vaasi teostus lubab arvata Ohtus tegutsenud heatasemelist plekkseppa, ehkki veesülitite juurde kuuluv sepis (kronsteinid) on võrreldes teiste samalaadsete näidetega suhteliselt saamatu. Erilist tähelepanu väärib mõisahoone välisuks see on üks meisterlikumaid tislentöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris.
Suur, keskosas kahekorruseline ning kõrge sokliga kiviehitis on vormikõnelt lähendane 18.saj I poolest pärit barokiarhitektuurile ning ühtlasi sisaldab elemente palladionismist. Sellest tulenevalt on hoonel sümmeetriline, veidi ümardunud üldkuju. Ainulaadne vormikate voluutfrontoonidega ja uuk-ja termakendega kõrge murdkelpkatus ilmestab mõisa veelgi võimendades tähelepanu pöörama detailidele ning rikkalikule ornamentikale. Lõunapoolset esifassaadi kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Terrassist kummalegi poole jäävad suurte kaarakende ning poolsammastega kinnised verandad, mille katustel meandrimotiiviliste rinnatistega rõdud. Ka põhjafassaadi keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Terrassi kohal teisel korrusel kolme akna laiuselt rõdu. Võrreldavat dekooriküllust ei leidu ühelgi tolleaegsl Eesti mõisamajal rääkimata selle kõrgetasemelisest teostusest.
See kandis nimetust Moskva Paveli ja Sergei Tretjakovi linna galerii. Pavel Tretjakov jätkas kunstikogu täiendamist ning kollektsioon üha suurenes. Muuseumit laiendati ja juurde ehitati lisahooneid aastail 1873, 1882, 1885, 1892 ja 1902–1904. Tänapäeva muuseumi peahoone kavandas kunstnik Vassili Vasnetsov, töid teostas arhitekt Vassili Baškirov aastail 1900–1903. Galeriihoone fassaadi kaunistab keskaegsete käsikirjade piltidest inspireeritud ehisvööt. Esifassaadi keskele on paigutatud bareljeef, mis kujutab Püha Jürit lohega võitlemas. Aastal 1930 ehitati uus külghoone. 2. Prado muuseum (Madrid) Prado muuseum on üks maailma suurimaid kunstigaleriisid ja suurima hispaania maalikunstikoguga, eelkõige Velázqueze, El Greco ja Goya šedöövrid. Ja mitte ainult. Neli korrust lõputult saale ja saalikesi on
Vabakujunduslik park ilmestas ehitisi, kuid ühtlasi isoleeris härrastemaja majandushooneist. Pargi rajaja oli Robert von Toll 1886. a. Robert von Toll on maetud Kukruse mõisa kalmistule. Kukruse mõisaansambel on maastikus selgelt väljajoonistuv ning üldstruktuurilt loetav. Pargiruumi detailne ülesehitus ei ole enam kergesti ära tuntav, kuid ruumid on siiski eristatavad. Pargiruumi kompositsiooni hoidmise seisukohalt on oluline hoida säilinud vaated peahoone esifassaadi ja maastiku ning tagafassaadi ja maastiku vahel. Oluline on maksimaalselt säilitada alleed ja olemasolevaid põlispuid, mis kõik markeerivad endist pargiruumi. Säilinud vabakujunduslik park harmoneerub hästi olemasoleva situatsiooniga ja mõisa peahoonega. Pargi tulevane põhikasutus on valla uue turismikeskuse külastajate vastuvõtt ning eeskätt jalutamiseks, istumiseks, mõtisklemiseks vajaliku ruumi pakkumine. See eeldab elementaarse teedevõrgu ning istumis-olemiskohtade loomist
Tänaseks on Palmse mõis üks Eesti paremini ja terviklikumalt restaureeritud mõisakomplekse.20 19 (Vikipeedia, 2017) (Muinsuskaitseamet) (Virumaa Muuseumid) (Praust) 20 (Vikipeedia, 2017) (Praust) 14 Palmse mõisa peahoone on barokne kahekorruseline sümmeetrilise kompaktse põhiplaaniga palladionistliku lahendusega kiviehitis. Vormiküllase esifassaadi moodustavad eenduvad külgrisaliidid, mille suurtel kolmnurksetel ringakendega ilustatud frontoonidel on profileeritud räästa- ja viilukarniisid. Tähelepanu köidab nende vahel paiknev voolava ääristuse ja lameda, veidi lainelise eenduva ülaäärega minifrontooniga vindskap, millel üks konkreetne tiheda raamistusega aken keskel. Esifassaadi liigendavad veel rõhutatult laiad pilastrid ning kaunite dolomiidist raidpiiretega paraad-trepp. Tagafassaadi keskrisaliidilt,
Klassitsism tervikuna on ehituskunsti stiil, mis on suuremal või vähemal määral esindatud igas Euroopa riigis. Jõulise saavutuseni küünib ta ka Uues Maailmas, kus arhitekt W. Thornton ( 1759 - 1863 ) juba 1793. aastal asub ehitama Kapitooliumihoonet Washingtonis ( lõpetati 1863 ). Kapitooliumi põhiaktsent moodustub võimsast kolmekorruselisest ümmarguse põhiplaaniga, elegantse sammastikuga ümbritsetud keskosast ( kupli tipus latern ). Esifassaadi ilmestava kolonnaadi keskel kerkis esile 8. - sambaline kolmnurkviiluga portikus. Ehitis mõjub äärmiselt imposantselt tänu oma soodsale asukohale. Kapitooliumihoone sai eeskujuks teistele USA osariikide parlamendihoonetele. 92 ÜRGAJA ARHITEKTUUR......................................................................................................................................1
annaabi.ee 
