ja 26. Lõunalaiuse ning 43. ja 50. idapikkuse vahel.[2] -Inimasustus Rahvastikutihedus on väga ebaühtlane- maa idaosas on asustatud suhteliselt tihedalt, kuid lääneosa ja lõunaosa kohati väga hõredalt.[2] Rahvaarv on 19 400 000 (2008. andmete järgi). [3] · Liigirikkus: -Liikide arv Madagaskaril asub umbes 200 000 erinevat liiki. Umbes 90% Madagaskaril elavatest looma ja taimeliikidest on endeemilised (endeem- haruldane liik, mis esineb üksnes teatud piiratud alal).[4] Saareriigi tuntuimaks loomade perekonnaks on leemurid, keda seal elab enam kui 100 liigist ja alamliigist. Saarel on esindatud kaks kolmandikku kõikidest maailmas esinevatest kameeleoniliikidest. Madagaskaril elab linde umbes 300, roomajaid enam kui 250 liigist, kahepaikseid enam kui 250 liigist, tigusid enam kui 650 liigist. Saarel valitseb väga
puuviljadest pudingud. Fiji köögiviljad Tihti söövad Fiji inimesed köögivilju, kuna need on väga tervislikud. Peamised köögiviljad on: Tofu lehed Rourou Fiji loodus Fiji on hea elukoht loomadele ja taimedele. Fiji looduses on palju koski ja kärestikke. Fijis on väga palju haruldasi taimi – Heliconia bihai, Zanzibar ja Papagoi pea. Heliconia Zanzibar Papagoi Pea Bihai Fiji loomad Fijil on 57 erinevat liiki linde ja 26 neist on endeemilised. Loomade sissetoomine Fijile olnud laastava mõjuga. Fijil pole rahvuslooma, kuigi nende kõige kuulsam loom on Fiji Iguana Fiji iguana toitub marjadest ja taimedest mid päeval korjab. Öösel ronib ta puu otsa. Fiji mereloomad Suur valge hai on kõige suurem hai Rohelised kilpkonnad elavad vee all
Imetajatest elavad saarel nt:hiired, rotid, lambad, veised, hobused, sead, ning kodustatud kassid ja koerad. o Maapinnal elavad linnuliigud:kanad,tuvid,varblased ja veel 11 merelindu. o Roomajatest elab saarel vaid kaks liiki: 1. Moko uruuru kahu (Lepidodactylus lugubris) 2. Moko Uriuri (Ablepharus boutoni) o. Meres on liike oluliselt rohkem.Kuna Lihavõttesaar on väga isoleeritud,siis ligikaudu 25% on endeemilised(s.t et kuskil mujal maailmas neid ei leidu) Kalaliike on umbes 111 ja nendest tuntumad sugukonnad on: 1. Labridae (13 liiki) 2. Muraenidae (7 liiki) 3. Chaetodontidae (7 liiki) 4. Holocentridae (6 liiki) o. Väga tähtis on Lihavõtte vähk(kohaliku nimega Hakarana),kes on tuntud oma suuruse ja hea maitse poolest. Moko Uriuri (Ablepharus boutoni) Lihavõttesaare hobused
Metsaala kokku 3 359 100,00 4 Kodumaised ja haruldased looma- ja taimeliigid metsas – Kreeka Taimestik Kreeka asub Balkani poolsaare lõunaosas ja riigi kogupindala on 131 957 km2. Kreekas kasvab looduslikult ligikaudu 6 900 liiki ja alamliiki soontaimi. Endeemilisi liike ja alamliike on Kreekas üle 1 300. Endeemilised liigid esinevad ainult teatud piirkonnas ja neid ei leidu kusagil mujal ei Balkani poolsaarel ega kogu maailmas. Taimestik on rikkalik tänu paljudele teguritele, millest kõige tähtsamad on: - Vanema taimestiku hulgas on palju tertsiaarajastu liike, mis on üle elanud kvaternaari jääajad. - Maamassiivide, saarte, mäeahelike jne isoleeritus, tulenevalt Vahemere merepinna ja ulatuse muutustest. - Teiste taimestike, eriti Kesk-Euroopa, Anatoolia ja Pontose taimestiku lähedus.
