Elu kui suur näitejuht (0)

Elu kui suur näitejuht
„Ta on visanud kõrvale lava kõik parukad, grimmid ja võltshabemed, et saada eneseks. Muidugi ta hõõruti siledaks, kuid kas lihvimisega pole kadunud ka osa temast enesest?“
Nii küsis Ekke Moor eneselt pärast pikka eneseavastamise teed, pärast mängides kõiki tükke, mida elu oli talle ette söötnud. Tahes tahtmata tekivad peale nõnda pikka rännakut küsimused: kas see oli seda väärt? Kas ma olen nüüd parem inimene kui ma olin enne seda? Elu lihvib meid läbi aja nagu tahumata kivi, kuid kas see on üldse vajalik. Kas me ei peida või lausa hävita sellega ära tõelise enese?
Edurikkalt lahenenud näitemängud, mida elu on meile pakkunud, on ülivajaliku tähtsusega selleks, et upitada meid edasi pürgima. Ekke Moor koges oma otsingute käigus nii tõususid kui mõõnasid. Kord pärjas elu teda imepäraste näitetükkidega, kus ta hiilgas ning sai püstipäi edasi astuda, kord jällegi vaevas südant läbikukkumistega. Aga hetked , kus ta sai tunda ennast võitjana aitasid teda ka siis, kui elu ta vastu enam nii leebe polnud. Näiteks kiitus Praost Odjalt raske töö eest või Pille-Riini soe pilk peale Ekke abi suuruse mõistmist, olid need, mis teda üles tõstsid ka kurbadel hetkedel. Ta mõistis, et ta vaev sellel teekonnal pole olnud asjata ning samas ta ka kasvas enda vaimu suuruses, ta õppis kohusetunnet, lahke sõna ja teo väärtust ning mis kõige olulisem, isetust. Elu tõi ta ette need suurepärased näitemängud et tal oleks toetuda millelegi nendel rasketel hetkedel.
Nendel rasketel hetkedel, läbikukkunud näitemängudes, kust oli raskem edasi liikuda , kui tavalisest tükist, oli veelgi suurem mõju. Need hetked panevad ümber hindama väärtusi. Selgemalt eristama head ja halba, õiget ja väära. Näiteks kui Ekke oli poemüüja Peipsi ääres, siis ta nägi, kui loomalikult ja mõtlematult võivad inimesed käituda. Temasse suhtuti lugupidamatult ja tagatipuks hävitati ta vara. Aga Ekke ei heitunud, ta sai kogemuse võrra rikkamaks ja pilt maailmast muutus jällegi selgemaks. Teisel korral kui Ekke pidi tundma allaandmist puudutas see tundmusi. Ekkel olid tekkinud sügavamad tunded lapineiu vastu, kuid samas ta teadis väga hästi, et ta poleks talle vääriline mees ning teda ennast ootab tema südamedaam ja seda juba ta põlises kodukohas. Otsus jätta neiu oli raske, kuid südames ta teadis, et see oli õige tegu. Ta kasvas taaskord ning õppis olema ausam ning puhtam hinges , see tähendab, ta ei kasutanud neiut ära, kui oli võimalus. Ta tegi seda, mis oleks väärikas tegu. Kõik see näitab selgelt, kuivõrd olulise tähtsusega on need läbikukkunud näitemängud me elus. Nendest saavad pöördepunktid me väärtuste kujunemisel.
Aga mis saab siis, kui panna näitlejaamet maha ning hoopistükis vastu võidelda? Mitte minna kaasa rollidega, mida elu pakub, jonnakalt jääda oma kohale seisma, kuigi on ilmselge, et pakutav on see, mida peaks tegema? Siis jääb ka elu seisma. Õigemini inimese areng seisatub. Kogu inimeksistentsi mõte peaks olema elukestev areng ning oma vaimsuse avastamise igikestev õpe. Kui lõpetada kulgemine kättesaamatu täiuslikkuse poole siis järelikult lõpetatakse ka elu, või vähemasti see näiline mõte, milline peaks olema elu. Seetõttu tuleb minna kaasa elu näitemängudega. Mitte rumalalt ja läbimõtlemata, kuna mõnikord esineb ka valepakkumisi, kuid inimene tunneb ära selle, mis on talle ette kirjutatud, milline on see õige käsikiri eluks.
Igalühel on oma tõeline põhiloomus, mis hoolimata erinevatele grimmidele ja elu maskidele, mis me enda näole tõmbame, jääb siiski muutumatuks. Südamesopis on meile antud olemus ja kutsumus. Selleks me peamegi laskma end eluveel siluda, et näha, milline on see sisu meie sees. Nooruse põlevas põlves oleme pimestatud paljust ümbritsevast ning unustame vaadata enda sisse. Vajalik on seda aga teha, kuna ülim õnn saabub ainult läbi enda vaadates, mitte läbi millegi ja kellegi muu. Ekke Moor küsis endalt oma otsingute alguses järgnevalt: „Miks mitte iga päev sündida ikka uueks ja uueks inimeseks , nagu need näitlejad siin. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi kõik oma südame tuksed, kõik oma hinge sopid.“ Tal on õigus, tulebki elada läbi kõik oma hinge sopid, aga seda selleks, et saada kätte seda tõelist Mina, mis peitub seal kõige sügavamal. Ilma enda avastamise ja katsetamiseta ei ole see võimalik. Meile pole antud seda ettenägemisvõimet. Kõik selgub läbi tunnetuste ja kogemuste.