Elu ilu ja valu (1)

Elu ilu ja valu
Kõik inimesed on tundnud elus õnne ning kurbust , saanud osa elu ilust ja valust ning sellest omad järeldused teinud. On väga vähe neid, kes saavad vastupidist väita ning üldjuhul on nendeks pessimistid, kes ei näe mitte milleski kübekestki elu headust ega kaunidust. Need inimesed on pimedad ning ei taipa, mis ilmas sünnib. Pimedateks saab liigitada ka neid, kes ei näe valu, vihkamist ning kurbust, mida meie maailm täis on.
Honoré de Balzac ´i teoses ”Isa Goriot ” on peategelaseks mees, kes oli kunagi kõrgel ametikohal ning kellel oli naine ja kaks imeilusat tütart, kuid Goriot lesestus ning kaotas oma töö. Õnneks oli tal peale teenutud raha ka võlakirju ning väärisesemeid. Seega ei pidanud tema ega ka ta tütred elus millestki puudust tundma, elu oli ilus, kui muidugi välja arvata see, et naist polnud enam mehe kõrval. Kuid aeg läks edasi ning kõik ilus sai ükskord otsa. Goriot vaesus iga päevaga ning tema elu muutus ilusaks vaid neil hetkedel, kui ta nägi oma tütreid õnnelikena.
Balzaci teose põhjal saab väita, et elu iluks on armastav naine ning toredad lapsed, kes sinust hoolivad. Päris elus on selleks kõikvõimalikud materjaalsed ja mittematerjaalsed väärtused, mis inimeste ellu rõõmu ning õnnetunnet süstivad. Selleks ei pea olema suur hunnik raha toanurgas ega miljoneid maksev auto maja ees, ei, selleks võib olla kasvõi kass , kes õhtul sülle hüppab ning nurruma hakkab. Pisaiasjad ongi need, mis elu ilusaks ning elamisväärseks teevad. Ilu on ju siiski vaataja silmades.
Elus tuleb ette ka palju kurbust ning valu. Balzac on seda tõestanud rahaahnete ning omakasupüüdvate tütardega, kes kasutava isa vaid rahastajana. Surivoodil saab mees sellest isegi aru ning mõistab, kui tühi ning masendav tema elu tegelikult on olnud. Ka valu saab mõista erinevalt. Kelle jaoks see füüsiline, kelle jaoks vaimne ning mõne jaoks on see marerjaalne kahju. Iga inimene mõistab valu ja kaotusi oma seisusest olenevalt.
Kõik inimesed on erinevad ning seetõttu on ka mõisted ”ilu” ja ”valu” nende jaoks erineva tähendusega. Ei saagi ju eeldada, et kõik 1,3 miljonti inimest Eestis smõtlevad ning tunnevad ühtviisi. See oleks absurd. Seega ei saa ka eeldada, et isa Goriot Balzaci samanimelises teoses rõõmu ning kurbust samade asjade üle tunneb, mille üle tema tütredki rõõmustavad või kurvastavad.
Me võime liigitada inimesi pimedateks ja nägijateks selle alusel, kas nad näevad või ei. Kuid mina arvan, et pimedaks ja nägijaks saab inimesi liigitada ka selle alusel, kuidas nad ellu suhtuvad ning millisena elu näevad. Nägijail on lihtne pimedaks jääda kuid pimedal uuesti nägijaks saada palju raskem. Elu tuleks vaadata läbi realisti pilgu ning tõdeda endale, et elu ongi selline nagu see paistab, mitte nii roosamanna nagu me seda sooviksime.