Elu ilu ja valu (0)

Elu ilu ja valu
Ilmselt on kõik inimesed tundnud oma elus õnne ja kurbust, saanud osa ilust ja valust ning sellest omad järeldused teinud. Minimaalselt leidub tegelasi, kes saavad vastupidist väita ja üldjuhul on nendeks pessimistid, kes ei näe mitte milleski kübekestki headust ega kaunidust. Eelnevalt nimetatud inimesed on pimedad ning ei taipa, mis elus sünnib. Pimedateks saab liigitada ka neid, kes ei näe vihkamist ning kurbust, mida meie maailm kahjuks täis on. Miks inimesed mõtestavad erinevalt tähendusi "ilu" ja "valu"? Kas elu ongi vaid ebaõiglane valu?
Inimesi on väga erinevaid. On neid, kes tunnevad rõõmu elust, kui käes on suur rahahunnik või maja ees parklas seisab miljoneid maksev auto. Leidub ka neid, kes arvavad , et elu on siis tore, kui igal sombusel päeval paistab taevavõlvilt päike või kui talvekuudeks ennustatud uudis on vettpidav argument, näiteks maapind on kaetud mõnusalt koheva lumevaibaga, mis jalge all krudiseb. Väikelapsed sõnastavad rõõmurohket elu, kui hommikul poeb sülle nurruv kass oma pehme karvkattega või kui emme teeb pai. Vahel mõtlen ma, et täiskasvanud võiksid kohati olla rohkem laste moodi ning leida rõõmu väikestest asjadest. Loomulikult ainut sedasi täiskasvanute elu mööduda ei saa, kuid pisut lapselikkust kahjuks ei tule.
Elu ilu peegeldub nii materiaalsetes kui ka mittemateriaalsetes väärtustes, kuidas keegi tunneb. See sõltub suurel määral inimesest endast. Ka valu saab mõtestada erinevalt, kelle jaoks on see füüsiline, kellele aga vaimne. Mõne jaoks on isegi materiaalne kahju valulik elukogemus. Iga inimhing mõistab valu ja kaotusi oma seisukohast olenevalt.
On selge, et inimesed erinevad üksteisest, seetõttu nad tunnetavad ka kõike omamoodi ja seda ei pruugi teised vahel mõista. Arenedes märkame, et ümbritsev maailm on ilus. Me pole teadlikud, kas see on vaid kujutlus või reaalsus. Lasteaeda minnes kohtame uusi sõpru ja oleme õnnelikud, kui leiame mängukaaslasi, kes meiega oma lelusid jagavad. Hetkeks võivad rõõmupisarad asenduda nukravõitu meeleoluga, näiteks mänguasja kildudeks kukkumisega. Ajapikku meie valu ununeb, sest kaaslane laenab enda oma ning siis jätkub kõik jälle endistviisi. Mida suuremaks ja vanemaks me saame, seda enam taipame, et lapsepõlv sai kirja ilusa ajana, kuna siis oli loomulik, kui peas tiirlesid mõned vastuseta küsimused. Olles suurema silmaringiga, peame oskama ise omi järeldused tegema, kuna kuskil pole inimest, kes meie küsimustele vastuseid leiaks. Elame mõned eluperioodid üle ning jõuame ikka, mil märkame, et meie lähikonnast kaovad tähtsaks saanud inimesed, tänu kellele me siin ilmas eksisteerime. Surmad, matused ja lahkuminekud kujundavad meie edasist ellusuhtumist. Leiame, et kõik on ebaõiglane. Hakkame pead vaevama küsimustes, miks peavad kõik surema. Meie edasist meeleolu võib kirjeldada kurbus. Tunneme üksindust. Oleme tänamatud. Näeme kõike negatiivsena. Mängime oma edasise eluga. Meie prioriteedid ja tähtsus elus püsida on hetkega muutunud, sest enam ei leia kellegi ega millegi jaoks motivatsiooni, et olla elavate nimekirjas. Tekib adrenaliinivajadus, leevendamaks valu, mis püsib ka aastate pärast hinges. Oht on kaotada tasakaal ja elumõte. Õnneks on enamasti kõigil keegi, kes rasketel aegadel ära kuulab ja toetab. Olenemata vanusest on kõigil vaja mõnd head mõju enda kõrvale ning veelgi kasvades oleme ilmselt juba oma koha maailmas leidnud. Me ei tea kõigile küsimustele vastuseid kuid oleme rahul sellega, mida me juba läbitud eluteel kogenud, õppinud ning teada saanud oleme. Edasine ei pruugi olla vaid lust ja lillepidu, aga elutarkus ja selleks ajaks kogunenud paks nahk leevendavad konarusi.
Ühiskond koosneb mitmesugustest erinevatest inimhingedest, kellel kõigil on oma vaatenurk, kes mõtestavad ja tunnevad elu ilu ja valu, lähtudes oma seisukohast. Me ei saa elu vaadata läbi roosade prillide, peame endale tunnistama, et iga asi, mis kord elus aset leiab, on põhjusega, mille võime avastada alles siis, kui me seda kõige vähem ootame. Nii on öelnud üks saksa päritoluga inimene: " Iga päev on nagu väike elu: iga ärkamine ja tõusmine väike sünd, iga värske hommik väike noorus, iga magamaminek ja uinumine väike surm."