Tema haridusteekond oli väga mitmeküllgne. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud ja seal doktoritööd kaitsnud Baer oli väga mitmekülgne teadlane geograaf ja bioloog, rõngussi ja inimese munaraku esimene kirjeldaja maailmas. Baer oli väga tegus õpipoiss. Ta õppis 18071810 Tallinna Toomkoolis. Seejärel lõpetas ning kaitses oma doktoritöö Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas nelja järgneva aasta jooksul, mille teemaks oli eestlaste endeemilised haigused. Jätkas oma haridusteed Berliinis, Viinis ja Würzburgis. Alates 1817. aastast töötas ta Königsbergi ülikoolis. Äärmiselt paljude huvidega teadlane ei leidnud seal kohe õiget rakendust, tegutsedes Königsbergis teaduse korraldajana mitmel teadusalal korraga, nagu zooloogia, botaanika, võrdlev anatoomia, füüsiline antropoloogia ja polaaralade geograafia. Alles 1825. aastas hakkas Baer peaasjalikult imetaja loote arengut
Mitmel saarel võib kohata üliharuldasi linnuliike. Jamaical elutseb neid üle 250 liigi, millest 25 on endeemid ehk esinevad vaid siin. Näiteks John Crow mägedes elutseb haruldane trupiaallane Icterus leucopteryx, aga Jamaica vihmametsad on koduks äärmiselt haruldasele kuldnokk- amatsoonpapagoile. Ent Jamaica tuntuimaks linnuks on siiski roheliste läikivate sulgedega koolibriline Trochilus polytmus. Amatsoonpapagoid esinevad selle piirkonna kõigil saartel, mitmed neist liikidest on endeemilised, mis tähendab, et nad ei ela kusagil mujal maailmas. Need linnud on ohustatud peamiselt nende püüdmise ning looduskeskkonna hävimise tõttu, mis kahjuks ei jäta puutumata ka neid alasid. Kriitilises olukorras lindudeks võib pidada kuning-amatsoonpapagoid, St. Lucia amatsoonpapagoid ja Puerto Rico amatsoonpapagoid. Barbuda saarel elutseb väike-fregattlind. Pesitsusajal koosneb fregattlindude suurim pesitsuskoloonia 4000 linnust
asuvateks süsinikurikkal turbapinnasel kasvavateks metsadeks, väheviljakal happelisel pinnasel kasvavateks kerangas (pärismaalaste keeles ,,pinnas millel riis ei kasva") metsadeks, mägimetsadeks ja madalatel aladel kasvavateks väga liigirikasteks kaksiktiibviljak metsadeks. [1] 3.3. Loomastik Kailimantanil on ka väga mitmekesine loomastik. Seal on avastatud 222 liiki imetajaid, millest 44 ei leidu mujal maailmas ehk on endeemilised, 420 linnuliiki, millest 37 on endeemilised, 394 liiki kalu, millest 19 on endeemilised ja 100 kahepaikseteliiki[3]. Imetajatest elab saarel 13 liiki primaate, sealhulgas Kailimantan orangutang, ninaahv, gibon ja pikasabaline makaak. Lisaks nendele on saar koduks ka Ida-Sumatra ninasarvikule, bantengile, Aasia elevandile, Sambari kitsele, laigulisele pantrile (Neofelis nebulosa) ja malaikarule (Helarctos malayanus). Väiksematest imetajatest elab saarel üle 90 liigi nahkhiiri
nimelist Kunstipreemiat (ka Kristjan Raua nimeline aastapreemia),mis on eesti vanim ja auväärseim kunstipreemia. Kristjan Raual on ka kaksikvend Paul Raud. Raud suri aastal 1943 19. mai Tallinnas. 2 krooni-Karl Ernst von Baer (täielik nimi Karl Ernst Ritter von Baer, Edler von Huthorn) sündis aastal 1792 28. veebrualil Järvamaal Piibe mõisas. Tema esivanemad on pärit Saksamaalt Westfalenist,sealt on ta saanud ka oma rüütlitiitli. 1814 kirjutas Baer doktoritööna "Eestlaste endeemilised haigused" ("De morbis inter Esthonos endemicis"), mis on uurimus eestlaste haigustest. Aastal 1976 ilmus see Ülo Torpatsi poolt eesti keelde tõlgituna. 1817. aastal asus ta professori kohale Königsbergi Ülikoolis,1834. aastal Baer Peterburi ja samal aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia liimeks. Ta oli Vene Geograafia Seltsi asutaja ja selle esimene president, samuti Vene Entomoloogia Ühingu asutajaliige. Baeri huvide
