Apoptootilises rakus toimuvad kindlad biokeemilised ja morfoloogilised muutused, mis lõpevad raku lagunemisega väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, mis fagotsüteeritakse kiiresti makrofaagide poolt. Seega apoptootiline rakk lüüsub s.t. tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellularsesse ruumi. Nekroosi puhul aga kaotab raku membraan oma terviklikkuse, rakk laguneb ning raku komponendid satuvad ekstratsellulaarsesse ruumi. 2. Kirjelda protsesse, mis eristavad apoptoosi nekroosist. Apoptoos on kiirem kui nekroos, apoptoosi puhul rakk lüüsub, st tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi, vastupidiselt nekroosile. Apoptoos on geneetiliselt kodeeritud ja apoptoosilises rakus toimuvad kindlad biokeemilised ja morfoloofilised muutused, mis lõpevad raku lagunemisega väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, mis fagotsüteeritakse. 3
RAKUBIO PRAKS Apoptoos ja rakutsükkel. Apoptoos programmeeritud rakusurm. Põhjuseks võib olla raku vigastus, geneetilised vead vigastusest. Apoptoos e. kontrollitud raku surm on raku surm, mis on raku enda poolt käivitatud ja kontrollitud. Apoptoosi käigus laguneb rakk väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, kusjuures tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi. Nekroos on raku surm, mis ei allu tema enda kontrollile. Selle käigus kaob raku membraani terviklikkus ning tema tsütoplasma komponendid satuvad ekstratsellulaarsesse ruumi, mis võib kahjustada teisi rakke ja põhjustada põletikku. Hiirtel tekivad nt varbad apoptoosi käigus, apoptoosi teel tekivad varbavahed. Staadiumid: antakse signaal see jõuab mitokondrini tsütokroomC tuleb periplasmast välja,
sekreteerivad selle verre, kus transporditakse sihtmärk-rakuni *parakriinne - hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib naaberraku retseptoritele *autokriinne - hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib sama raku retseptoritele *neurokriinne - hormoon (neutrotransmitter) sünteesitakse närvirakus ning toimib naaberraku retseptoritele *neuroendokriinne - hormoon sünteesitakse närvilõpmetes ja sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi, kust vere vahendusel transporditakse sihtmärk-rakuni. 4. Kuidas klassifitseeruvad prostaglandiinid a) keemilise ehituse rasvhapped b) toimimise tüübi järgi lokaalhormoonid. 5. Joonistage hormonaalse signaaliülekande molekulaarse mehhanismi skeem ja iseloomustage mõisteid a) primaarne ülekandja - hormoon (vt. ül.2). b) sekundaarne ülekandja - vabaneb rakus, kui hormoon seondub sihtmärk-raku ekstratsellulaarsele
Need produktid tagavad koe paranemise pärast kahjustust. Mehaanismid ,mida leukotsüütid kasutavad mikroobide vastase kaitse puhul, on samad siis kui leukotsüüdid hävitavad normaalset kude. See tuleneb sellest, et kui leukotsüüdid on aktiveeritud, siis ei tehta vahet võõral ja omal. Aktivatsioon ja fagotsütoosi käigus neutrofiilid ja makrofaagid vabastavad mikrobtsiidseid aineid microbicidal and other products mitte ainult fagolüsosoomis, vaid ka ekstratsellulaarsesse ruumi. Kõige olulisemad on lüsomaalsed ensüümid, mis esinevad graanulites ja ka hapniku vabad radikaalid. Vabanenud produktid on võimelised kahjustama normaalseid rakke ja vaskulaarset endoteeli. Kontrollitud graanulite sekretsioon on normaalne aktiveeritud leukotsüüdi reaktsioon otsüüt kohtab materjali, mida pole võimalik kergelt seedida, siis leukotsüütide võimetus ümbritseda ja seedida neida aineid
mitmesugustele väliskeskkonna muutustele. Tüüpilisteks on temperatuur, keemilised, mehhaanilised, elektrilised jt mõjurid. Neid keskkonna muutusi, mis suudavad põhjustada erutuvust, nimetatakse ärritajateks. 14) Biopotentsiaalide muutused, Na,K pump - Erutusmomendil toimubki rakus biopotentsiaalide muutus (negatiivne potentsiaal langeb ja positiivne suureneb). Erutusmomendil liiguvad mõne millisekundi (ms)jooksul K-ioonid rakust välja (intratsellulaarsest ruumist ekstratsellulaarsesse) ja Na-ioonid rakku sisse (ekstratsellulaarsest ruumist intratsellulaarsesse). Erutusseisundi lõppemisega (raku puhkeperioodil) Na-ioonid väljuvad rakust ja K-ioonid liiguvad rakku, rakk kulutab selleks energiat.Mehhanismi, mille kaudu see protsess toimub, nimetatakse hüpoteetiliselt Na-K- pumbaks. 15) Erineva treeningu mõju ioonpumpade võimsusele - Kehalisel treeningul paraneb ioonpumpade võimsus(skeletilihaskoes).
