Elu ja surm II maailmasõjas (0)

Elu ja surm - valikud II maailmasõjas
1939. aastal alanud II maailmasõda on üks verisemaid sõdasid inimkonna ajaloos. Elu kaotas arvatasti 70 miljonit inimest, kusjuures enamus neist olid tsiviilelanikud. Need olid inimesed, kelle saatus oli riigijuhtide käes. Inimesed, kes lihtsalt olid sündinud valel ajal, vales kohas ja ei saanud isegi oma elu eest võidelda. Valik nende kadunute elude üle, tehti hoopis teiste inimeste poolt.
Enim saatis sõja ajal surma tavainimesi Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, mille eesotsas oli Adolf Hitler . Loodi koonduslaagrid , kuhu viidi lisaks juudi päritolu inimestele ka seksuaalvähemusi, mustlasi ja muid rahvuseid, kes ei sobinud aaria rassi või olid Poola või Nõukogude liidu sõdurid. Kokku tapeti 6 aasta jooksul üle 11 miljoni inimese. Tagakiusamine , laagritesse saatmine ja tapmine olid kõik seadusega lubatud tegevused,kõik natsiSaksamaa bürokraatia eri osad olid seotud tapmise korraldamisega. Näiteks avalikustati sünnitunnistused, selleks et teada saada kes on juudi päritolu. Kõik käsud tulid ülaltpoolt ja selleks et elus püsida, pidid kõik sakslased täitma Hitleri käske. Muud valikut ei olnud.
Parem ei olnud olukord ka Nõukogude liidus, kus tavalise inimese elul ei olnud mingit väärtust. Leningradi blokaad oli praeguse Peterburi piiramine Saksa sõjaväe poolt, mis sai alguse 1941 ja lõppes alles 1944. Kuna evakueerimine oli halvasti korraldatud, jäi enamik linnarahvast linna ja Nõukogude liit varustas neid ainult Laadoga järve kaudu. See, mida neile transporditi ei olnud kaugeltki piisav, ja üle miljoni inimese suri näljahätta. Samas, on teada, et linna jäänud kõrgemast seisused perekonnad said paremat sööki kui need, kes olid tavalised lihttöölised. On kindlaks tehtud, et 1942. aastal anti paar nädalat söögipoolist ainult sõjaväelastele. Teised pidid söönuks saama rottidest, koduloomades ja isegi kaasinimestest.
Ebainimlikku kohtlemist leidub ka neis riikides, mida kutsutakse niiöelda „headeks“ riikides. Näiteks kõige demokraatlikum riik maailmas otsustas sõja lõpetada Hiroshima ja Nagasaki tuumapommitamisega. Ka see otsus ei saanud tulla ei kuskilt mujalt kui riigi esiotsas olevatelt inimestelt, kes jällegi mõtlesid pigem sõja võitmise peale, kui selle peale mida tuumarünnak põhjustada võib. Kohe suri rünnaku tagajärjel umbes 70,000 inimest, aastaks 2000 kasvas radiatsiooniohvrite arv aga 240,000 peale. Ka siin tegi USA valiku jaapanlaste eest. Kellelegi ei halastatud, ega antud valikut elu või surm – kui juhtusid neis linnades olema, siis said oma osa radiatsioonist.
Tegeliku valiku, kes sureb ja kes elab, tegid selle sõja käigus need niiöelda tuntud suurkujud , kelle nimesid vähemalt praegu veel, teab iga inimene. Tavainimestele ei antud mitte mingisugust valikuvõimalust. Kui oldi sünnitud vales kohas, vale päritolu või valede uskumustega, siis see tähendas sõjajuhtide jaoks seda, et inimesega võis kõike teha. Inimesed olid kõigest vahendid millega võidelda, sageli ka asjad mis kõrvaldada tuli.