tulekahjud ning põllumajandus. Kuna orangutangid ei ole väga reproduktiivsed, annavad vähe järglasi, siis on nende kaitse elutähtis. Samuti on Borneo saarel 2 ninasarviku liiki, mis on kõige ohustatumad, sest neid on säilinud ainult 5 liiki üle kogu Maa. Jaava ninasarvik, mis oli kunagi levinud üle kogu Lõuna-Aasia on nüüd esindatud ainult 40-50 isendiga. Reptiilid Roomajate endeemilisus on Sundas väga imekspandav. Seal on ligikaudu 450 liiki reptiile nendest 250 on endeemilised. Kõige suuremas väljasuremisohus roomaja on magevee krokodill, kes võib kasvada kuni 4.7 meetri pikkuseks ning teda on leitud peamiselt Sumatra ja Borneo saarelt. Sunda piirkond on samuti koduks mitmele ohustatud kilpkonna liigile. 8 Suuremad keskkonnaprobleemid, nende lahendamise perspektiivid Põhiline oht Sunda piirkonna looduse mitmekesisusele on metsade hävitamine
meditsiin ei suutnud haigestunute piinu eriti palju vähendada, kuid haiguste leviku tõkestamiseks kasutati siiski teatud meetmeid. Kauplemisele ja reisimisele seati piirangud, haigestunud perekonnad eraldati kogukonnast, hooneid suitsutati ja kariloomi tapeti. Ameerikas ja Austraalias ei esinenud enne Euroopa kolonialistide saabumist 15.–18. sajandil leetreid, grippi ega rõugeid. Hispaanias olid mauride toodud rõuged sellel ajal endeemilised. 18. sajandil olid rõuged muutunud Euroopas endeemiliseks. 1719–1746 toimus Londonis viis epideemiat ja ka teistes suurtes Euroopa linnades esines ulatuslikke haiguspuhanguid. Sajandi lõpuks suri haiguse tõttu igal aastal 400 000 eurooplast. 1713. aastal jõudis see Indiast saabunud laevadega Lõuna-Aafrikasse ja 1789. aastal Austraaliasse. 19. sajandil olid rõuged Austraalia aborigeenide peamine surmapõhjus. Edward
Kasutatakse erilist sõnavara, et inimestele kohale jõuaks kui kahjulik alkohol on. Inimene muutub alkoholi tarbides madalaks, loomastub. Arveliuse sokiteraapia: talupoeg jääb rees purjus peaga magama. Jalad-käed külmuvad ära need tuleb amputeerida -> viitab välistele kehamuutustele. ,,Tillukesed": Alutagusel on ainult tillukesed inimesed, sest neid on lapsest saadik viinaga joodetud. Tänapäeval rõhutakse pigem siseelundite muutustele. K.E. Baer on veidi neutraalsem: ,,Endeemilised haigused" : viitab klimaatilistele tingimustele (külm alkohol -> soe). Sotsiaalne diskurss: mehed muutuvad väivaldseks, kaotavad töö. Langevad sotsiaalsest tasandist välja. Terve alkoholidiskursi on loonud eliit. Paradoks: mõisnikud ei taha, et talupojad joovad siis nad ei jaksa enam tööd teha, teisalt peab ju keegi kõrtsist viina ära ostma. Kõrtsi narratiiv: Kõrtsmik kui patule õhutav isik, kõrts on pigem negatiivne koht ja seda rõhutatakse palju
