Energeetika (0)

Energeetika
Energeetika on töötleva majanduse haru, mis tegeleb energoressurside kaevandamisega , energia muundamisega (kütusest, veest, tuumakütusest) sobivaks energialiigiks (tavaliselt soojus - ja elektrienergiaks) ja edastatamisega inimestele ning tööstustele, mis seda kasutavad. Teisisõnu võib ka öelda, et energeetika on erinevate energialiikide (mitmekordsete) muundamiste protsess, mille lõpptulemusena saadakse elektrienergia , mis antakse tarbijale üle.
Nagu kogu Eesti majandus, on ka energeetika viimasel ajal läbi teinud väga suuri muutusi. Nii primaarenergia vajadus kui ka energia lõpptarbimine on vähenenud 1990. aastaga võrreldes ligi kaks korda. Alates 1993. aastast on energiakulutus hakanud stabiliseeruma. Primaarenergia ressurssidest moodustasid 1997. aastal kodumaised energiaallikad 61%.
Eesti energeetika eripära on põlevkivi tootmise ja kasutamise suur osatähtsus energiabilansis. Seda toodetakse kaevandustes ja karjäärides. Tootmismaht on muutunud vastavalt elektrijaamade ja põlevkivi töötleva tööstuse nõudlusele. Põlevkivi kasutatakse põhiliselt elektrienergia tootmiseks, aga ka toorainena keemiatööstuses. Maagaasi osatähtsus primaarenergiaga varustatuses on viimastel aastatel olnud 11–12%. Taastuvatest energiaallikatest on kasutusel puit ja väikeses ulatuses ka vooluvesi ning biogaas. Hüdroenergia baasil toodeti 3 GWh elektrienergiat, mis on 0,03% kogu elektritoodangust. Pilootseadmete tasemel tegeldakse tuule- ja päikeseenergia kasutuselevõtuga.
        Energiakasutuses võib täheldada efektiivsuse tõusu – sisemajandusliku kogutoodangu primaarenergiasisaldus on langenud 1990. aastaga võrreldes 30%. Nii elektrienergia tootmine kui ka tarbimine on pärast üleminekuperioodil toimunud suurt langust vähesel määral tõusnud ja viimase 3–4 aasta jooksul jäänud peaaegu stabiilseks. Soojuse tootmiseks tarbiti põhiliselt kütteõli, maagaasi ja põlevkivi. Soojuse tootmise maht on 1990. a. 79 PJ tasemelt langenud viimasel paaril aastal keskmiselt 45-46 PJ-le. Alates 1993. a. on pidevalt suurenenud maagaasi ja vähenenud kütteõlide osatähtsus soojuse tootmises.
Eesti küttemajanduses on seni valdav olnud kaugküte, mis moodustab kogu küttest ligi 70%. Kuigi kaugküttesse on taasiseseisvuse perioodil tehtud suuri investeeringuid, on selles valdkonnas jätkuvalt probleeme. Süsteemide rekonstrueerimise, energia kokkuhoidlikuma kasutamise ja osa tarbijate eraldumise tõttu väheneb kaugküttesüsteemis tarbimine ning üldkulud on suurenenud. Investeeringuteks tehtud laenude tagasimaksed jaotuvad kaugküttesüsteemi jäänud tarbijate vahel, tõstes energiaühiku maksumust.
Majanduse struktuurist tulenevalt on energiasektor Eesti suurim keskkonnamõjutaja. Seni lahendamata probleem on looduslikesse veekogudesse juhitava põlevkivielektrijaamade hüdrotuhaärastuse liigvee puhastamine. Teised olulisemad energeetika keskkonnamõjud on väävli- ja lendtuhaheitmete sattumine atmosfääri. Peamiselt põlevkivienergeetikast lähtuvalt väljub Eestist väävliheitmeid atmosfääri kaudu 1,4 korda rohkem kui neid tuleb Eestisse väljastpoolt. NO3
osas saab aga Eesti väljastpoolt ligi kaks korda rohkem heitmeid kui ise oma territooriumilt väljastab. Lähituleviku probleem on CO2 emissiooni vähendamine, mis nõuab investeeringuid energiatootmise efektiivsuse suurendamiseks ning kokkuhoiumeetmete rakendamiseks. Energeetika keskkonnamõjude leevendamine toimub vastavalt keskkonnastrateegia tegevuskavale energeetikasektoris.
