Elurikkus see on... (0)

Essee
Elurikkus - see on...
Iga inimene, kui ka loom suhtub elusse erinevalt alustades perega lõpetades kogu maailmaga - elu on selline. Kui kõik oleksid samasugused siis kaoks ka igasugune individuaalsus ja omailm (Jakob von Uexküll). Seoses sellega, et maailmas on kõik ikka erinevad, kuid võivad ka sarnased olla tekkivad vastuolud ja lahendused- nagu tõusud ja mõõnud. Seega võib üks elusorganism hukkuda teine aga tunda ennast vägagi hästi. Kuid see selleks. Ma tahaks rääkida rohkem sellest, et vaatamata elusorganismide koguajalisest võitlusest omavahel on inimtegevuse pärast tekkinud ka teisi mõjutegureid, mis võivad hukkata elusorganismi. Täpsustuseks ka see: „iga keskkonnateguri suhtes on elusorganismil taluvuspiirid, mille ületamine viib organismi hukkumiseni.“ Taluvuspiiride vahemik moodustab organismi ökoloogilise niši (ökoloogilise amplituudi). Erinevail organismidel on erinevate keskkonnategurite suhtes erinev taluvus , mida nimetatakse kohastumuseks. Taluvuspiiride väike nihkumine on aklimatiseerumine. Kui organismi ümbritsevate keskkonnategurite väärtused on tema taluvuspiiride lähedal, tekib organismil keskkonnastress.
Muidugi tahaks igaüks elada elurikkas maailmas. Ajaloost on teada seda, et inimene on koguaeg tahtnud oma heaolu parandada ja tahab ka tänapäeval-minnes selle nimel ka otses mõttes tapmisele kui ka kaudses . Kaudne tappmine võiks minuarust olla näiteks mõne keskkonna säästliku aine paisatamine õhku.
Inimene on üks suur tarbija, kes toodab ja kasutab, kuid igavesti ei või see tomida. Kusjuures tootmine liigub vähenemise suunas, tarbimine aga suureneb-see pole ka just vägahea.Inimene raiub puid, toodab elektrit takistades veekogude loomuliku liikumist, tapab loomi jne. Ühesõnaga sekkub inimene kõigerohkem elusorganismidest ümbritsevasse ellu. Sellest järeldub, et inimese tegevusest sõltub kõigerohkem meie maailma rikkus. Kahjuka ma ei tunne seda.
Elurikkust maailmas ma näeksin siis kui aknast välja vaadates näeks ma ilusaid rohelisi puid kus siristavad linnud, vaid mitte tosinate kaupa pargitud autosid. Kui veekogud oleksid väga rikkad oma kalade-ja taimetku liigi poolest. Loomulikult on maailmas olemas ka ilusad kohad, kus inimene ei jõudnud veel oma „musta“ jälje jätta. Minu arvates on minu linna üheks kõige paremaks kohaks meri. Kahjuks mereääres jalutades näen ma tühju pudeleid, kilekotte, murtuid-ja haigeid puid. Hea oleks, kui sõna „park” kaoks inimkeelest sest park on nii-öelda looduse jupp mõnes kohas kus ülejäänud loodus on rikutud. Kui ei oleks looduse rikkumisi siis võiks see sõna kergesti kaduda sest igalpool oleks omataoline iludus .
Arvan ka seda, et inimene suhtub loodusesse kui „allikasse”, kust pumbatakse. Kuid inimene ise on osaloodusest, kes vajab puhast õhku ja vett. Ilusas looduses võib puhata, taastada oma tervist. Liigirikkas loodus on väga tähtis. Seda võib seostada mõne harrastaja kalamehega, kes õngega kalapüüdmas on. Hea oleks kui ta ka saaki saaks, kuid hoolimata loodusest elu võib panna sellele lõpu.
Minu isiklik seisukoht antud küsimuses on olla parem looduse sõbralik, kui passiveeruv. Just inimesest võib sõltuta kogu maailma tulevik. Arvan, et loomade eluviis on väga keskkonna sõbralik. Loomad elavad präegult nii-nagu ka palju aastaid tagasi v.a kohastumisi. Inimene on aga kiiresti arenev elusolend, kes ei leppi oma vanavanemate elustiiliga. Aina arendatakse midagi uut ja peaasi , et see oleks kasulik. Kas toob see loodusele kahju või mitte on juba teine, või isegi kolmas küsimus. Õnneks on olemas ka need inimesed, kes hindavad väga „elurikkust” ja ei luba keskkonda kahjustada. Just nendel inimestel on loodus esimesel kohal, teisel kohal on juba enda heaolu parandamine- keskkonnaga arvestades. Väidan kindlasti, et elurikkus on meie vara, mida on vaja hoida!