Elektriohutus (0)

11.  Elektriohutus
Madalpinge : alla 1000V
Kõrgepinge: üle 1000V
Elektritraumad: 
töö pingestatud ahelas
ilma kaitsevahenditeta
Põletused
Elektrilöök
Näide
Grupiline   surmajuhtum   kõrgepingejuhtmete   lähedal   autokraanaga 
töötamisel.
29. juulil töötas objektil kraanajuht, kes lasti vabaks seoses isa surmaga.
30.   juuli    hommikul    otsustati   direktori   juures   nõupidamisel   määrata  
autokraanale   tööle   kooli   õppemeister,   kellel   ei   olnud   kutsetunnistust.  
Õnnetus   toimus   järgmisel   päeval   1.   augustil.   Töö   toimus   15   kV-se  
elektriliini ohtlikus tsoonis, kuid peainsener ega  kraana  korrasoleku eest 
vastutaja ei  tundnud  kraana asukoha vastu huvi. Tööleht oli täitmata. 
Kraananoole transpordiasendisse pööramisel puutus koormatross vastu 
elektriliini   äärmist   juhet   6,1   m   kõrgusel   maapinnast.   Selle   tagajärjel  
sattusid kraana tugikäppi paigaldanud 4 meest voolu alla. Kaks neist 
said   surma.   Teisaldatavat   maandust   ei   kasutatud,   ohtliku   pinge 
signalisatsioon oli välja lülitatud.
Autokraanade tööjuhendisse võeti punkt, mis keelab kraanajuhi viibimise 
kraana   kabiinis,   kui   toimub   kraana   paigaldamine   tugikäppadele   või 
viimaste ülestõstmine transpordiasendisse.
Tööstuslike elektritraumade analüüs (Ohrana truda,   1989) on näidanud, 
et kõikidest elektriõnnetustest 
61% leiab aset kokkupuutel elektriseadme voolu juhtivate osadega, mis 
on  normaalselt pingestatud;
11%  pingestatud juhtmete kokkupuutel või valelülituse korral;
26% kokkupuutel seadme metallosadega, mis ei ole normaalselt 
pingestatud.
Seega kaks põhilist õnnetusliiki:
1) õnnetused leiavad aset ettenähtud režiimil töötaval seadmel (enamasti 
ei kasutata kaitsevahendeid ja töötatakse pinget maha võtmata)
2) johtuvad mingist seadme elemendi avariist (peamiselt isolatsioon ).
Esimeste juhtumite puhul pidanuks töötaja olema teadlik ohu olemasolust 
ning seda oleks saanud vältida ekspluatatsiooninõuete täitmisega.
Teisel   juhul   aga   on   pinge   olemasolu   ekspluateeriva   personali   jaoks 
üldiselt    ootamatu    -   siin   tuleb   täiustada   tehnilisi   abinõusid:   parandada 
isolatsiooni, nii et maandused vastaksid tingimustele.
11.1  Elektrivoolu toime inimesele
Elektrivool    on    elektrilaengute    korrastatud   liikumine   läbi   mingi 
keskkonna.   Kui   inimese   keha   satub   voolu   alla,   on   ta   elektrijuht. 
Elektrivool avaldab inimese kehale läbimisel termilist, elektrolüütilist ja 
bioloogilist toimet.
Soojuslik  toime  avaldub põletustes, vere temperatuuri tõusus, südame, 
peaaju  ja närvide ülekuumenemises.
Elektrolüütiline toime avaldub vere ja koevedelike lagundamises.
Bioloogiline   toime   -  elektrivool   lõhub   normaalseid   talitlusprotsesse, 
põhjustab näiteks närvisüsteemis muutusi (halvatust).
Kahjustused elektrivoolu toimel on kaht liiki:
1) elektrilöök
2) elektritraumad   (põletused,   elektrimärgid,   naha   metalliseerumine, 
silmade kahjustus, mehhaanilised kahjustused).
