Emile Zola "Söekaevurid" (9)

Émile zola „Söekaevurid“
Tegevuse koht ja aeg
19. sajandi lõpp, Voreux’ kaevandus , Prantsusmaa
Peategelase iseloomustus
Étienne Lantier – Étienne oli noor masinist, kes tööotsingutel poolkogemata Voreux’ kaevandustesse sattus. Hoolimata söekaevuri (algselt küll vagonetilükkaja) töö raskusest otsustab ta sellele väljakutse pakkuda ning saab üheks Voreux’ asukatest. Nähes kogu valitsevat viletsust ja vaesust hakkavad noormehe peas küpsema revolutsioonilised ideed, mis olid kannustatud tollasest sotsialismivaimulisest ühiskonnast. Étienne’is lööb välja soov olla n-ö proletariaadi eestkõneleja, võim saab tema jaoks aina olulisemaks ja enam liikumapanevaks teguriks .
Aja jooksul saab temast osav kõneleja ning söekaevurite küla populaarseim ja toimekaim noormees . Ta loeb küll palju, kuid ei seosta infot korralikult, seega võib öelda, et ta ei tunneta sotsialismiteooriat täielikult läbi, vaid püüab järgida vaid mingisuguseid poose, mis on kirja pandud juba kellegi teise poolt.
Algusest peale on temas aga olnud iha Maheu’de peretütre, Catherine ’i vastu ning see kirg sütitab tas kogu teose jooksul suurt armukadedust. Üheks tema paheks on ka n-ö „purjutajageenid“, mis ekstreemsetes olukordades välja löövad ja teevad ta suuteliseks inimelu lõpetama.
Étienne’i iseloomu kokku võttes võib öelda, et ta oli auahne noormees, keda hakkasid liialt mõjutama revolutsioonilised sotsialistlikud ideed. Samas jäi ta alati heatahtlikuks, andes oma õhtusöögi pigem Maheu’de lastele ning ise näljas püsides. Veel oli noormees kindlasti ettevõtlik ja jäi endale alati kindlaks ka siis, kui ta oma populaarsuse söekaevurite seas minetanud oli. Isegi, kui teda saab mingil määral süüdistada söekaevurite elu halvemuse poole muutmises ja liigses tarmukuses, olid tema eesmärgid siiski üllad ja head ning väärivad igal juhul tunnustust.
Probleemid

• Sügav vaesus ja ebavõrdsus. Raamatus olid hästi välja toodud kontrastid rikkama kodanluse ja vaeste söekaevurite vahel. Kui kodanlus sõi uhkes siidriidega kaetud elutoes forelli, trühvleid ja muid hõrgutisi, pidi vaesem rahvas kerjama iga leivakääru pärast ning suri nälga.
  
• Laste varajane küpsemine ja karm kohtlemine. Lastel oli selles teoses suur roll, näidati nende viletsust ning jõhkrust, mille oli tinginud omapäi üleskasvamine ning vajadus olelusvõitluses ellu jääda.
  
• Utoopiate probleem. Usun, et teosest tuleb välja ka seisukoht, et kuigi sotsialistlikud vaated on üllad ja ühiskond, kus „kõik on võrdsed“, on parim asi, mida soovida, ei tööta see kunagi sellisel moel. Seesuguste utoopiate rakendumine päris-maailmas on võimatu ning suured revolutsioonid toovad endaga kaasa vaid pahandusi ja purustusi.
  
• Catherine’i probleem meestega. Sattudes varakult Chavali ihaldusobjektiks, pidi Catherine alluma täielikult enda vägivaldsele kaasale, kes teda alusetute süüdistustega laimas. Vastupanu puhul oleks olukord veelgi hullemaks muutunud. Mees, keda 16-aastane tütarlaps tõsiselt oleks ihaldanud, oli aga hoopis Étienne, kellega ta sai reaalselt koos olla vaid enne surma.
  
• Populism , poliitikute ja prominentide mahhinatsioonid, mis tulevad välja kaevanduse omanike näol, kes olid valmis tegema kõike selleks, et ise võimalikult palju söekaevurite ekspluateerimisest kasu saada.
  
• Liiderlikkus ja sugutungi väljendamise ohjeldamatu vajadus karmidest ja ebainimlikest oludest tingituna.
  
• Ametiühingute ja tööliste õiguste kaitsmise ametlike organisatsioonide puudumine. Söekaevurite tingimused olid äärmiselt kasinad ning terviserisk suur. Täapäeval oleks Bonnemort saanud suurt invaliidsuspensioni, tollastes oludes oli see aga mõeldamatu, kuna söekaevurite ohutusele ja normaalsetele tingimustele ei mõelnud keegi.
  

Sisu

Töötu masinist Étienne saabub tööstusliku majanduskriisi ajal juhuse tõttu Voreux’ kaevandusse ning kohtub Bonnemort’iga.