Faage jaotatakse kahte gruppi, sõltuvalt nende elutsüklitest peale bakterirakku sisenemist. Ühel juhul integreeritakse faagi genoom bakteri genoomi, kuhu ta jääb püsima ning iga rakujagunemisega paljundatakse ka faagi genoomi, ilma et peremeesrakk hävineks. Sellist tsüklit nimetatakse lüsogeenseks tsükliks. Teisel juhul hakkavad faagid bakteris kiirelt paljunema, kasutades ära peremeesraku ressursse, kuni lõpuks bakteri rakumembraan lüüsitakse ning faagipartiklid pääsevad ekstratsellulaarsesse ruumi (Matsuzaki et al., 2005). Et ka lüsogeensed faagid põhjustaksid bakteriraku lüüsumist, on neid geneetiliselt muudetud. Neisse faagidesse on viidud geenid, mis kodeerivad erinevaid antibakteriaalseid ühendeid ning need aktiveeritakse pärast peremeesrakku sisenemist. Toodetud produktide mõjul bakter lüüsub. Tänu sellisele modifitseerimisele saab kasutada edukalt ka lüsogeenseid faage bakterhaiguste ravimisel (Nobrega et al., 2015).
signaalmolekule, mis toimivad rakkude otsesel kokkupuutel(kontaktsignalisatsioon); c)Rakud moodustavad aukliiduseid, mis ühendavad kahe naaberraku tsütoplasmat (võimaldab signaalmolekulide liikumist rakust-rakku). Endokriinse signalisatsiooni puhul teatud rakud sekreteerivad hormoone, mis satuvad vereringesse ja võivad toimida üle kogu keha laiali paiknevatele rakkudele. Endokriinsed rakud paiknevad tavaliselt kindlates endokriinnäärmetes, sealt satub hormoon ekstratsellulaarsesse ruumi, kust nad difundeeruvad edasi kapillaaridesse ja satuvad seega vereringesse. Endokriinne signalisatsioon on suhteliselt aeglane, sest selleks on vaja hormooni sattumine vereringesse ja selle laialikandumine. Parakriinne signalisatsioon - rakud toodavad lokaalseid mediaatoreid, mis toimivad ainult vahetus läheduses olevatele rakkudele; lokaalsed mediaatorid lagundatakse või seotakse väga kiiresti, nii et ringlusse satub neist väga tühine hulk
toimivad rakkude otsesel kokkupuutel(kontaktsignalisatsioon); c)Rakud moodustavad aukliiduseid, mis ühendavad kahe naaberraku tsütoplasmat (võimaldab signaalmolekulide liikumist rakust-rakku). Endokriinse signalisatsiooni puhul teatud rakud sekreteerivad hormoone, mis satuvad vereringesse ja võivad toimida üle kogu keha laiali paiknevatele rakkudele. Endokriinsed rakud paiknevad tavaliselt kindlates endokriinnäärmetes, sealt satub hormoon ekstratsellulaarsesse ruumi, kust nad difundeeruvad edasi kapillaaridesse ja satuvad seega vereringesse. Endokriinne signalisatsioon on suhteliselt aeglane, sest selleks on vaja hormooni sattumine vereringesse ja selle laialikandumine. Parakriinne signalisatsioon - rakud toodavad lokaalseid mediaatoreid, mis toimivad ainult vahetus läheduses olevatele rakkudele; lokaalsed mediaatorid lagundatakse või seotakse väga kiiresti, nii et ringlusse satub neist väga tühine hulk.
