Ekspressionism Sander ja Rait Ekspressionism on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis, kirjanduses, muusikas. Eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga. Levis peamiselt Saksamaal. Ekspressionism sündis vastukaaluks impressionismile. Impressionistid vahendasid väliseid muljeid ja hetkemeeleolusid, ekspressionistid võitlesid aga uue inimese ja parema maailma eest. Iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel.
abstraheerumine. Kirjanikke: Bertolt Brecht, Georg Trakl, Georg Heym, Georg Kaiser, Franz Kafka, Marie Under, Gustav Suits, Johannes Barbarus, Friedebert Tuglas. Ekspressionism kunstis Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905--1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud
Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Ekspressionism 1910-1933 Click to edit Master text styles Suurel määral Saksa nähtus Second level Eksisteeris samal ajal futurismi Third level Fourth level ja kubismiga Fifth level Peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse
a 2012/2013 Ekspressionism on 20. sajandi algul sündinud vool kunstis,kirjanduses, muusikas. See on suurel määral saksa nähtus, mis eksisteeris samal ajal futurismi ja kubismiga. Prantsuse keeles tähendab expression 'väljendus, ilme' . Terminit "ekspressionism" hakati laiemalt kasutama 1910. aastal Berliinis asutatud ajakirja "Der Strum" ja 1912. aastal asutatud samanimelise galerii ümber koondunud kunstnike ringkonnas. Ekspressionism kirjanduses Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Ekspressioniste iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel, rohke adjektiivide kasutamine.
Modernism Modernism (prantsuse moderne 'uudne', 'nüüdisaegne') on ühine nimetaja modernsetele kirjanduse, kunsti jm ühiskondlik-kultuurilise tegevuse suundadele, mis kerkisid esile valgustuse ideede jõudmisega üldisesse kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel ning nende omaksvõtmise ja sellega kaasnevate raskustega, mis said keskseks teemaks 20. sajandi esimesel poolel. Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega. Vahel kasutatakse terminit "modernism" ka uusaja sünonüümina (inglise keeles modernity, modern times). Progress ja uue otsingud Ühelt poolt modernismi kandjaks progress paljudes valdkondades, eelkõige teaduse ja tehinka areng ning tööstusliku tootmise muutumine massiliseks, ühiskonnakorralduse muutumine humaansemaks jms, kuid teiselt poolt sellega kaasnev inimese võõrandumine elust, bürokratiseerumine ja linnastumine, üksikisiku maailmavalu esilekerkimine. Selle taustal iseloomustavad modernismi hoiakut eelkõige
arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jne kui iseseisvate kirjanduselu nähtuste tekkimine. viii. futurism - tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast, luules on iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine, futuristid on oma publikuga pidevalt (taotluslikult) vastuolus. ix. ekspressionism - peeti oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist, seati esiplaanile inimese sisemaailma, unnete ja tõekspidamiste kujutamise, iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel, rohke adjektiivide kasutamine
(Tuglase ja Tammsaare miniatuurproosa). Uusromantiline proosa tõi endaga kaasa lüürilise elemendiga lühiproosa, peamiselt novellid, mis olid klassikalised ja modernistlike kujundivõtetega. Tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, inimloomuse varjatud keerukus. Loodus, mis vihjab kõiksusele ja saatusele. Olulisele kohale tõuseb esseistlikkus, tegelaskõnes hargnev arutlus. Ajaluulega liikus proosasse ekspressionism (Kivikase tekstid). Impressionistlikud katsetused (Tammsaare lühiproosakogu ,,Pöialpoiss" (1923)), ,,Noor-Eesti" ja ,,Siuru"-vaimuline uusromantism. 1920ndate I pooles domineeris novell romaani üle. Uusromantiline proosa vähenes järk-järgult realismi pealetulekuga. Autorid: Tuglas, Gailit, Hiir, Kivikas, Oks, Tammsaare, Karl Rumor, Aleksander Tassa, Juhan Jaik. Karl Rumor novellikogu ,,Sammud kaduvikku" (1928) kuulub tolleaegse novellistika paremikku
Kirjandus 2: Realism maailmakirjanduses 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul DRAAMA Realism näitekirjanduses. August Strindberg (1849 1912) Realism jõudis näitekirjandusse hiljem kui teistesse kirjandusliikidesse. Teatrid sõltusid rikkast kodanlikust publikust ning pidid selle maitsega arvestama. Levinud olid lõbustusteatrid, kus etendati operette, melodraamasid ja komöödiaid. Rahvusliku ärkamisajaga kaasnes ka rahvusliku teatri loomine. Teater muutus uute ideede ja ühiskondliku võitluse tribüüniks. Eriti jõuline oli see Skandinaaviamaades. 19. sajandi keskpaiku tõusis kirjanduses juhtivale kohale Norra, mis tol ajal kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Rahvusliku iseseisvumise mõjul loodi oma kultuuriasutusi, võitlus innustas kirjanikke, kellest nn suur nelik Henrik Ibsen, B. Bjørnson (1832 1910), J. Lie (1833 1908) ja A. Kielland (1849 1096) tegi norra kirjanduse maailmakuulsaks. Rootsi näitekirjanduse tegi maailmakuulsaks August Strindberg (1
Kõik kommentaarid