SARSi puhul range karantiin, reisijate jälgimine. Ravi ega vaktsiini pole. Arenaviirused Struktuur. -ahelaga ümbrisega RNA-viirused. Zoonoos. Pleomorfsed ümbrisega viirused 120 nm diameetriga, liivase välimusega (ribosoomid virionis). Kuigi ribosoomid on funktsioonivõimelised, nad vist siiski midagi ei tee. Virionis kaks üheahealalist RNA rõngast (L ja S), transkriptaas. Epidemioloogia. Enamasti (v.a. LCM) Aafrika ja Lõuna-Ameerika troopikas. Infitseerivad spetsiifilisi närilisi, endeemilised vastavates piirkondades. Inimesed infitseeruvad aerosoolide sissehingamisel, kontamineeritud toidu tarbimisel, elutute objektidega. Hammustused ei ole tavaline levikutee. Replikatsioon. Virionis kaks üheahealalist RNA rõngast (L ja S), transkriptaas. L on –RNA, kodeerib polümeraasi; S kodeerib nukleoproteiini ja glükoproteiini, on ambisenss. Glükoproteiinid sünteesitakse hiliste valkudena pärast genoomi replikatsiooni. Replikatsioon tsütoplasmas, ümbris pungumisel plasmamembraanist
selles suunas, mida praegu nimetame pikaravi haiglateks. Samas polnud haiglad toona päris sajaprotsendiliselt (nagu mõnikord väidetakse) highway surma poole. Kuigi ravi jms protseduure tehti 18. saj-19. saj alguses vähe, oli siiski eesmärgiks valude vähendamine ja teatava elukvaliteedi tagamine. 19. sajandi keskel oli haiglameditsiinis väike mõõn. Haiglaid tekkis palju, inimesi neis oli samuti hulganisti ning nakkusnäitajad kippusid tõusma. Tundus, et põletikud haiglas on endeemilised, mõeldi isegi välja termin ,,hospitalism" (haigla haigus), mille vastu esialgu võideldi seinte lupjamise, värske õhu jms-ga. 19. sajandi keskpaigas astusid ajalooareenile inimesed nagu Semmelweis, Lister ja Pasteur (vt ptk 9) ning olukord muutus. 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alul (seoses eeskätt aseptika arenguga) hakkasid haiglas ravil käima ka keskklass ja rikkad. Lisaks tingimuste paranemisele haiglates põhjustas seda ka
välismõjud mõnede kasulikkust ja tootmisfunktsiooni puudutavate oletuste abil: (kasulikkus tuleneb ainult kaupade tarbimisest ja toodangu maht sõltub ainult nendest (kahest) sisenditest, mida kasutatakse. Praktikas aga mõjutab nii tarbijate kui tootjate käitumine teisi tarbijaid ja tootjaid, ja neid mõjusid ei kompenseerita. Juba 1969 aastal demonstreerisid Ayres ja Kneese, et tööstusriikide majandus on negatiivsetest välismõjudest läbi põimunud (välismõjud on endeemilised e juurdunud, põlistunud) ning need on seotud ka loodusvarade kasutamisega. Ayres ja Kneese väitsid, et välismõjusid ei saa muuta "sisemisteks" reguleerimata turu kaudu ja seega valitsuse sekkumiseta on ebaefektiivne tulemus paratamatu. Meie eesmärgiks on selgitada selliste süüdistuste põhjusi ja seda, kuidas välismõjud põhjustavad ressursside ebaefektiivset paigutust. Välismõjude klassifitseerimine Tabelis on esitatud välismõjude võimalik kuju
süüfilis 16., läkaköha 18., koolera 19., HIV 20. sajandil. Katk jm tõved kaasnesid üsna reeglipäraselt sõdadele ja näljaaegadele ja nii teame Eestis haiguspuhangutest alates muistsest vabadusvõitlusest (katk 1208. a). Levinumatest nakkushaigustest olid düsenteeria ja teataval määral ka rõuged endeemilist laadi, seda võib öelda ka mõnede lastehaiguste (nt leetrid ja sarlakid) kohta, tüfoidsed palavikud olid pigem epideemilised. Sageli levisid ka endeemilised tõved epideemiliste puhangutena, mis haarasid suuremaid või väiksemaid piirkondi. Epideemiad olid sageli sesoonsed, seedenakkuste puhul puhkesid nad eeeskätt suvel- sügisel kordudes perioodiliselt, tavaliselt mitte sagedamini kui 5-6 aasta tagant. Rõugetesse surdi valdavalt kevadtalvel. Põdemine oli seotud eaga, mitmed haigused laastasid eeskätt laste ridu, nt sarlakite puhul domineerisid surnute seas kahe-aastased,
annaabi.ee 