St, et membraan on elektriliselt laetud ja selle tasakaalu kontrollib Na-K pump. Neuroni ärritamine kutsub esile muutuse ioonide läbilaskmises. Muutunud iooniline tasakaal saadab elektrisignaali mööda aksoneid teistesse neuronitesse. Aksoni lõpus vabaneb neurontransmitter, mis destabiliseerib järgmise raku ning signaal jätkub. NEUROKRIINNE SIGNALISATSIOON · Esineb närvikoes, kus rakud sekreteerivad neurotransmittereid, mis sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi · Neurotransmitter liigub sünaptilise vedeliku vahendusel märklaudrakuni, kus ta seostub spetsiifiliste retseptoritega: · Märklaudrakk võib olla postsünaptiline (kaugus 50 nm) või presünaptiline (sama rakk) · Näit. noradrenaliini sekreteeritakse südame närvilõpmetes ja ta toimib südamelihase rakkudele · Närvirakk omab puhkeseisundis membraanipotentsiaali puhkepotentsiaali: · Raku sisemembraanil on negatiivne, välismembraanil aga positiivne laeng:
Endokriinne endokriinnäärmete rakud sünteesivad hormooni ja sekreteerivad selle verre, kus transporditakse sihtkohta. Parakriinne hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib naaberraku retseptoritele. Autokriinne hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib sama raku retseptoritele. Neurokriinne hormoon sünteesitakse närvirakus ning toimib naaberraku retseptoritele. Neuroendokriinne hormoon sünteesitakse närvilõpmetes ja sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi, kust vere kaudu transporditakse sihtkohta. 2+ 2. Hormoon on esmane signaali ülekandja, vahel neist ei piisa. Sekundaarne signaali ülekandja võib olla Ca , cAMp, cGMP, IP3, · DAG, NO jt, vabaneb rakus, kui hormoon seondub sihtmärk-raku ekstratsellulaarsele retseptorile. Aktiveerib või inhibeerib tsütopasmas või tuumas kulgevaid protsesse
ümbritsevas keskkonnas. Vastavalt sellele, kui kaugel asuvad ja millised on sihtrakud, eristatakse järgmisi keemilise signalisatsiooni tüüpe: a) endokriinse signalisatsiooni puhul teatud rakud sekreteerivad hormoone, mis satuvad vereringesse ja võivad toimida üle kogu keha laiali paiknevatele rakkudele. Hormoonid toimivad väga madalas kontsentratsioonis. Endokriinsed rakud paiknevad tavaliselt kindlates endokriinnäärmetes, sealt satub hormoon ekstratsellulaarsesse ruumi, kust nad difundeeruvad edasi kapillaaridesse ja satuvad seega vereringesse. suhteliselt aeglane b) parakriinne signalisatsioon - rakud toodavad lokaalseid mediaatoreid, mis toimivad ainult vahetus läheduses olevatele rakkudele; lokaalsed mediaatorid lagundatakse või seotakse väga kiiresti, nii et ringlusse satub neist väga tühine hulk. Tüüpiline lokaalne mediaator on histamiin, mida eksotsüteerivad sidekudedes olevad nuumrakud.
cells in the bone marrow. Kordamisküsimused 4. prax: · Defineeri apoptoos ja nekroos. Apoptoos- raku programmeeritud surm, mis on käivitatud raku enda poolt. Nekroos- raku mitte programmeeritud surm, rakk lendab tükkideks, tekitab põletikke. · Kirjelda protsesse, mis eristavad apoptoosi nekroosist. Apoptoos on kiirem kui nekroos, apoptoosi puhul rakk lüüsub, st tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi, vastupidiselt nekroosile. Apoptoos on feneetiliselt kodeeritud ja apoptoosilises rakus toimuvad kindlad biokeemilised ja morfoloofilised muutused, mis lõpevad raku lagunemisega väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, mis fagotsüteeritakse. · Kirjelda apoptootilisi sündmusi, millised on varajased ja millised hilised sündmused. 1. Morfoloogilisi muutusi pole näha, suureneb transglutaminaasi transkriptsioon ning aktiveeritakse kaspaasid;
kus transporditakse sihtmärk-rakuni. · Parakriinne hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib naaberraku retseptoritele · Autokriinne - hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib sama raku retseptoritele · Neurokriinne -hormoon (neurotransmitter) sünteesitakse närvirakus ning toimib naaberraku retseptoritele · Neuroendokriinne hormoon sünteesitakse närvilõpmetes ja sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi, kust vere vahendusel transporditakse sihtmärk-rakuni II VARIANT 1.Selgitage mõistet "biopolümeerid". Valige alltoodud molekulidest välja biopolümeerid ja märkige, millest nad koosnevad. a) tärklis - taimedes olev polüsahhariid. Tärklise üldvalem on (C6H10O5)n. Tärklis on puhtal kujul vees lahustumatu, lõhnatu ja maitsetu valge pulber. Tärklis on taimede glükoosivaru. Ta koosneb kahest glükoosi polümeerist: amüloosist ja
basolateraalsest Cl-/HCO3- vahetajast hapet eritavates rakkudes. Neil on basolateraalis prootoni pump – imendavad aktiivselt H + ja vahetavad Cl- toru vedelikus HCO3- vastu. Kui pole kloriidi, siis võib tekkida alkaloos – ei saa üleliigset bikarbonaati väljutada. Tüüp C intercalated rakud – nende ülesandeks on kloriidi tagasi imendamine. 7.7. Vere kaaliumiioonide kontsentratsiooni seos happe-leelise tasakaaluga. Atsidoos põhjustab K+ liikumist rakust ekstratsellulaarsesse vedelikku (verre), rakku läheb vesinikioon ja alkaloos põhjustab K+ liikumist verre ja H liikumist rakku. Kaaliumi vähenemine veres – hüpokaleemia - põhjustab metaboolset atsidoosi koeral ja kassil ja vähendab neeru ammooniumi eritamist koertel. Neeru happe eritamine sõltub vere K+-st. Hüpokaleemia korral tekib rakusisene atsidoos (seotud H+K+ATPaasiga, H+ ei saa K+ vähesuse tõttu rakust eritada). Hüpokaleemia võimendab ammoniageneesi.
