Emil ja salapolitseinikud (2)

“Emil ja salapolitseinikud”
 
Emil sõidab Berliini vanaemale külla.
Emil läks riidesse panema . Ema andis poisile kaasa 140 marka ja käskis selle ilusti ära panna ja hoida hoolega. Raha oli mõeldud vanaemale.
Vagun oli inimesi täis. Ühes jaamas väljusid peaaegu kõik reisijad, ta jäi kõvakübarat kandva mehega kahekesi. See ei meeldinud Emilile üldse. Emil läks tualettruumi. Võttis ümbriku taskust, luges raha üle – kõik oli alles. Ta võttis nõela, torkas selle läbi rahatähtede, siis läbi ümbriku ning lõpuks läbi kuuevoodri. Ta naelutas oma raha kinni. Nüüd ei saa enam midagi juhtuda ja ta läks kupeesse tagasi.
Härra magas . Emil jäi ka magama, kuigi ta püüdis mitte jääda.
Ta nägi halba und. Ja prauhti! Kukkus ta toolilt maha. Ja ärkas.
Mees oli läinud. Tasku oli tühi! Raha polnud!
Rong peatus. Emil silmas eemal musta kõvakübarat. Järgmisel hetkel oli Emil platvormil ja jooksis kõigest väest väljapääsu poole. Nüüd oli tähtis mitte kaotada teda silmist.
Emil jälitas meest salaja . Mees läks trammile ja Emil järgnes talle. Üks võõras mees annab Emilile piletiraha.
Vanaema oli tulnud Emilile jaama vastu, aga poissi ei tulnud rongilt. Nad otsustasid tulla veel järgmisele rongile vastu, alles siis helistavad emale.
Trammist väljudes läks mees kohvikusse. Nagu salapolitseinik, kes püüab kirpe. Emil läks kiiresti ühe ajalehekioski nurga taha. Korraga tuututas keegi ta selja taga. Emil sai esialgu väga kurjaks, aga siis rääkis, miks ta siin seisab. Poiss Gustav tuli talle appi. Ta kutsus teised poisid appi. Koos hakati plaani välja mõtlema. ( professor , Dienstag)
Emil kirjutas vanaemale kirja ja poisid toimetasid selle kohale, et vanaema ei muretseks tema kadumise pärast.
Poisid jälitavad meest taksoga. Mees läks hotelli. Poisid seadsid endid valvesse.
Gustav sai hotellipoisi riided. Ta sai teada, et varas elab toas nr.61, hommikul on teda vaja äratada kell kaheksa.
Härra Grundeis saab auvahtkonna laste näol. Mees väljus hotellist ja oli ümber piiratud. Ta jooksis kiiresti edasi, aga ta ei pääsenud oma vaenlaste käest. Tal hakkas hirm ja ta ei teadnud enam, kuhu minna. Siis tormas ta panka. Gustav ja professor järgnesid talle. Mees tahtis raha lahti vahetada. Professor hõikas valjusti: “See raha on varastatud! Ta varastas selle raha minu sõbralt ja tahab nüüd seda vahetada, et jälgi kustutada !”
Uksest tormas sisse Emil.
Emil tõestab, et raha on tema “ Ma pistsin rongis raha nööpnõelaga kuuevoodri külge. Rahatähtedel peavad olema nõela augud!”
Poistel oli õigus.
Järsku tormas varas minema, lükates poisse eemale. Poisid ei lasknud teda lahti. Kohale jõudis ka kordnik.
Emil külastab politseijaoskonda. Ta peab kõigest rääkima, siis veel ka ajalehele, mehele, kes ostis talle pileti trammis. Emil koos poistega oli kinni püüdnud raudteevarga.
Pärast neid seiklusi saabub Emil vanaema juurde.
Äkki lähenes lastele politseinik , tal oli tähtis teade.
“Varas, kes kinni võeti, on identne ühe neli nädalat tagaotsitava pangaröövliga. See röövel on varastanud suure hulga raha. Enamik raha leiti tema kuuevoodri vahele õmmeldult.”
“ Pank kuulutas välja preemia sellele, kes tabab tolle mehe. Sina saad selle preemia.”
Ta võttis mapist paki rahatähti ja pani lauale tuhat marka.
Nüüd võib ka ema Berliini kutsuda.
Proua Tischbein ( Emili ema) on nii erutatud . Ta sõitis Berliini.