Eestluse elujõu allikad - kirjand (0)

Eestluse elujõu allikad
Eestluse elujõu allikaid võib otsida sajandite tagant. Eestlane oli ja on oma loomult loodusrahvas, kes on suutnud säilitada oma keele ja kultuuri väikerahvana nii pikka aega. See on imekspandav ja tekitab, minus kui eestlases , uhkust. Kui palju meie maad on alistatud ja sunnitud alluma võõrvõimu tahtele, oleme me püsima jäänud. Jõudu meile on andnud meie loodus - pühad hiiesalud, palved põldudele ja sügav kummardus merele . Eestlasi tuntaksekui töökat, uhket ja visa hingega rahvust.
Üks oluline sündmus, mille tõttu saame me hetkel üldse rääkida eestlusest ja selle säilimisest, oli kindlasti Eesti Vabadussõda . 28. novembril 1918. aastal haarasid noored koolipoisid relvad, ja läksid vapralt vastu vaenlastele ja võitlesid oma isamaa eest. Mis saab olla vapram tegu? Seda ette kujutades, teeb sama välja, kui mõelda, et näiteks minu enda klassivennad, kes on enam vähem sama vanad, kui olid need vaprad mehehakatised, haaravad relvad ja astuvad sõtta. Sõda kestis 2 aastat ja sel tulemusena saime midagi, mille kirjeldamiseks ei ole vaja sõnu- iseseisev riik. Vabadussõja võit süstis meie esivanematesse enesekindlust, et koos suudame saavutada kõik, isegi saada oma riik. Pärast seda vallutas meid Saksa okupatsioon ja veel hiljem Vene okupatsioon. Aga oma tohutu usuga, et me suudame end vabastada ja olla iseseisvad, saavutati 1991. a 20. august võit, tänu millele oleme me hetkel need, kes me oleme. Ja nagu oma kõneski Öölaulupeol ütles president Toomas Hendrik Ilves:“Pool sajandit küürus olnud selg löödi sirgeks!“
Allikas, mis ühendab kõiki eestlasi, on kindlasti Laulupidu . See on märk mis võiks iseloomustada
Eestit Euroopas ning mis annab väga positiivse kuvandi eestlastest. See on see, mida teistel riikidel pole. Seda suurt sündmust, ei anna võrrelda isegi Brasiilias toimuvate kirevate ja lärmakate karnevalidega. Sain olla osaline ka eelmisel aastal toimunud XXV Üldlaulupeol. Minul oli see teine kord, laulda laulukaare all ja tunda, kuidas hingati ühes ja taheti olla üksteisega koos. Süda lausa värises, kui lauldi „Mu isamaa on minu arm“. See tunne, mida valdab inimest laulupeol , see on kirjeldamatu. Isegi eestlasele , kes on jonnakas, ja mitte väga vaba oma tundeid välja näitama, on see sündmus kindlati väga liigutav ja kaasahaarav. Just sellised üritused on need, mis näitavad, kui ühtehoidvad võivad olla eestlased, kui oluliseks nad peavad jätkata traditsioone, nagu on laulupeo traditsioon.
Tõnis Mägi ütles Öölaulupeol, enne seda, kui hakkas esitama kõigile eestlastele väga olulist laulu „Koit“, :“Mitte keegi, ei võida meid, kui me oleme niimoodi koos. Mitte keegi! Ainult nii oleme me tugevad. Ärge unustage seda sõbrad!“ Kui me säilitame selle tahtejõu jätkata, säilitada oma keelt, hoida oma isamaad ja hoida üksteist, siis loodetavasti saame rääkida ka järgmise 91 aasta pärast, eestluse elujõu allikatest.
Suur mõjutus oli kindlsti 1989. aasta laulev revolutsiooni. Olgugi, et see pole otseselt näide sõjast, on see näide sellest, et vastasest võib jagu saada ka teisiti.Eestlased suutsid aga maailmale näidata, et ka sõnadel on jõudu. See oli võitlus ilma vereta- inimesed ühendasid käed , hoidsid üksteiselt kaelast kinni ja laulsid. Teada on, et kuulid tapavad ja sellel, kellel võimsam relv, on tavaliselt ka võim. Eestlased näitasid, et alati ei pea see nii olema. Meie ühtsust imetleti siis ja m'letatakse praegugi. Maailm nägi, mis puust on eestlased tegelikult.
Üks rahvas saab olla vaimult suur ja püsiv juhul, kui ei unustata ajalugu ning riik kasvatab aatelisi kodanikke järjepidevalt. Selleks on ka Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine üks aasta suursündmusi, mis tuletab meelde, et vabadus ei ole saavutatud kergelt ning et seda tuleb hoida. Kuigi me elame pidevas muutumises, tuleb tähelepanu pöörata põhiväärtustele – milleks on armastus on isamaa vastu, iidsete kommete vastu ning perekonna vastu, mis on täisväärtusliku inimese kasvamises kõige olulisemal kohal.