· endokriinne endokriinnäärmerakud sünteesivad hormooni ja sekreteerivad verre, kus transporditakse siht-rakuni. · parakriinne hormoon sünteesitakse rakkudes ja toimib naaberraku retseptoritele · autokriinne hormoon sünteesitakse rakkudes ning toimib sama raku retseptoritele · neurokriinne hormoon sünteesitakse närvirakus ning toimib naaberrakkude retseptoritele · neuroendokriinne hormoon sünteesitakse närvilõpmetes ja sekreteeritakse ekstratsellulaarsesse ruumi, kust vere vahendusel transporditakse sihtmärk-rakuni. Rakuvälise signaali ülekanderada Sekundaarsed signaali ülekandjad (Ca2+, cAMP, cGMP) vabanevad rakus, kui hormoon seondub sihtmärk- raku ekstratsellulaarse retseptoriga. Hormoon (primaarne ülekandja) Sihtmärk-raku retseptor membraanis
Kolmandikul on kaks koorioni ja kaks amnion-> koorion moodustub 5.päevaks ehk lahknemine peab enne toimuma Ülejäänutel on 1 koorion ja 2 amnioni -> lahknemine 5. ja 9. päeva vahel Väga vähesed arenevad ühes amnionis ehk 1 amnion ja 1 koorion lahknemine pärast 9.päeva (võivad kokku kasvada ja tekkida siiami kaksikud) 51. Implantatsioon Endometrium (emaka epiteel) püüab koorunud blastotsüsti ekstratsellulaarsesse maatriksisse (suhkrud, kollageen, fibronektiin, kadheriinid, hüaluroonhape) Trofoblasti rakud sünteesivad integriine, mis seonduvad emaka kollageeni, fibronektiini ja laminiiniga, mis aitavad embrüol kinnituda emaka epiteelile Kontakti saavutanud embrüo trofoblasti rakud sekreteerivad proteaase (kollagenaas, stromelüsiin jt.) aidates lõhustada emaka kudede ekstratsellulaarset maatriksi, et trofoblasti rakud saaksid emakaseina pugeda 52
diferentseerunud rakkude, kudede ja organite funktsioone • Erinevalt närvisüsteemist ei ole sisenõre süsteem anatoomiliselt pidev Närvisüsteem viib läbi “punktist punktini” kontrolli läbi närvide, mida võib võrrelda tavatelefoni süsteemiga. Kontroll närvisüsteemi poolt on seotud elektriliste potentsiaalide genereerimisega ja see on kiire. Endokriinsüsteem vahendab oma hormonaalseid “sõnumeid” praktiliselt kõigi rakkudeni sekreteerides hormoone vereringesse ja ekstratsellulaarsesse vedelikku. Sarnaselt raadiosaatjale on vaja vastuvõtjat, et “sõnumit” vastu võtta. Rakud kannavad retseptoreid hormoonide jaoks, mida kantakse üle vere kaudu selleks, et neil siis ka reageerida. Rakk on sihtmärgiks, sest tal on hormooni jaoks spetsiifilised retseptorid. Paljud hormoonid tsirkuleerivad veres, kontakteerudes praktiliselt kõigi rakkudega. Siiski, iga hormoon tavaliselt mõjutab vaid limiteeritud arvu rakke, mida nimetatakse sihtrakkudeks.
radikaalide tõttu. Apoptoos ja nekroos Apoptoos – rakkude programmeeritud suremine, millega kaasneb raku tuumade ja DNA fragmenteerumine ning raku lagunemine membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks Kontrollib organismi rakkude koguarvu, võib toimuda ka vastuseks kindlatele väliskeskkonna signaalidele Nekroos – raku suremine, mis on tingitud rakku ümbritsevas keskkonnas toimunud kahjulikest muutustest Raku komponendid satuvad ekstratsellulaarsesse ruumi, kus nad võivad kahjustada teisi rakke ning põhjustada põletikulisi reaktsioone Kudede tase Üleminekuga veekeskkonnast maismaale toimus keha intensiivne eristumine elunditeks Koed Sarnase ehituse, funktsiooni ja päritoluga rakkude rühmad, mis moodustavad elundid ning aitavad neil oma funktsioone täita. Taimedel jagunevad: ◦ Algkoed e. meristeemid ◦ Põhikoed ◦ Kattekoed ◦ Tugikoed ◦ Juhtkoed ◦ Erituskoed Loomadel jagunevad: Lihaskude Sidekude Epiteelkude Närvikude
annaabi.ee 