Étienne saab töökoha kaevanduses ning leiab öömaja Rasseneuri juures.

Esimene päev tööl, kohtumine Chavali ja Charlotte’iga (Maheu’de vanim peretütar).

Étienne leiab, et töö on väga raske. Soovib järgmisel päeval lahkuda, kuid kõrtsmik Rasseneur süstib tasse revolutsioonilis ideid, mis tõukavad teda söekaevurite õiguseid kaitsma.

Piolaine’i mõis ja selle elanikud (perekond Gregoire ja nende tütar Cécile).

Kitsikus, Maheu naine otsib võimalust süüa osta, käib nii poepidaja Maigrat’ juures kui ka Piolaine’i mõisas.

Étienne räägib külaelanikega streigist, saab Suvarinilt ( toakaaslane ) sotsialistlikku kirjandust ning õhutab rahvast Internatsionaaliga liituma ja abistamiskassat looma.

Chaval + Catherine

Étienne saavutab kaevurite hulgas suure populaarsuse, korraldatakse koosolek, kuhu on kohale kutsutud Pluchart, otsustatakse streikida.

Streik ja delegatsioon kaevanduse osanike ja juhtide juures. Streikijate nõudmistega ei nõustuta.

Söekaevurite märatsemine ja mäss läheduses olevates kaevandustes. Protest Kompanii vastu, mille käigus lõhutakse tehnikat jm. Bonnemort tahab Cécile’i kägistada. Maigrat’ surm.

Mitmete tööliste hukkumine võitluses.

Süvenev nälg, mis paneb inimesed loomastuma. Jeanlin Maheu on laste röövlikamba pealik ja korraldab rüüsteretki.

Kitsikus süveneb veelgi, kutsutakse abitööjõudu Belgiast, sõjavägi valvab Voreux’ kaevandust.

Étienne varjab end šahtis sandarmite eest, streiki võib lugeda läbikukkunuks.

Võitlus Étienne’i ja Chavali vahel, Chaval peaaegu tapetakse.

Catherine, kes oli vahepeal Chavali mõju all ja kodust eemal, naaseb vanemate juurde.

Suvarin lõhub enda utoopiate mõjul (mille kohaselt peaks kogu inimkonna hävitama, et „puhast rassi“ luua) kaevanduses toestuse ja lahkub töölt.

Catherine otsustab tööle tagasi pöörduda ema keelust hoolimata, Étienne järgneb talle.

Suvarini „õõnestustöö“ tulemusel langeb kaevandus kokku, šahtides tekib uputus ning mitmed töötajad (k-a Étienne, Catherine ja Chaval) jäävad kaevandusse vangi.

Plahvatus kaevanduses, mitmed töölised hukkuvad.

Gregoire’ide külastuskäik kaevandusse ja Maheu’de koju. Bonnemort kägistab hullusehoos Cécile’i.

Étienne, Catherine ja Chaval on samas kohas kinni, Étienne tapab Chavali. Mööduvad päevad pimeduses ja söögita, noortel on luulud, Catherine andub Étienne’ile esimest korda.

Varinguohvrid päästetakse kaevandusest, kuid Catherine on juba nälga surnud.

Étienne lahkub kaevandusest ja läheb Pariisi, et seal enda sotsialistlikke ideid koos Pluchort’iga arendada. Hüvastijätt Maheu naisega.
Paralleelid

• Sotisalistlike utoopiate loomine ja kommunism ajaloos (mitte küll tänapäeval nii väga).
  
• Poliitikute populism ja möödarääkimine, madalama klassi mitteaustamine.
  
• Alkoholiprobleemid
  
• Vähem haritud inimeste (eriti arengumaade rahva) ekspluateerimine, nende kasutamine odava tööjõuna.
  
• Suur ebavõrdsus mitmetes ühiskondades, kus klassivahed määravad elusaatuse ja kõik võimalused.
  

Mõtteid

• „Kõige parem on, kui igaüks oma asju ausasti ajab ja sinna jääb, kuhu jumal ta on määranud.“
  
• Elu idanes ja võrsus sel maapinnal, mille all sügavas inimesed ägasid viletsuses ja väsimuses.
  
• „Kõik kasvab ja kasvab vähehaaval, inimesed küpsevad kui vili päikese käes!“
  
• Kui oled sunnitud elama nagu loom, nina maas , siis on hea, kui sa hetkekski ennast lohutad valega ja mõnuled asjadest, mida sa iialgi kätte ei saa.“
  
• „Suurim õnn on elada; kui sa aga kord elad, siis ole puu, ole kivi, veel vähem, ole liivatera , mida teekäijad ei suuda veriseks tallata.“
  
• Kui kord mehe südamesse naine on asunud , siis on mehega lõpp, ta võib surra.