Elektrilöök jaotatakse kahjustuse ulatuse järgi astmeteks:
I aste- lihaste krambid ilma teadvuse kaotuseta
II aste- sama koos teadvuse kaotusega 
III   aste-   teadvuse   kaotus   ja   hingamisteede    halvatus    või   südame 
fibrillatsioon
IV aste- kliiniline surm.
Kliiniline surm saabub südame ja kopsude tegevuse seiskumise korral. 
Kliinilise    ja   bioloogilise   surma   vahe   on   7-8   minutit.   Sel 
üleminekuperioodil   on   võimalik   kannatadasaanut   päästa,   kui   teha 
kunstlikku hingamist ja südamemassaaži.
Kõigepealt   tuleb   kannatadasaanu   voolu   alt   vabastada.   Voolu   juhtivate 
osadega kokkupuutel, kui inimest läbiv vool on kõrgem krambilävest (20-
25   mA   vahelduvvoolu),   klammerdub   inimene   juhtmete   külge.   Tuleb 
silmas pidada, et see võib olla ohtlik abiandjale:
1) elektriseade, mille küljes on kannatadasaanu, tuleb välja lülitada
2) kui   inimene   on   ülal   kõrguses,   siis   tuleb   võtta   kasutusele 
ettevaatusabinõud, et kannatanu alla ei kukuks ja uut traumat ei saaks
3) seadme   väljalülitamisega   lülitub   välja   ka    valgustus ,   seepärast 
võimaluse korral organiseerida valgustus mingist teisest allikast.
Seejuures ei tohi aga viivitada inimese voolu alt vabastamisega, sest aeg 
on määrava tähtsusega. Kui  seadet  ei saa välja lülitada, tuleb kasutada 
muid vahendeid.
PINGED kuni 1000V (joonis 11.1)
Kasutada  kuivi  riideid, puust keppi,  latti , mis ei juhi elektrit. Niiskeid 
riideid   ja   metallesemeid   kasutada   ei   tohi.  Võib   võtta   kinni   kannatanu 
kuivadest   riietest,   näiteks   pintsaku   hõlmadest,   kuid   parem   mitte 
puudutada   keha,.   Käte   isoleerimiseks   võib   panna   kätte    dielektrilised  
kindad    või   mähkida   käte   ümber   salli,   särgi,   kummimantli   jne.   Enda 
isoleerimiseks võib tegutseda ühe käega
Joonis 11.1 Kannatanu vabastamine kuni 1000 V pinge korral
PINGED üle 1000 V (joonis 11.2)
Kasutatakse dielektrilisi  kindaid  ja keppi või  tange , mis on selle pinge 
jaoks ette nähtud.
Joonis 11.2  Kannatanu vabastamine üle 1000 V pinge korral
Elektritraumad. 
Elektrilipõletuste puhul eristatakse nelja astet:
1) naha punetus
2) villide moodustumine
3) naha söestumine
4) nahaaluse  koe söestumine.
Põletused   tekivad   kontakti   korral   elektrivooluga.   Sel   juhul   läheb   vool 
kehast läbi; põletused võivad tekkida ka kaarleegi mõjul, lühiühenduse 
korral.
Põletused  on   enamuses   pinnapõletused   (70-80%),   sest   nahal   on   suur 
takistus.   Suure   voolusageduse   korral   võivad   esineda   sügavamad 
põletused, ilma et naha pinnal oleks märkimisväärseid kahjustusi. Suurel 
sagedusel   toimub   läbilöök    nahast .   Sügavamad   põletused   esinevad   ka 
pingetel üle 1000 V.
Elektrimärgid  ehk  voolumärgid  tekivad   voolu    sisenemis -   ja 
väljumiskohtades   väga   hea   kontakti   korral   elektrivooluga   (näit 
elektroodidega). Elektrimärgid kujutavad endast ümmargusi või elliptilisi 
halli   või   helekollase   värvusega   täppe,   mis   on   teravate   piirjoontega, 
mõõtmed