Riigikogu poolt 1998. a. veebruaris kinnitatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava on dokument, milles prognoositakse energeetika arengut peamiselt aastani 2005 ja käsitletakse põhimõttelisi arengusuundi kuni aastani 2018 . Võtmeküsimus on põlevkivi kaevandamise ja kasutamise areng. Kuna põlevkivi kaevandamise kulud suurenevad põlevkivilasundite sügavuse kasvu, kütteväärtuse languse, transpordi ja tehnilise taseme hoidmiseks vajalike investeeringute, lõhketööde ja tööjõu kallinemise ning keskkonna- ja ressursimaksude kasvu tõttu, siis prognoositakse arengukavas põlevkivi kasutamise aeglast vähenemist. Kuigi põlevkivi osatähtsus energiabilansis hakkab langema ka seoses uute efektiivsete põletustehnoloogiate kasutamise ja energiajaamade rajamisega, võimaldab see kodumaine kütus koos turba ja puiduga tagada elektritootmise sõltumatust impordist ning aidata kaasa vedelkütuse strateegilise varu loomisele kodumaise põlevkiviõli tootmise baasil.
Gaaskütuste osas näeb arengukava ette maagaasi osatähtsuse olulist tõusu, arvestades eelkõige selle kütuseliigi vähest keskkonnaohtlikkust. Energiatarbe juurdekasvust kaetakse suurem osa maagaasiga, mille osatähtsus primaarenergia tarbimises 10–15 aastaga kahekordistub. Maagaasi kasutamise juurdekasv peaks toimuma peamiselt piirkondades, kus puudub biokütuste ja turba ressurss nende majanduslikult põhjendatud kasutamiseks.
        Raske ja kerge kütteõli osatähtsust Eesti primaarenergia bilansis kavandatakse vähendada praeguselt 6-lt umbes 4% tasemele. Nähakse ette meetmed nafta baasil toodetud kütteõlisid asendava põlevkiviõli tootmise stimuleerimiseks.
        Arvestades suhteliselt suuri turba- ja puiduvarusid, nende kasutamise väikest keskkonnaohtlikkust ning positiivset mõju regionaalarengule ja tööhõivele, kavandatakse nende kütuseliikide osatähtsuse tõusu kütusebilansis. On kavandatud taastuvate energiaallikate ja turba kasutamise osatähtsuse suurenemine 2/3 võrra aastaks 2010 võrreldes aastaga 1996. Nende kütuste baasil kavandatakse elektri ja soojuse koostootmist, lähtudes kohalike ressursside otstarbekast kasutamisest.
        Energiavõsa ja muu energeetilise biomassi tootmise võimalikku alustamist ja kasutuselevõttu kavandatakse analüüsida nende majandusliku otstarbekuse, regionaalarengu ja põllumajanduspoliitika seisukohalt ning EL-i direktiive ja põhimõtteid silmas pidades. Säästva arengu printsiipidest lähtuvalt plaanitakse pöörata tähelepanu olmejäätmete põletamisseadmete rajamisele ja biogaasi tootmisele. Samuti nähakse ette tuule- ja hüdroenergiaseadmete rakendamise ja kasutamis stimuleerimise kava väljatöötamine.
        Varustuskindluse osas on oluline tarneallikate mitmekesistamine ja varude loomine. Seoses sellega kavandatakse arendada rahvusvahelist koostööd. Maagaasivarustuse osas sõlmitakse pikaajaline leping Lätiga maagaasi julgeolekuvaru säilitamiseks Läti maagaasihoidlates. Analüüsitakse Eestisse gaasihoidlate rajamise geoloogilisi võimalusi ja majanduslikku otstarbekust. Osaletakse aktiivselt rahvusvahelises koostöös uute gaasitrasside kavandamisel ja Eesti – Soome merekaabli ehitamisel.